Tuesday, February 17, 2026

Esmakordne


Shared with Public
Täna öösel olin Vanemuise lavale minemas. Asjaolu, et ma esietendusel ühe sõnalise rolli saan selgus umbes 15 minutit enne lavaleminekut. Uurisin inspitsiendilt tekstiraamatu kohta ja küsisin teistelt näitlejatelt, aga kellelgi polnud puhast eksemplari anda. Kuna tegu oli rokokoo stiilis lavastuse ja pieteediajastu (sic! See tundus unes väga loogiline)näidendiga, siis olid kõigil Charles I aegsed meigid ja kostüümid, uhked nõelasilmast tulnud puhvis tagumikega krinoliinkleidid, kõrged valged parukad ja säravläikivad heledaksmaalitud näod. Püüdsin lavastaja Taago Tubinile seletada, et ma pole proovis käinud ja mul pole kleiti ega meiki, ja ma ei tea millest näidend räägib, aga ta küsis: “Kui suur sa oled?” Ma ütlesin, et väga suur, ta jooksis minema ja ilmus varsti valge pulmakleidiga, mille piht oli piitspeenike. Kahtlesin, kas see mulle selga mahub, aga kui proovima hakkasin, oli selg kummist ja venis ilusti ümber. Järgmine teema - jalatsid.
Ma ei saa ju paljajalu lavale minna! Grimmituba oli kohvile läinud, puuderdasin iseennast kuidagimoodi valgeks ja sättisin juuksed kõvasse krunni.
Vahepeal üritasin ka teksti leida. Sain teada, et minu tegelaskuju nimi on Hum. Humelie. (sõnast humiliation$&@?) Tekstiraamat oli 200 lk ja päris keeruline oli leida kohti, kus minu roll kirjas oli. Vahepeal hakkas etendus peale. Lavastaja teatas, et mind esimeses vaatuses pole ja lavaleminekuni on 30 minutit.
Mõtlesin õudusega, kuidas antud situatsioonis toime tulla. Kaasnäitlejate tekstiandmine sõltus ju minu teksti märksõnadest. Kingi mul endiselt polnud. Lavastaja oli puldis ja jälgis mängu. Lõpuks tegin ettepaneku, et saan salajase kõrvamonitori, kuhu siis keegi mulle laused ette ütleb ja ma nad ilmekalt esitan. Lava taga oli elektrooniline infotahvel, kus oli kaks rida teksti:
Laval näitlejaid: 17
Esmakordne: 1
Viimases pildis seisan lava taga, hingetu, süda peksab ärevusest, esmakordne, ikka veel paljajalu ja kohe tõuseb eesriie ja inspitsient ja etenduse juht lükkavad mind hooga lavale.
Õnneks ärkasin enne üles kui kogu see häbi üle elada tuli.

Monday, March 17, 2025

Kaabakate linn

Kaabakate linnas kõnnin ringi püstol vinnas

siin seadused ei kehti ja elud pole hinnas

Kaabakate linnas sõidan ringi põhjas gaas

siin kombeks lüüa lamajaid, kes pikali on maas


REF: 

Pätid vargad kaabakad

üle võtnud linnad suured

deemonid ja saatanad

kurjusel on kõikjal juured


Kaabakate linnas töö käib pimeduse varjus

käib võitlus selle nimel, kes on suurem lurjus

Kaabakate linnas moes on valgustkartvad teod

purjus peninukke täis on kõrtsid, baarid, peod


REF: 

Pätid vargad kaabakad

üle võtnud linnad suured

deemonid ja saatanad

kurjusel on kõikjal juured

Thursday, November 28, 2024

Laul lahkunud sõpradele

Su süda tuksub ainult olevikku Ja aega juurde keegi sul ei kingi Ei ole kustutada vaja minevikku On kõigil oma veidrad eluringid
Nii lihtne ongi elu aksioom
Kui istud Looja armastavas süles
Sa oled iseendast täna parim versioon
Ja midagi ei ole puudu ega üle
Kõik mida tegid, sai ära lõpetatud
Ja midagi ei jäänd sul tegemata.
Kõik mida teadsid, sai ära õpetatud
Võid rahus minna, taha vaatamata
Kõik mis sa kogesid, see jättis oma jälje
Kõik tunded pakid kokku, võtad kaasa
“Ma armastan sind” pole lihtne väljend
Kui juba välja öeldud, tagasi ei saada.
Loeb ainult see, kas oled armastanud
Et oled loonud, olnud õrn ja hell
Nüüd on sind igaveseks kõigest vabastatud
Sul lahkumisemarssi mängib kell
Jään minagi sul kurvalt järgi kaema
Ma näen kuis ronid üles klaasmäe tippu
Sa juhid oma saatust nagu laeva
Ja heiskama sa lähed elulippu


