Minagi käisin sel rannal

Minagi käisin sel rannal

Kus adruvallide vaod

Kõndisin kõikuval pinnal

Hinges möllamas kaos

Kõndisin seal kus lained

rannakividel kõlksusid kokku

Kõndisin seal kus tuuled

Puhusid sõjale lokku.

Millal lõpeb ükskord su sõda

su enesevaenamistung?

On aeg et lõpeks see jada

Iseenesehaletsusäng.

Ma tean, sa pead oma sõda

siin kuskil me kõikide seas

Võitled, mässad ja rabad

Vaid vaenlased on sinu peas

Sinu elu on lõpmatu võitlus

Eneseohverduslahing

Su relvadeks nõrkus ja väiksus

ning hõbedast kannatusahing

Mis sinu hingest on saanud

Kui vaenurattas end käitad

Sõnasõdadest saadud haavu

Uhkelt ilmale näitad

Lootus ei ole veel kadunud

Et kusagil sinus on rõõm

Vabadust, ilu ja adru

Sisse hinga üks korralik sõõm

Vaata, meri on vahul

Ja vahel nii sile kui peegel

Ole sinagi endaga rahul

Sa oled iseenese reegel

Minagi käisin sel rannal

Kus adruvallide vaod

Kõndisin sinuga kõikuval pinnal

Me südameis möllamas kaos

Ma ei jäänd sinna rannale kauaks

Sest rõõmu ihkas mu rind

Lahkusin vihkamislauast

Ja kindlaks läks jalge all pind.

x

Ühe sügisõhtu luigelaul

Sel õhtul

kui meie põllul

peatusid korraks

viissada valget luike

ja maa kajas nende igatsushuigetest

sa ütlesid, et lähed nüüd päriselt ära

sest vajad vabadust.

Vabadust sellest põllust ja peenrast

maast ja metsast ja madalast taevast

Ma ei palunud sul jääda

ei hoidnud sind kinni

Ulatasin vaikides nagist su tiivad

aitasin palitu selga ja avasin ukse.

Kui luiged lahkusid

olid ka sina läinud

sügistuultega lõunamaale

Otsima iseennast

kusagilt kaugelt

võõraste hulgast.

Jäin üksi

Oma põllu ja peenraga

Oma madala taeva ja metsa ja maaga
Olin õnnelik
et see on minu vabadus.

Alateadvuse hämaraladel

Veel oli neid, kes jäid maailma alles,
mõned üksikud valgustatud,
kes ei lasknud pimedust ja kadedust
oma südameisse.
Veel oli valgusvihke maailmas
veel oli võimalus mõneks päevakski
säilitada elu.
Veel oli neid, kelle südameis
alles oli lootus.
Veel oli neid, kes ei tundnud ei
valgust ega pimedust,
veel oli lihtsameelseid,
kes ootasid,
et abi tuleb kusagilt mujalt.
Veel oli neid, kes ei osanud ennast aidata.
Veel oli lapsi.
Veel oli neid, kes ei olnud milleski süüdi.
Veel oli neid, kes hoolisid ja aitasid
veel oli neid, kes lihtsalt uskusid,
et elu maapeal on võimalik ka siis
kui maad võtab täielik pimedus
ja ei jää enam ühtegi valguslaiku.
Ei ühtegi puhast allikat ega rohetavat rohukõrt.
Veel oli neid, kellel oli julgust riskida
muutuda, eksida, hukkuda
inimkonna nimel, et maailm jääks alles.
Veel nägin minagi kõike seda pealt,
siis kui inimene, musta pimedusega
löödud loom, kadus jäljetult maa pealt,
et ta ei saaks enam maailmale
rohkem haiget teha.
Veel oskasin selle inimese pärast
pisaraid valada.
Veel tahtsin teda terveks ravida
pimedusest, kadedusest, silmaklappidest.
Aga ta ei lasknud end aidata.
Panin käed tema peale
ja suunasin temasse valgust,
näitasin talle, et ta on võrdväärne olend
iga tõugu ja tihasega.
Ta võttis mu käed ja ma nägin
et see valgus tegi haiget
tema südametunnistusele.
Ta oli pimedusega oma südames
liiga harjunud.
Pimedus oli tema olemuseks saanud
ja ta enda alla matnud.
Kiskusin temast välja ta haigust
nagu venivat tõrvamusta pigi
kiskusin temast välja mürki
ja seda said täis kõik panged
Näitasin talle maailma viimast
lumikellukest
ja püüdsin seletada, et näe,
see pisike lill usub, et
tuleb kevad sel aastal ka,
kõik ärkab ellu
ja maailm saab taas valgust täis.
Ta naeratas virilalt ja suri mu käte vahel
lootusetus raevus selle üle,
et tema ei suuda uskuda.
Tal oli lihtsam alla anda.

Valasin kristallselgeid soolatuid pisaraid,
mis kastsid vihmana peenart,
kust piilusid välja juba uued
lumikellukesenupud.
Algas maailma viimane päev.

