Kirsid

See aeg, 
mil me ei kohtunud 
kasvasid mu rinnakarvad 
teeäärseks võsaks 
ja mu juustesse tegid pesa 
rähnid ja tihased 
nende pojad 
jõudsid ka lendama õppida 
ja lõunasse lennata
See aeg,
mil me ei kohtunud
läksid su habemes 
õitsema kirsipuud 
ja marjad küpsesid purpurpruuniks.
Kui ma tagasi jõudsin
keetsime kirssidest moosi.
Sõime seda keset 
tuisku ja tormi
võiselt pannilt tulnud kookidega.
Aga seda aega,
mil me ei kohtunud
ei saanud me kunagi tagasi.
Midagi polnud muutunud
ja ometi oli kõik muutunud.

Päeva lõpuks oled
sa lihtsalt üks inimene
inimtühjal provintsilinna tänaval
ühes käes märg ja määrdunud
köögikäterätik
ja teises käes poolik
mineraalveepudel.
Päeva lõpuks
jõuad sa elukohta,
mis ei ole su kodu,
sest sa ei oska
enam kodu mängida.
Päeva lõpuks
oled sängis selle inimesega
kes ei ole enam sinu inimene
või pole kunagi olnudki.
Päeva lõpuks
oled sa siiski tänulik
nende hetkede eest
mil sul oli sel päeval
sõpradega, kaasteelistega
eluteelistega,
oled õnnelik
nende soojade silmade pärast,
selle pisarateni viinud naeru pärast
ja nende jutuvoorude pärast,
mil igal öeldud lausel
oli samaaegselt
nii kulla kui udusule kaal.
Päeva lõpuks
oled sa lihtsalt
üks.

Käis igal õhtul usinasti tööl,
see kindla käega ja innukas
Klaköör, kes valdas veatult
käte kokkulöömiskunsti
ja oskas summutatult
ja summutamata
hüüda Bis ja Braavo.

Ta ise ei teeninud iialgi ära
ühtegi aplausi ega kiiduhüüet.
Küll aga teenis ta ära
midagi muud -
ühe keretäie muusikult,
kelle pikk paus tänu temale
välja ei kandnud,
ja teise sauna näitlejalt
kelle pikk paus jäigi kandma,
kõrvakiilu kõrvalolevalt isikult,
kes ei osanud midagi arvata
ja tigeda sisina spetsialistilt,
kes oskas midagi arvata.

Mina ei osanud temast midagi arvata,
läksin hoopis rongijaama, et sõita
Türile, külla Jürile.