November 2022, Riho peale mõeldes.

Tuesday, October 15, 2024

Need inimesed

Need inimesed kes on kaotanud Kedagi kas Elule või Surmale

Need inimesed teavad, et tagasi ei saa kunagi kedagi ei Elult ega Surmalt. Palu palju tahad Nuta kaua jaksad Oota kaua oskad Andesta kui mõistad Aga Nad on läinud

Ainult armastus jääb
Jääb ka mälestus
armastusest
Jääb küll
Kui ainult
mõistad
oskad
tahad
armastad





Tuesday, February 27, 2018

Minagi käisin sel rannal

Minagi käisin sel rannal
Kus adruvallide vaod
Kõndisin kõikuval pinnal
Hinges möllamas kaos
Kõndisin seal kus lained
rannakividel kõlksusid kokku
Kõndisin seal kus tuuled
Puhusid sõjale lokku.

Millal lõpeb ükskord su sõda
su enesevaenamistung?
On aeg et lõpeks see jada
Iseenesehaletsusäng.
Ma tean, sa pead oma sõda
siin kuskil me kõikide seas
Võitled, mässad ja rabad
Vaid vaenlased on sinu peas

Sinu elu on lõpmatu võitlus
Eneseohverduslahing
Su relvadeks nõrkus ja väiksus
ning hõbedast kannatusahing
Mis sinu hingest on saanud
Kui vaenurattas end käitad
Sõnasõdadest saadud haavu
Uhkelt ilmale näitad

Lootus ei ole veel kadunud
Et kusagil sinus on rõõm
Vabadust, ilu ja adru
Sisse hinga üks korralik sõõm
Vaata, meri on vahul
Ja vahel nii sile kui peegel
Ole sinagi endaga rahul
Sa oled iseenese reegel

Minagi käisin sel rannal
Kus adruvallide vaod
Kõndisin sinuga kõikuval pinnal
Me südameis möllamas kaos
Ma ei jäänd sinna rannale kauaks
Sest rõõmu ihkas mu rind
Lahkusin vihkamislauast
Ja kindlaks läks jalge all pind.
x

Monday, July 3, 2017

Vihmaloitsu saamislugu

See lugu sündis palju aastaid tagasi, vast ehk isegi 20 aastat tagasi. võisin olla veidi üle kahekümne aasta vana. Ronisin tol päeval metsas Rõngu kandis ühe päris kõrge kuuse otsa. See puu justkui kutsus ronima. Oli tükk tegemist, et üles latva saada. Ülemises otsas kiikus kuusk juba päris kõvasti. Kui olin latva jõudnud, oli taevas täpselt nii madalal, et pilved sõudsid minust läbi. Vaatasin, et üks tihkem pilv läheneb ja hüppasin selle peale. Niimoodi pilvega mööda ilmaruumi ringi sõites jõudsin ülemisse ilma. Seal kohtasin ühe valge suurte kaarakendega maja juures ühte vanameest. Läksin tema juurde ja küsisin: "Kes ma olen?"
“Sa oled tuulenõid,” vastas ta.  
“Kui ma olen tuulenõid, siis õpeta mulle üks tuuleloits,” vastas ta.
“Tuuleloits on sinu sees, see tuleb omal ajal, siis kui sa selleks valmis oled, praegu saad vihmaloitsu,” vastas ta ja ümises mulle vihmaloitsu viisi. Püüdsin seda niihästi kui oskasin meelde jätta. Aga selleks et viisi meelde jätta, on ju sõnu vaja. Ja siis juba kumisesid mu kõrvus sõnad: “Tule tule õllõlee tuulekene õllõ. Umisesin seda sadu kordi oma peas. 
“Laula kõvemini, muidu tuul ei kuule sind,” õpetas vanamees.
Proovisin kõvemini, siis veel kõvemini ja lõpuks kogu hingest. Ja siis tuli tuul, lõunatuul, soe ja helde ja tugev nagu tuulispask ning haaras mind endaga kaasa. Olin selles vihuris, keerlesime ja pöörlesime hullumeelselt, nii et  kaotasin ruumi ja ajataju.
Ja siis ühel hetkel tundsin kõva maad jalge all. Olin täpselt selle sama kuuse all, kust olin teekonda alustanud. Tänasin kuuske laulu eest ja hakkasin kodu poole marssima. 
Kodus leidsin regilaulude raamatust täpselt samasuguse algusega sõnad, ja mis kõige kummalisem, need olid ka Rõngust pärit, mis sobisid sellele viisile nagu rusikas silmaauku.
Oligi laul valmis. 


