unenägu

Täna öösel nägin väga veidrat und. Oli minu hinge kaalumine viimse kohtumõistmise eel ja Peetruse rollis oli miskipärast Toomas Paul. Küll ta esitas mulle raskeid küsimusi ja ma ei osanud ühelegi vastata. Kogu aeg kiskus jutt tavalistele igapäevastele asjadele, nagu mis värvi võiksid olla hommikumantlid ja milliseid maitseaineid oleks kõige parem kasutada peedikotlettides. Ja ei kaldunud need asjad sugugi minu kasuks.
Arutada oli ju tore aga meid mõlemaid hakkas vaevama, et nii tähtsal hetkel igavikulised asjad kõrvale on jäetud. Ja siis palus ta mul mõne sõnaga midagi tarka ja mõistlikku öelda, mis minu isiku kaalumisel võiks kasuks tulla. Ütlesin, et olen õnnelik. Vastus, tundus, et teda ei rahuldanud, sest ta võibolla oleks tahtnud mingit Augustinuse analüüsi või Aquino Thomase jumalatõestust. Ent ma ei suutnud tol hetkel meenutada ühtki elutarkust ega mõtet. Pea oli täiesti tühi, nagu poleks seal kunagi midagi olnudki. Igatahes mind saadeti ukse taha uut vastust välja mõtlema. Aga ukse taga oli uus reformitud Eesti kirik. Ei olnud katedraali ega gooti stiilis hoonet ega midagi. Mingi kupli taoline ruum oli ümberringi kaetud kauni musta marmoriga, ruum oli täiesti pime aga keset seina üks pisike valge särav punkt. Ja selle valgustäpi ees seisid harduses inimesed ja punastes talaarides vaimulikud, silmad ainiti täpi poole. Ja siis juhendati mind selja tagant, et pean valgusele niimoodi keskenduma, et punktist moodustuks triip ja siis teine ja kolmas ja kuni need triibud katavad kõik seina ja maailm muutub säravaks valgeks ja kaovad seinad ja siis on ühel hetkel kõik vastused ühtlasi kõikjal aga ka selles punktis olemas. Pingutasin ja keskendusin kõigest väest ja mustast kuplist sai särav ja silmipimestav maailm, kus ei olnud aega, ruumi ega mateeriat, ega ka füüsilist keha. Oli vaid hinge kulgemine mingis seletamatus igavikulises valguses.
Ja siis ärkasin. kell oli viis hommikul. mis juhtus ja toimus ja kus ma olen, mõtlesin mitu tundi...