Laulukõnõ seto ehetest ja laulust

Koh omma valmistõdu seto ehte

raodu vällä rahotsõ
säedü rinda tsäpotska
kaalakõrra kaarutõtu
Kiä tiid tu ülge mullõ
kiä kuuld tu kostkõ mullõ

Kost ol perit tu kunstnik
Kost ol perit tu pintslemiis
Kia joonist seto moodo
seo vassongi valmest tegi
Mis omma ilosa igaveste
Au siseh abrahami aost

Vanik kuu pääl kumõrdõt
sõlg päävä pääl painutõt
siidivärvi võetu vikõrkaarõst
Kiä mõistsõ nu raha rinda säädä
Kia ragi nu rahotsõ

Kost omma pärit nu seto laulu
laulu nii ladosa
Kuvvõ keske no kokko saamõ
Katsa keske no kampa lööme
Astu vällä mi väretitest
tantsi vällä mi tanomest

Ega tiäi mi dirigenti
tahai tunda mi taktilüüjät
Killõ om võetu keerü keele päält
torrõ korjat pikksekõminast

Helü veerüs vett pitte
Sõna sõudva lainet pitte
Jõudva ojja otsaga
Veerüse mere vette
selle laulva ka mere lainõ
laulu viisi veerütäs.

Autor: Raivo Leivo
dets. 2010, Mikitamäel
 (kir'äviis muutmata)

Viimane vaatus

Üks kummaline uni: 1.mail aastal 2003
Ärkan üles kodutalus ja astun uksest välja. Maja ees on hulk inimesi ja kirst. Kirstus olen mina, näost valge, roosid rinnal säravad kui lumi ja ma olen üleni valge kangaga kaetud. Kas tõesti see ongi see hetk, mil kõik on otsas, mõtlen seal lävepakul seistes. Kuidas ma iseenda surma maha magasin? Kuidas see elus elatud aeg ikkagi nii ruttu mööda läks? Aga kui nii, siis nii. Mida inimene ikka suudab teha, kui ta juba surnud on ja kirstus lamab?
Astun uksest välja ja lähen jalutama ning jõuan jõe äärde. Istun jõe ääres paati ja sõuan pikalt pikalt, läbi maise jõe kuni jõuan surmajõele. Teisel pool, sealpool musta vett leian end ootamatult sinises laguunis, kus kallas täis rohekaid kive. Seal on täpselt samasugune metsaga servatud välu nagu too heinamaa Setomaal, kus lapsena heinal käisin ja kõrvalpõllul vikipõllus hernevargil. Lagendiku servas on miskipärast ajaaken.
Vaatan sellest aknast läbi, see aken on selleks, et vaadata viimast korda nende peale, kes minust maa peale maha jäid. Oi kui palju kummalisi inimesi ja sündmusi sellest aknast näha oli. Palju oli ka neid, mida ma pole siiani läbi elanud. Aga seda põnevam on. Igatahes kui olen pika pilgu heitnud, ja rahu teinud kogu selle maailmaga, keeran end ümber ja jätan mõttes hüvasti, rääkida ma ju niikuinii ei saa... surnud nagu ma olen. See ilm on nüüd läinud. Ja äkki näen, minu ees välul on kolm jumalannat keset helesiniste lillede välja, kes mind ootavad. Nad kutsuvad mind endaga kaasa ja jutustavad mulle lugusid igavikust, elust, hingedest ja armastusest. Nad võtavad mind käekõrvale ja viivad mind luigena lendama orgude ja metsade kohale. See on hetk, mil tunnetan Aega, mil ajal pole tähtsust. Ja siis saabub ka hetk, kus ei ole mälestusi, minevikku ega tulevikku. On ainult armastus, see mis ühendab meid igavesti, ja see mille saad kaasa võtta kui surmajõge ületad. Nõnda on inimesel, keda enam ei ole, alati võti, kuidas käia selles ilmas. Kui sa armastad kedagi, saad sa alati siia tagasi tulla. Selletõttu hoiavadki meid meie esivanemad aeg-ajalt käest kinni üle ajajõe ja see on ka põhjus, miks on olemas igavikuline armastuse tunne. Sest see ületab igavikke. Kui see tunne sind korra elus tabab, siis sa tead, et Ta on olemas päriselt. Ja sa ei saa mitte midagi teha, sest on asju, mida inimesel ei ole jõudu muuta.
Aga sellest, mida jumalannad jutustasid, võiksin kirjutada mitu raamatut, paraku, neid ei tahaks mitte keegi lugeda, sest see kõik pajatab väga sügavatest algallikatest. Ja inimene teatavasti on ikka rumal loom, kes otsib küll tõde ja elu mõtet, aga kui see talle kandikul ette kantakse, ei usu ta, et see on lõplik ja päris. Uskmatud, nagu me oleme.

äratus!

Olematu musträstas
istub mu paremal õlal ja
säutsub inimkeeli.
Tule ära, võta end kokku.
Ütleb, et mu hing jäi
viimati tolle ilma trepile
taga nutma
oma kadunud elu.
Ta ei mõista, miks hetkel
tahangi olla
nii siin kui seal.

Jäljed

Kõnnin läbi metsa
mööda värsket lund
ja mu ees lähevad kitse
jäljed
Vaatan selja taha
ja näen vaid
hundi
jälgi

See siis ongi
see tunne
kui suus on
vere maitse