Angerjakuninga tütar

Istun siin, elu ristteel
ristiga kivil,
keset paksu,
männitüvede vaigu järgi
lõhnavat metsa.

Olen Angerjakuninga tütar,
silmad sünkmustad kui opaalid,
juuksed lokkis kui roheline adru
soojas kaldavees
ja mind on tillukesele saarele toodud,
metsaliste keskele,
et õpiksin natukenegi inimlikkust.

Olen ära eksinud tundmatule,
vetruvale ja okkalisele maastikule,
kus iga samblamütsiga kivi
ja punase kupliga puravik
sosistavad mu kõrva uusi suundi.
Püüan esitada Saatusele
nii palju väljakutseid,
et ta enam ei teaks,
kuhu suunas mind juhtida,
et võiksin ise ohjad haarata.

Kiilid ja kimalased kihutavad
metsa liiklusmöllus mööda,
jättes õhku hõljuma
sinakaid virvatulesid.
Järgnen neile poolpimesi
silmi kissitades,
lootes, et on minna veel
ainult natuke maad,
et jõuda kohale.

Röögin endalegi ootamatult
kimedal, kargel häälel
Essütaja peale,
kes mind siia mülkasse juhatas
ja leian siis
endalegi ootamatult
üles teeraja,
rahustava ja kindla kaaslase.
Essütaja tõmbab laulu peale
kae mu silmade pealt
ja mina, Angerjakuninga tütar
leian üles vahuse mere ja roostiku
ja sukeldun voogudesse,
et põgeneda kõigest sellest inimlikust
vähemalt kümne meremiili kaugusele.
Sinna, kus külm ja sinkjasmust
turvaline sügavik
ei lase metsikuil küttidel
mu elust manti võtta.

Vaatan siiski imetluse ja hardusega
selle maa poole tagasi
korra iga meremiili tagant,
ja mu opaalidena sätendavad
silmad valavad
soolases vees
täiesti magedaid,
inimlikke pisaraid.

*

Ma ei ole täna kusagil,
ka mitte iseendas,
kohal. 
Kui tulen, 
küllap koputan,
eks näis, kas keegi avab.

imeilus õhtu

Sel imeilusal õhtul
kui sa tulid mu juurde
ja ütlesid
et sa enam ei jaksa
ei oska
mind
meid
ja sul on keegi uus
miski justkui suri minus välja
jah, see olid sina
kes sa surid minust välja
meie
suri välja
mina jäin ellu

võlusõnad

Soe leib ja sulavõi,
hõbekarikas allikaveega,
võlus ja valus
ööeluaeg.
Minu sõnad Sinu üle.
Minu au Sinu üle.
Lausun Sind.
Lausun Elu.
Olen elulausuja.

*

Kaotatud asjad:
üks punane patsikumm
üks sinine vihmavari
üks süda
üks sõda
üks rahu
Leitud asjad:
üks kevad
üks meelespealill
üks müts
üks õnn

Kirsid

See aeg, 
mil me ei kohtunud 
kasvasid mu rinnakarvad 
teeäärseks võsaks 
ja mu juustesse tegid pesa 
rähnid ja tihased 
nende pojad 
jõudsid ka lendama õppida 
ja lõunasse lennata
See aeg,
mil me ei kohtunud
läksid su habemes 
õitsema kirsipuud 
ja marjad küpsesid purpurpruuniks.
Kui ma tagasi jõudsin
keetsime kirssidest moosi.
Sõime seda keset 
tuisku ja tormi
võiselt pannilt tulnud kookidega.
Aga seda aega,
mil me ei kohtunud
ei saanud me kunagi tagasi.
Midagi polnud muutunud
ja ometi oli kõik muutunud.

Päeva lõpuks oled
sa lihtsalt üks inimene
inimtühjal provintsilinna tänaval
ühes käes märg ja määrdunud
köögikäterätik
ja teises käes poolik
mineraalveepudel.
Päeva lõpuks
jõuad sa elukohta,
mis ei ole su kodu,
sest sa ei oska
enam kodu mängida.
Päeva lõpuks
oled sängis selle inimesega
kes ei ole enam sinu inimene
või pole kunagi olnudki.
Päeva lõpuks
oled sa siiski tänulik
nende hetkede eest
mil sul oli sel päeval
sõpradega, kaasteelistega
eluteelistega,
oled õnnelik
nende soojade silmade pärast,
selle pisarateni viinud naeru pärast
ja nende jutuvoorude pärast,
mil igal öeldud lausel
oli samaaegselt
nii kulla kui udusule kaal.
Päeva lõpuks
oled sa lihtsalt
üks.

Käis igal õhtul usinasti tööl,
see kindla käega ja innukas
Klaköör, kes valdas veatult
käte kokkulöömiskunsti
ja oskas summutatult
ja summutamata
hüüda Bis ja Braavo.

Ta ise ei teeninud iialgi ära
ühtegi aplausi ega kiiduhüüet.
Küll aga teenis ta ära
midagi muud -
ühe keretäie muusikult,
kelle pikk paus tänu temale
välja ei kandnud,
ja teise sauna näitlejalt
kelle pikk paus jäigi kandma,
kõrvakiilu kõrvalolevalt isikult,
kes ei osanud midagi arvata
ja tigeda sisina spetsialistilt,
kes oskas midagi arvata.

