Pildikesi provintsilinnast

 * 

Kureparvede meeleheitlikud hüvastijätud pilkaspimedas tähistaevas, üksik uitaja ses väikeses unises linnas, endal käokingad jalas teeb sügiseses lehtedesajus arglikke samme, et leida pesa. Pääsusilmadest punutud vöö üll jookseb ummisjalu koplisse ja ajab jalad harki. Kus mu lilled on, uikab ta metsa poole. Lilled on, lilled on, uikab mets vastu...


*
Viljandi on mattunud paksu udusse, mis surub maadligi ahjudest tuleva puulõhna ja summutab kirkad trompetihelid sordiinseteks luigehuigeteks. Kännu kukel on kanavarbad ja kotkasilmadest voolavad krokodillipisarad, mis jäätuvad mahakukkudes Swarowsky kristallideks. Nii ilus on öö, mille hõbeniitidest saab kududa värvilisi unesid.




 

 

***

Otsustad end tühjaks mõelda,
tühjaks ja tühiseks,
lööd laua klaasidest puhtaks,
tõmbad välja
kõik peenra viimased porgandid,
kood lõpuni viimase lõngakera,
aga töö ei saa ikka veel valmis.
Otsustad kududa vaiba sisse
iga elatud minuti, tunni ja päeva
üks triip iga elamuse kohta.
Ja unustada kõik, mis oli enne.
Ja siis on äkki hetk,
mil sul ei ole midagi,
ei ole järgmise lõime jaoks värvi.
Jätad rea vahele,
siis veel teise ja kolmanda.
Aga lõime veel jätkub
ja vaip peab edasi minema.

Vead paksu nööri üle
talutoa aampalgi.
Riputad sinna mõisatoa mõõtu
lühtri ja lased elul end
nagiseval laudpõrandal
tantsule kutsuda.
Tuba saab muusikat täis ja
lühtritelt tilgub kuuma rasva
su juustesse.
Kannatad kuidagi ära
ootamatu kuumuse pealael
jooksed õue esimesse lörtsi
ja lased maailmal
end maha jahutada.
Elu liivakella kael
venib üha pikemaks
ja su sõrmedest
voolavad välja värvilised lõngad.
Kerid neid keradesse
ja jooksed tuppa
et kangastelgedel uut triipu alustada.
Samm jääb seisma lävepakul.
Näed, et see rida on juba alanud
värve valitakse, lõim jookseb
ja vaip valmib iseenesest.
Püüad oma lõngu sisse sobitada
kududa pahempidi, jätta õhksilmuseid.
Aga vaip ei lase end sinul kududa,
õhksilmused kootakse täis
ja kude pöörab end ise ümber.

Jätad selle vaiba ja toa
jätad need kangasteljed
ja kroonlühtri.
Paned ukse väljastpoolt lukku
ja lähed öösse, teadmatusse
ja tundmatusse.
Lükkad kaabu kuklasse,
vilistad veidi, teades,
nõnda kui vanaema õpetas,
et kui vilistab naine,
põlevad majad.
Vilistad, nagu iga teekonna alguses
nagu iga maailma alguses
nagu igas uues hetkes,
halastamatult.
Tühja ja tühisena.

*

Ma lähen kööki
selle küdeva ahju ette
lähen istuma
pikaks videvikutunniks
kuulan viimaste
sügiseste kärbeste suminat,
ahju praksumist
ja omaenda vaikust

hingedeaeg

vaikusemaal varjudesaarel
hulguvad kahvatud varjud
need keda siinpool enam ei ole
hääletult hüüavad omade poole
oma varjust hoian kiivalt kinni
hõbeniidiga seon kanna külge sõlme
siis kõnnin taevasillal üle vikerkaare
et kokku saada üle mitme põlve

õhtupuna

Käisin metsas
pihlakaid otsimas.
Aga siinkandis ei ela pihlakaid, 
 vähemalt mitte sihukesi, 
kes marju annavad.
 Elavad hoopis puravikud. 
Punased. 
Koperdasin veidi aega 
mööda hämarduvat metsa
 ja lõpuks loobusin
 üles latvadesse vahtimast. 
Vahtisin siis maha.
Vähemalt oli midagigi 
punast koju tuua.
 Allikaveele lisaks.

