*

Ma lähen kööki
selle küdeva ahju ette
lähen istuma
pikaks videvikutunniks
kuulan viimaste
sügiseste kärbeste suminat,
ahju praksumist
ja omaenda vaikust

hingedeaeg

vaikusemaal varjudesaarel
hulguvad kahvatud varjud
need keda siinpool enam ei ole
hääletult hüüavad omade poole
oma varjust hoian kiivalt kinni
hõbeniidiga seon kanna külge sõlme
siis kõnnin taevasillal üle vikerkaare
et kokku saada üle mitme põlve