Me oleme nagu pluss ja miinus
pulss ja pulsitus
kord ja korratus
rutiin ja kordumatus
kinnihoidmine ja minnalaskmine
meesvõlur ja naisnõid
ja me sobime selle
maakerapalli ühe punkti
nagu siga ja kägu.
Ja ometi oled sa veidike
minu nägu
ja mina olen natuke,
ühe pinnu võrra
sinu masti puu.
Ainult purjeid ei ole me laeval
ja tuult ei ole me maal.
Aga mina olen tuuleema tütar
ja teen tuule
Ja sina oled purjepõimija poeg
ja teed purjed.
Ja meri saab laineid ja laevu täis
Ja meie jookseme
üle vee kaldale
istume vanale kummulikeeratud
kaluripaadile ja vaatame
seda merd ja neid laevu.
Neid täispurjedes mõttelaevu,
mis kannavad unistusi ja ulmasid
mälestusi ja tulvasid
pidulikke ja piinlikke hetki
neist päevist,
mil ei olnud veel seda merd,
seda kallast
ja meid sel vanal kaluripaadil.
Tema mäletab nüüd meid,
mäletab palju rohkem.
Mäletab tormiseid öid,
mäletab tuulevaikust.
Kaladega ja kaladeta tulekuid
ja minekuid.
Ja oma viimast tulekut mäletab ta.
Üksinda randa ulpimist,
kurbust ja leina.
Ja nüüd mäletab ta ka seda lugu
plussist ja miinusest
minevikust ja tulevikust
koidust ja hämarikust, kes kohtuvad
vikerkaaresillal siis kui kuldne päike
heidab maale oma viimase
helkiva kiire.
Ja kui me istume, pudeneb põrmuks
see vana kaluripaat,
saab üheks liiva ja kividega,
saab mälestuseks ja mere omaks
ja läheb tagasi sinna kuhu ta kuulub.
Nõnda ka meie
oleme kord mere omad.
pulss ja pulsitus
kord ja korratus
rutiin ja kordumatus
kinnihoidmine ja minnalaskmine
meesvõlur ja naisnõid
ja me sobime selle
maakerapalli ühe punkti
nagu siga ja kägu.
Ja ometi oled sa veidike
minu nägu
ja mina olen natuke,
ühe pinnu võrra
sinu masti puu.
Ainult purjeid ei ole me laeval
ja tuult ei ole me maal.
Aga mina olen tuuleema tütar
ja teen tuule
Ja sina oled purjepõimija poeg
ja teed purjed.
Ja meri saab laineid ja laevu täis
Ja meie jookseme
üle vee kaldale
istume vanale kummulikeeratud
kaluripaadile ja vaatame
seda merd ja neid laevu.
Neid täispurjedes mõttelaevu,
mis kannavad unistusi ja ulmasid
mälestusi ja tulvasid
pidulikke ja piinlikke hetki
neist päevist,
mil ei olnud veel seda merd,
seda kallast
ja meid sel vanal kaluripaadil.
Tema mäletab nüüd meid,
mäletab palju rohkem.
Mäletab tormiseid öid,
mäletab tuulevaikust.
Kaladega ja kaladeta tulekuid
ja minekuid.
Ja oma viimast tulekut mäletab ta.
Üksinda randa ulpimist,
kurbust ja leina.
Ja nüüd mäletab ta ka seda lugu
plussist ja miinusest
minevikust ja tulevikust
koidust ja hämarikust, kes kohtuvad
vikerkaaresillal siis kui kuldne päike
heidab maale oma viimase
helkiva kiire.
Ja kui me istume, pudeneb põrmuks
see vana kaluripaat,
saab üheks liiva ja kividega,
saab mälestuseks ja mere omaks
ja läheb tagasi sinna kuhu ta kuulub.
Nõnda ka meie
oleme kord mere omad.
