pööripäev

"Üksi, üksi, õeke!"
hüüdis saunanurgas hiir.
Hakkasin läbi saunaukse 
ükshaaval hüüdma. 
"Too mul sukad, sukapaelad,
aluskörti ja pealissärki,
kaelakeed ja käevõrud,
kõpskingad ja pastlapaelad."
Koit hiilis lähemale
arglikel sammudel.
Väike must saatan 
vihises nagu välk 
sauna ja põrgu vahel käia.
Siis ei olnud mul äkki enam 
ühtegi asja tarvis.
Saatsin saatana õnne järele.

Juba neljas pööripäevaöö
istun saunas, ehitud ja rõivis
ja ootan lubatud õnne.
Hiir piiksub ikka:
"Üksi, üksi, õeke! 
Kui too õnn 
enne kuke kiremist
kohale ei jõua
lasen kassi sauna.

 

***

Ma elan vete peal väikeses puust paadis
ja vetevald on mu eluase,
kaldail vee kohale kummarduvad puud
on mu varjualune.
Kulgeme metsikuis jõgedes,
liigume tasa sulisevates ojades,
ulbime vahel randa ja vahel ka ulgumerele.
Paat on mu saatus ja teekaaslane, tark sõber,
kel on hing ja teadvus
nagu neil sügavail mustavail vetel,
käänulistel jõgedel ja tormistel meredelgi.
Sõidan vahel kinnisilmi ja usaldan.
Usun, et jõuan kohale.
Vahel haaran tüüri ja siis usaldab paat mind.
Olen veest tulnud,
vetevana noorim tütar
ja ma ei karda, et pean kunagi
tagasi vette minema.
Meil kolmel on üks tee käia -
paadil, vetel ja minul -
loogeldes läbi maavalla.