kaja

Viienda sümfoonia avatakt lõhestas vaikuse ja sellest vaikuse tekitatud haavast hakkas kosena välja voolama muusika, mille helid ja helide vahelised pausid jõudsid kuulaja südameni paralleelselt nende kõrvus kohiseva vereringe kohinaga. Tilk- tilga, löök- löögi haaval hakkas vaikuse lõhe jõudma ka publiku südamesse. Esimesed haavatud tekkisid juba pärast viiendat takti kui võimas crescendo purustas kahe esimeses reas istuja trumminahad. Ilmselt ei olnud helivõimsuse reguleerija suutnud arvestada temast mitukümmend meetrit eemal istuvate kuulajatega. Esimeste ridade kuulajad hoidsid käsi kõrvadel ürtitades summutada teravaid tromboone ja kriiskavaid orelivilesid. Nende endi kõrvade vilin sekundeeris tiiskandina kõigile pillidele. See vahetu ja aus muusika kütkestas terve saalitäie rahvast, nad sulgesid silmad, vajusid sügavale oma toolidesse ning lasid end helidel kanda. Tõsi küll, suu tuli natuke lahti hoida, sest helid tuli peale ringlemist ka ihust välja lasta. Nõndamoodi helisid enesest läbi lastes ja neid uuesti välja hingates tekitasid nad orkestrile kummalise kaja, mis muutus lõpuks nii valjuks, et teised kuulajad ei suutnud enam vahet teha, kas nemad on kaja orkestrile või kajab hoopis orkester järele nende sisemusest väljapurskuvaid ja läbi hingeheitluste tormlenud helisid. Viienda sümfoonia lõppakord aga jäi neile kahele trummikiled kaotanud esireakuulajale viimaseks hingetõmbeks, mis veel tükk aega hiljem kui tuled kustusid, orkestrandid olid lahkunud ja neid endid kanderaamil välja toimetati, kajas kontserdisaali sametistel seintel. Nemad olid võtnud kontserdist viimast.