Jaburus

Pahurus on väga 

pahaendeline tõbi

Pahurad on justkui

pahupidi pööratud
paharotid

ehk pahuretid

Täpselt samamoodi

nagu taburpidi pööratud

taburetid on tagarotid

ja jaburpidi keeratud 

jamurdused

on Pavarotid

kaja

Viienda sümfoonia avatakt lõhestas vaikuse ja sellest vaikuse tekitatud haavast hakkas kosena välja voolama muusika, mille helid ja helide vahelised pausid jõudsid kuulaja südameni paralleelselt nende kõrvus kohiseva vereringe kohinaga. Tilk- tilga, löök- löögi haaval hakkas vaikuse lõhe jõudma ka publiku südamesse. Esimesed haavatud tekkisid juba pärast viiendat takti kui võimas crescendo purustas kahe esimeses reas istuja trumminahad. Ilmselt ei olnud helivõimsuse reguleerija suutnud arvestada temast mitukümmend meetrit eemal istuvate kuulajatega. Esimeste ridade kuulajad hoidsid käsi kõrvadel ürtitades summutada teravaid tromboone ja kriiskavaid orelivilesid. Nende endi kõrvade vilin sekundeeris tiiskandina kõigile pillidele. See vahetu ja aus muusika kütkestas terve saalitäie rahvast, nad sulgesid silmad, vajusid sügavale oma toolidesse ning lasid end helidel kanda. Tõsi küll, suu tuli natuke lahti hoida, sest helid tuli peale ringlemist ka ihust välja lasta. Nõndamoodi helisid enesest läbi lastes ja neid uuesti välja hingates tekitasid nad orkestrile kummalise kaja, mis muutus lõpuks nii valjuks, et teised kuulajad ei suutnud enam vahet teha, kas nemad on kaja orkestrile või kajab hoopis orkester järele nende sisemusest väljapurskuvaid ja läbi hingeheitluste tormlenud helisid. Viienda sümfoonia lõppakord aga jäi neile kahele trummikiled kaotanud esireakuulajale viimaseks hingetõmbeks, mis veel tükk aega hiljem kui tuled kustusid, orkestrandid olid lahkunud ja neid endid kanderaamil välja toimetati, kajas kontserdisaali sametistel seintel. Nemad olid võtnud kontserdist viimast.

Kaktust tahtsin silitada
seepärast tema okkad
ükshaaval välja tõmbasin
see oli roim
kui närbuma ta hakkas
siis siili okkad
tal vastutasuks
metsast tõin
Siil ilma okasteta
ohkas
ja õhtuvilus
sussid püsti lõi
Nüüd viilin ümaramaks
roosi okkaid
et viia siili hauale
üks õis

külm

Loen sõnu su huultelt
loodan kuulda tõde
tahaks olla küsimata
olla su õde

Su pilk eksleb seintel
tahaks olla su peegel
külm nagu su vale
meeleheitel

Korraks

Korraks, ainult korraks
olen oma elus
kaotanud usu
inimestesse

Kordagi, mitte kordagi
pole oma elus
kaotanud usku
endasse

Sellepärast ei olegi
ma veel kadunud.

lähen pesen

Lähen pesen endalt maha
selle kustunud armastuse
ma ei taha tantsida
purjus mehega
kes kunagi ei tantsi
ei taha rääkida
purjus mehega
kes kunagi ei räägi
ei taha magada
purjus mehega
kes kunagi ei maga
minuga
vaid otsib lunastust
iseenda üksindusele
oma sisseharjunud põrgule
Lähen pesen maha
selle põrgu

Tuuletuli

Teen tuulele tule
et tuul tunneks mind ära
Olen tuuleratsanik
aga mul pole veel oma tuult

Kavatsen taltsutada kõige
kiirema ja kuumema tuule
Perutava ja vahuse
nagu vanaisa talli
hiirvalge täkk

Tule tuul, hüüan öösse
punase lakaga
tuld silitades
Tule sa tuline tuulispask
Tuuleratsanik tahab
su vihuris tantsida
maikuu tuulevaiksel ööl

Hetk

"Praegu on täpselt selline hetk, et tahaks luuletada," ütles naine.
"Ma tahaks praegu kuulipildujaga tulistada," ütles mees.
Nad vaikisid.
Üks neist ei kirjutanud kunagi ühtegi luuletust.
Teine ei tulistanud mitte kunagi kuulipildujast.

Pärimus

Päri mu keel

Päri mu muusika

Päri mu rõõm

Päri must parim

Päri iga päev natuke 

Pärimust.

pööripäev

"Üksi, üksi, õeke!"
hüüdis saunanurgas hiir.
Hakkasin läbi saunaukse 
ükshaaval hüüdma. 
"Too mul sukad, sukapaelad,
aluskörti ja pealissärki,
kaelakeed ja käevõrud,
kõpskingad ja pastlapaelad."
Koit hiilis lähemale
arglikel sammudel.
Väike must saatan 
vihises nagu välk 
sauna ja põrgu vahel käia.
Siis ei olnud mul äkki enam 
ühtegi asja tarvis.
Saatsin saatana õnne järele.

Juba neljas pööripäevaöö
istun saunas, ehitud ja rõivis
ja ootan lubatud õnne.
Hiir piiksub ikka:
"Üksi, üksi, õeke! 
Kui too õnn 
enne kuke kiremist
kohale ei jõua
lasen kassi sauna.

 

***

Ma elan vete peal väikeses puust paadis
ja vetevald on mu eluase,
kaldail vee kohale kummarduvad puud
on mu varjualune.
Kulgeme metsikuis jõgedes,
liigume tasa sulisevates ojades,
ulbime vahel randa ja vahel ka ulgumerele.
Paat on mu saatus ja teekaaslane, tark sõber,
kel on hing ja teadvus
nagu neil sügavail mustavail vetel,
käänulistel jõgedel ja tormistel meredelgi.
Sõidan vahel kinnisilmi ja usaldan.
Usun, et jõuan kohale.
Vahel haaran tüüri ja siis usaldab paat mind.
Olen veest tulnud,
vetevana noorim tütar
ja ma ei karda, et pean kunagi
tagasi vette minema.
Meil kolmel on üks tee käia -
paadil, vetel ja minul -
loogeldes läbi maavalla.