Päeva lõpuks oled
sa lihtsalt üks inimene
inimtühjal provintsilinna tänaval
ühes käes märg ja määrdunud
köögikäterätik
ja teises käes poolik
mineraalveepudel.
Päeva lõpuks
jõuad sa elukohta,
mis ei ole su kodu,
sest sa ei oska
enam kodu mängida.
Päeva lõpuks
oled sängis selle inimesega
kes ei ole enam sinu inimene
või pole kunagi olnudki.
Päeva lõpuks
oled sa siiski tänulik
nende hetkede eest
mil sul oli sel päeval
sõpradega, kaasteelistega
eluteelistega,
oled õnnelik
nende soojade silmade pärast,
selle pisarateni viinud naeru pärast
ja nende jutuvoorude pärast,
mil igal öeldud lausel
oli samaaegselt
nii kulla kui udusule kaal.
Päeva lõpuks
oled sa lihtsalt
üks.