See vihmaloits saadab vihma neile, kellel seda väga vaja on, sinna kus on kuiv. Kui omal kodus väga kuiv on, siis ei pruugi selle lauluga vihma ära ajada, vaid võib hoopis ise sahmaka kaela saada. Laulu sisse pandud sõnadel on suur vägi ja sõnad mõjuvad kümnekordselt. Küllap tuul kuuleb seda laulu ja aitab kui saab.

Monday, April 17, 2017

Ühe sügisõhtu luigelaul

Sel õhtul
kui meie põllul
peatusid korraks
viissada valget luike
ja maa kajas nende igatsushuigetest
sa ütlesid, et lähed nüüd päriselt ära
sest vajad vabadust.
Vabadust sellest põllust ja peenrast
maast ja metsast ja madalast taevast
Ma ei palunud sul jääda
ei hoidnud sind kinni
Ulatasin vaikides nagist su tiivad
aitasin palitu selga ja avasin ukse.
Kui luiged lahkusid
olid ka sina läinud
sügistuultega lõunamaale
Otsima iseennast
kusagilt kaugelt
võõraste hulgast.

Jäin üksi
Oma põllu ja peenraga
Oma madala taeva ja metsa ja maaga
Olin õnnelik
et see on minu vabadus.






Friday, September 23, 2016

Pööriöösel unemaailmas

Pööriöösel satusin unes kuhugile elu ja surma vahelisele vahealale, kus sa ei olnud eriti kumbagi, ei elus ega surnud. Täiesti ükskõik oli nii sellest, mis oli ja sellest, mis tuleb. Ja mingit kohustust edasi minna ka ei olnud. Selleks, et kuidagigi motiveerida inimesi ja aktiviseerida neid otsuseid vastu võtma, mitte lihtsalt seal ringi tolknema, olid selle territooriumi valdajad üles riputanud rõõmsad infotahvlid kuulutustega. Näiteks oli ajaviiteks võimalik võtta kursusi: 
Toonela jõel sõudmise kursus
Põrgu geograafia
Manalas ees ootavate ligimeste tutvustamine
Ajaalgebra ehk millal jälle?
Rohkem ei jõudnud sildilt lugeda, pidasin vajalikuks kähku tagasi tulla.

Tuesday, July 12, 2016

Unemeeles kohtumine

Nägin unes oma seto vanaema. Ta oli noor ja kena nagu minuvanuselt. Kutsus mind endaga kaasa, et rääkida. Ütlesin talle, et näeb nii hea välja. Ta vastas, et see on ainult näiline. Teadsin, et see kohtumine toimub minu unes ja küsisin, miks ta mu unne tuli. Ta vastas: Ajad on halvad, kui inimkond sellise eluviisiga jätkab, siis pikalt enam aega ei ole. Saastamine ja looduse hävitamine lõpetab selle pillerkaari üsna pea. Kõik esivanemad on mures ja ei suuda meid enam aidata. Kõik jäävad üha väetimaks. Ja olgugi, et ta oli mu unes alguses noor ja särtsakas, hakkas ta vaevaliselt ja raskelt tagasi oma maailma kõndima. Tänasin teda, et ta tuli...
Sellised hoiatused ei ole niisama.