otsatu hetk

Sel hetkel sõnad said otsa
ja hinged rändasid
läbi taevase jõe
uute ilmade poole
nende ilmade poole
mida nad ise lõid
sellessamas hetkes.
Oli loomine
ja mitte keegi
ei saanud kunagi teada
et selline hetk oli olemas
või kes selles hetkes
on loojad

5.15

Öövahi tööpäev hakkab
lõppema
aga minu unemati
jäi traksipidi
Kremli torni pidama.
Neli mälestust trampisid
mu peas ja mörisesid.
Igas ajusagaras üks.
Viies mälestus oli ka seal
aga ei trampinud,
ta justkui teadis,
et niikuinii ma mõtlen
tema peale alati,
vähemalt igal hommikul
kell 5.15

Musta Laguuni laulud

Laguna Noir I

Mustas Laguunis uitavad Mõtted

kaldakivide vastu loksuvad Valed

pesa punuvad lennukad Vaated

rannal Kõhklused mängivad malet

Mustas Laguunis on algamas Kevad

tärkavad maapõuest soodsad Ideed

Metsas on Tõdedel eraldi rajad

Tarkus ja Saatus naudivad teed

Mustas Laguunis on Loovuse ase

Lootus pärlitest meisterdab vaipa

mitmendat korda on Elamus rase

muus osas Elu ei ole seal laita

Mustas Laguunis on Valge oaas

kus värve valivad Iha ja Kirg

Meeleolu teeb valmis Taeva ja Maa

Looduga rahul on rahutu Hing

II

Ajakoerad liiguvad ajujääs

Seierid räästas tilguvad verd

Mustas Laguunis on algamas päev

Kommodoor karbiga peegeldab merd

Lõheneb taeva ähvardav pale

Võpsikusopis siutsuvad Mõtted

Lendu tõuseb üks lopsakas Vale

Täna on lubatud räpased võtted

III

Päike tuli välja täna esmakordselt

lõppes kõiki kurnav kõle öö

Must Laguun taas särab imekuldselt

on hauakotkas tiivad kokku löönd

Ei ole Surmal nüüd laguunis võimu

siin iga idu kasvada saab täiel rinnal

ja hädad nüüd ei kurna Kuuhõimu

õrn rohelus taas läigib merepinnal

Kellakägu kukub ajaruumis

pikkamisi, kindlalt, kähinal

ta kukkumisel keegi ei näe mõtet

On leitud parem mudel sellel ilmal:

Liikumine pole lineaarne

ja rütmid saavad käima eluringis

Päev toob kaasa öö ja öö tirib kaasa päeva

hämarus on tihe side nende vahel

Ja kellakäol on palju vähem vaeva

võib kukkumata jätta

pikk on eluahel

IV

Mustas Laguunis kajavad kellad

Helid lendavad orus ja mäel

täna kõik siutsuvad Mõtted on hellad

ära on leppinud Kõhkluste väed

Ulgumerele Valed viis eilne suur maru

kaldale uhuti armuvaevades Hing

Oo, viige ta vette enne veel kui kaob aru

ei lõppema pea veel ta eludering

Las tibu supleb neis rohekais vetes

kosub ja kasvab soojas soolases vees

tema Tarkus ja Saatus ta enese kätes

kõik Valikud Rajad on lahti ta ees.

V

Laguna Noir/ Bleu

Nii sinine on täna Must Laguun

et tema sära tapab Mõtteid

on vete kohal tõusnud kirdetuul

õhk täis on ärevust

ja salamandrid liival ükskõikselt

teevad nikku

Kaks murepilve sõuab üle taeva

üks väike takerdunud kaljutippu

siin täna armuasjad teevad vaeva

kaks kotkast igatsevad

igavikku

19.03.2000

Calvados voolab niredena

mööda kortsunud lõuga

peen liiv katab tuulisel rannal

lõhkise kaluripaadi

Kajakate tiivasahin toob

vaikusesse ukulele kauged helid

Suur punane päikesekiir

lõhestab

kollased

banaanid.

On loomine ja joomine.

Loojumine.

unenägu

Täna öösel nägin väga veidrat und. Oli minu hinge kaalumine viimse kohtumõistmise eel ja Peetruse rollis oli miskipärast Toomas Paul. Küll ta esitas mulle raskeid küsimusi ja ma ei osanud ühelegi vastata. Kogu aeg kiskus jutt tavalistele igapäevastele asjadele, nagu mis värvi võiksid olla hommikumantlid ja milliseid maitseaineid oleks kõige parem kasutada peedikotlettides. Ja ei kaldunud need asjad sugugi minu kasuks.
Arutada oli ju tore aga meid mõlemaid hakkas vaevama, et nii tähtsal hetkel igavikulised asjad kõrvale on jäetud. Ja siis palus ta mul mõne sõnaga midagi tarka ja mõistlikku öelda, mis minu isiku kaalumisel võiks kasuks tulla. Ütlesin, et olen õnnelik. Vastus, tundus, et teda ei rahuldanud, sest ta võibolla oleks tahtnud mingit Augustinuse analüüsi või Aquino Thomase jumalatõestust. Ent ma ei suutnud tol hetkel meenutada ühtki elutarkust ega mõtet. Pea oli täiesti tühi, nagu poleks seal kunagi midagi olnudki. Igatahes mind saadeti ukse taha uut vastust välja mõtlema. Aga ukse taga oli uus reformitud Eesti kirik. Ei olnud katedraali ega gooti stiilis hoonet ega midagi. Mingi kupli taoline ruum oli ümberringi kaetud kauni musta marmoriga, ruum oli täiesti pime aga keset seina üks pisike valge särav punkt. Ja selle valgustäpi ees seisid harduses inimesed ja punastes talaarides vaimulikud, silmad ainiti täpi poole. Ja siis juhendati mind selja tagant, et pean valgusele niimoodi keskenduma, et punktist moodustuks triip ja siis teine ja kolmas ja kuni need triibud katavad kõik seina ja maailm muutub säravaks valgeks ja kaovad seinad ja siis on ühel hetkel kõik vastused ühtlasi kõikjal aga ka selles punktis olemas. Pingutasin ja keskendusin kõigest väest ja mustast kuplist sai särav ja silmipimestav maailm, kus ei olnud aega, ruumi ega mateeriat, ega ka füüsilist keha. Oli vaid hinge kulgemine mingis seletamatus igavikulises valguses.
Ja siis ärkasin. kell oli viis hommikul. mis juhtus ja toimus ja kus ma olen, mõtlesin mitu tundi...

tuletooja päev

neil päevil miski polnud endistmoodi kaunis ehk oli järjepanu tuletooja päev, sel ööl vaid helkimata unustasid tähed üks käärimalaind unenägu huvitav mis saada võiks me selle aasta saagist ent rohkelt unistusi treppe käike me palee viib iseseisvalt ellu ja elukeerdudele tuhmi musta läike toob rändurrüütli ülivõimas kihu.