Mina ei osanud temast midagi arvata,
läksin hoopis rongijaama, et sõita
Türile, külla Jürile.

Elu seljanka

Ma ei tule
su laulatusele nutma,
ma ei tule
su matusele laulma
Tulen su argipäevadesse
pühapäevaks.
Tulen su unedesse
püüdjaks.
Kukun su velvetpükstesse
ja istun su toolides.
Olen ainult neis hetkedes,
kuhu sa ise tuled.
Siis kui kukud
mu võrksukkadesse
ja heeringasalatisse.
Siis kui upud
mu silmadesse
ja minu
seljankasse.

kirjutamine

Kirjutan liivale
piimaga,
Niisutan huuli 
viinaga.
Tuul ise pöörab
Elule
uue lehekülje.

***

Otsustad end tühjaks mõelda,
tühjaks ja tühiseks,
lööd laua klaasidest puhtaks,
tõmbad välja
kõik peenra viimased porgandid,
kood lõpuni viimase lõngakera,
aga töö ei saa ikka veel valmis.
Otsustad kududa vaiba sisse
iga elatud minuti, tunni ja päeva
üks triip iga elamuse kohta.
Ja unustada kõik, mis oli enne.
Ja siis on äkki hetk,
mil sul ei ole midagi,
ei ole järgmise lõime jaoks värvi.
Jätad rea vahele,
siis veel teise ja kolmanda.
Aga lõime veel jätkub
ja vaip peab edasi minema.

Vead paksu nööri üle
talutoa aampalgi.
Riputad sinna mõisatoa mõõtu
lühtri ja lased elul end
nagiseval laudpõrandal
tantsule kutsuda.
Tuba saab muusikat täis ja
lühtritelt tilgub kuuma rasva
su juustesse.
Kannatad kuidagi ära
ootamatu kuumuse pealael
jooksed õue esimesse lörtsi
ja lased maailmal
end maha jahutada.
Elu liivakella kael
venib üha pikemaks
ja su sõrmedest
voolavad välja värvilised lõngad.
Kerid neid keradesse
ja jooksed tuppa
et kangastelgedel uut triipu alustada.
Samm jääb seisma lävepakul.
Näed, et see rida on juba alanud
värve valitakse, lõim jookseb
ja vaip valmib iseenesest.
Püüad oma lõngu sisse sobitada
kududa pahempidi, jätta õhksilmuseid.
Aga vaip ei lase end sinul kududa,
õhksilmused kootakse täis
ja kude pöörab end ise ümber.

Jätad selle vaiba ja toa
jätad need kangasteljed
ja kroonlühtri.
Paned ukse väljastpoolt lukku
ja lähed öösse, teadmatusse
ja tundmatusse.
Lükkad kaabu kuklasse,
vilistad veidi, teades,
nõnda kui vanaema õpetas,
et kui vilistab naine,
põlevad majad.
Vilistad, nagu iga teekonna alguses
nagu iga maailma alguses
nagu igas uues hetkes,
halastamatult.
Tühja ja tühisena.

*

Ma lähen kööki
selle küdeva ahju ette
lähen istuma
pikaks videvikutunniks
kuulan viimaste
sügiseste kärbeste suminat,
ahju praksumist
ja omaenda vaikust

Jaburus

Pahurus on väga 

pahaendeline tõbi

Pahurad on justkui

pahupidi pööratud
paharotid

ehk pahuretid

Täpselt samamoodi

nagu taburpidi pööratud

taburetid on tagarotid

ja jaburpidi keeratud 

jamurdused

on Pavarotid

Kaktust tahtsin silitada
seepärast tema okkad
ükshaaval välja tõmbasin
see oli roim
kui närbuma ta hakkas
siis siili okkad
tal vastutasuks
metsast tõin
Siil ilma okasteta
ohkas
ja õhtuvilus
sussid püsti lõi
Nüüd viilin ümaramaks
roosi okkaid
et viia siili hauale
üks õis

külm

Loen sõnu su huultelt
loodan kuulda tõde
tahaks olla küsimata
olla su õde

Su pilk eksleb seintel
tahaks olla su peegel
külm nagu su vale
meeleheitel

Korraks

Korraks, ainult korraks
olen oma elus
kaotanud usu
inimestesse

Kordagi, mitte kordagi
pole oma elus
kaotanud usku
endasse

Sellepärast ei olegi
ma veel kadunud.

lähen pesen

Lähen pesen endalt maha
selle kustunud armastuse
ma ei taha tantsida
purjus mehega
kes kunagi ei tantsi
ei taha rääkida
purjus mehega
kes kunagi ei räägi
ei taha magada
purjus mehega
kes kunagi ei maga
minuga
vaid otsib lunastust
iseenda üksindusele
oma sisseharjunud põrgule
Lähen pesen maha
selle põrgu