Facebook
Facebook
Facebook
Facebook
Facebook
Facebook
Facebook
Facebook
Facebook
Facebook
Facebook
Shared with PublicTäna öösel olin Vanemuise lavale minemas. Asjaolu, et ma esietendusel ühe sõnalise rolli saan selgus umbes 15 minutit enne lavaleminekut. Uurisin inspitsiendilt tekstiraamatu kohta ja küsisin teistelt näitlejatelt, aga kellelgi polnud puhast eksemplari anda. Kuna tegu oli rokokoo stiilis lavastuse ja pieteediajastu (sic! See tundus unes väga loogiline)näidendiga, siis olid kõigil Charles I aegsed meigid ja kostüümid, uhked nõelasilmast tulnud puhvis tagumikega krinoliinkleidid, kõrged valged parukad ja säravläikivad heledaksmaalitud näod. Püüdsin lavastaja Taago Tubinile seletada, et ma pole proovis käinud ja mul pole kleiti ega meiki, ja ma ei tea millest näidend räägib, aga ta küsis: “Kui suur sa oled?” Ma ütlesin, et väga suur, ta jooksis minema ja ilmus varsti valge pulmakleidiga, mille piht oli piitspeenike. Kahtlesin, kas see mulle selga mahub, aga kui proovima hakkasin, oli selg kummist ja venis ilusti ümber. Järgmine teema - jalatsid. Ma ei saa ju paljajalu lavale minna! Grimmituba oli kohvile läinud, puuderdasin iseennast kuidagimoodi valgeks ja sättisin juuksed kõvasse krunni.Vahepeal üritasin ka teksti leida. Sain teada, et minu tegelaskuju nimi on Hum. Humelie. (sõnast humiliation$&@?) Tekstiraamat oli 200 lk ja päris keeruline oli leida kohti, kus minu roll kirjas oli. Vahepeal hakkas etendus peale. Lavastaja teatas, et mind esimeses vaatuses pole ja lavaleminekuni on 30 minutit. Mõtlesin õudusega, kuidas antud situatsioonis toime tulla. Kaasnäitlejate tekstiandmine sõltus ju minu teksti märksõnadest. Kingi mul endiselt polnud. Lavastaja oli puldis ja jälgis mängu. Lõpuks tegin ettepaneku, et saan salajase kõrvamonitori, kuhu siis keegi mulle laused ette ütleb ja ma nad ilmekalt esitan. Lava taga oli elektrooniline infotahvel, kus oli kaks rida teksti: Laval näitlejaid: 17Esmakordne: 1Viimases pildis seisan lava taga, hingetu, süda peksab ärevusest, esmakordne, ikka veel paljajalu ja kohe tõuseb eesriie ja inspitsient ja etenduse juht lükkavad mind hooga lavale.Õnneks ärkasin enne üles kui kogu see häbi üle elada tuli.
Shared with Public
Täna öösel olin Vanemuise lavale minemas. Asjaolu, et ma esietendusel ühe sõnalise rolli saan selgus umbes 15 minutit enne lavaleminekut. Uurisin inspitsiendilt tekstiraamatu kohta ja küsisin teistelt näitlejatelt, aga kellelgi polnud puhast eksemplari anda. Kuna tegu oli rokokoo stiilis lavastuse ja pieteediajastu (sic! See tundus unes väga loogiline)näidendiga, siis olid kõigil Charles I aegsed meigid ja kostüümid, uhked nõelasilmast tulnud puhvis tagumikega krinoliinkleidid, kõrged valged parukad ja säravläikivad heledaksmaalitud näod. Püüdsin lavastaja Taago Tubinile seletada, et ma pole proovis käinud ja mul pole kleiti ega meiki, ja ma ei tea millest näidend räägib, aga ta küsis: “Kui suur sa oled?” Ma ütlesin, et väga suur, ta jooksis minema ja ilmus varsti valge pulmakleidiga, mille piht oli piitspeenike. Kahtlesin, kas see mulle selga mahub, aga kui proovima hakkasin, oli selg kummist ja venis ilusti ümber. Järgmine teema - jalatsid.
Ma ei saa ju paljajalu lavale minna! Grimmituba oli kohvile läinud, puuderdasin iseennast kuidagimoodi valgeks ja sättisin juuksed kõvasse krunni.
Vahepeal üritasin ka teksti leida. Sain teada, et minu tegelaskuju nimi on Hum. Humelie. (sõnast humiliation$&@?) Tekstiraamat oli 200 lk ja päris keeruline oli leida kohti, kus minu roll kirjas oli. Vahepeal hakkas etendus peale. Lavastaja teatas, et mind esimeses vaatuses pole ja lavaleminekuni on 30 minutit.
Mõtlesin õudusega, kuidas antud situatsioonis toime tulla. Kaasnäitlejate tekstiandmine sõltus ju minu teksti märksõnadest. Kingi mul endiselt polnud. Lavastaja oli puldis ja jälgis mängu. Lõpuks tegin ettepaneku, et saan salajase kõrvamonitori, kuhu siis keegi mulle laused ette ütleb ja ma nad ilmekalt esitan. Lava taga oli elektrooniline infotahvel, kus oli kaks rida teksti:
Laval näitlejaid: 17
Esmakordne: 1
Viimases pildis seisan lava taga, hingetu, süda peksab ärevusest, esmakordne, ikka veel paljajalu ja kohe tõuseb eesriie ja inspitsient ja etenduse juht lükkavad mind hooga lavale.
Õnneks ärkasin enne üles kui kogu see häbi üle elada tuli.
Shared with Public
Shared with Public
No comments:
Post a Comment