Esmakordne

Facebook

Facebook

Facebook

Facebook

Facebook

Facebook

Facebook

Facebook

Facebook

Facebook

Facebook

Shared with Public

Täna öösel olin Vanemuise lavale minemas. Asjaolu, et ma esietendusel ühe sõnalise rolli saan selgus umbes 15 minutit enne lavaleminekut. Uurisin inspitsiendilt tekstiraamatu kohta ja küsisin teistelt näitlejatelt, aga kellelgi polnud puhast eksemplari anda. Kuna tegu oli rokokoo stiilis lavastuse ja pieteediajastu (sic! See tundus unes väga loogiline)näidendiga, siis olid kõigil Charles I aegsed meigid ja kostüümid, uhked nõelasilmast tulnud puhvis tagumikega krinoliinkleidid, kõrged valged parukad ja säravläikivad heledaksmaalitud näod. Püüdsin lavastaja Taago Tubinile seletada, et ma pole proovis käinud ja mul pole kleiti ega meiki, ja ma ei tea millest näidend räägib, aga ta küsis: “Kui suur sa oled?” Ma ütlesin, et väga suur, ta jooksis minema ja ilmus varsti valge pulmakleidiga, mille piht oli piitspeenike. Kahtlesin, kas see mulle selga mahub, aga kui proovima hakkasin, oli selg kummist ja venis ilusti ümber. Järgmine teema - jalatsid.

Ma ei saa ju paljajalu lavale minna! Grimmituba oli kohvile läinud, puuderdasin iseennast kuidagimoodi valgeks ja sättisin juuksed kõvasse krunni.

Vahepeal üritasin ka teksti leida. Sain teada, et minu tegelaskuju nimi on Hum. Humelie. (sõnast humiliation$&@?) Tekstiraamat oli 200 lk ja päris keeruline oli leida kohti, kus minu roll kirjas oli. Vahepeal hakkas etendus peale. Lavastaja teatas, et mind esimeses vaatuses pole ja lavaleminekuni on 30 minutit.

Mõtlesin õudusega, kuidas antud situatsioonis toime tulla. Kaasnäitlejate tekstiandmine sõltus ju minu teksti märksõnadest. Kingi mul endiselt polnud. Lavastaja oli puldis ja jälgis mängu. Lõpuks tegin ettepaneku, et saan salajase kõrvamonitori, kuhu siis keegi mulle laused ette ütleb ja ma nad ilmekalt esitan. Lava taga oli elektrooniline infotahvel, kus oli kaks rida teksti:

Laval näitlejaid: 17

Esmakordne: 1

Viimases pildis seisan lava taga, hingetu, süda peksab ärevusest, esmakordne, ikka veel paljajalu ja kohe tõuseb eesriie ja inspitsient ja etenduse juht lükkavad mind hooga lavale.

Õnneks ärkasin enne üles kui kogu see häbi üle elada tuli.

Shared with Public

Pööriöösel unemaailmas

Pööriöösel satusin unes kuhugile elu ja surma vahelisele vahealale, kus sa ei olnud eriti kumbagi, ei elus ega surnud. Täiesti ükskõik oli nii sellest, mis oli ja sellest, mis tuleb. Ja mingit kohustust edasi minna ka ei olnud. Selleks, et kuidagigi motiveerida inimesi ja aktiviseerida neid otsuseid vastu võtma, mitte lihtsalt seal ringi tolknema, olid selle territooriumi valdajad üles riputanud rõõmsad infotahvlid kuulutustega. Näiteks oli ajaviiteks võimalik võtta kursusi: 
Toonela jõel sõudmise kursus
Põrgu geograafia
Manalas ees ootavate ligimeste tutvustamine
Ajaalgebra ehk millal jälle?

Rohkem ei jõudnud sildilt lugeda, pidasin vajalikuks kähku tagasi tulla.

Unemeeles kohtumine

Nägin unes oma seto vanaema. Ta oli noor ja kena nagu minuvanuselt. Kutsus mind endaga kaasa, et rääkida. Ütlesin talle, et näeb nii hea välja. Ta vastas, et see on ainult näiline. Teadsin, et see kohtumine toimub minu unes ja küsisin, miks ta mu unne tuli. Ta vastas: Ajad on halvad, kui inimkond sellise eluviisiga jätkab, siis pikalt enam aega ei ole. Saastamine ja looduse hävitamine lõpetab selle pillerkaari üsna pea. Kõik esivanemad on mures ja ei suuda meid enam aidata. Kõik jäävad üha väetimaks. Ja olgugi, et ta oli mu unes alguses noor ja särtsakas, hakkas ta vaevaliselt ja raskelt tagasi oma maailma kõndima. Tänasin teda, et ta tuli...
Sellised hoiatused ei ole niisama.

Alateadvuse hämaraladel

Veel oli neid, kes jäid maailma alles,
mõned üksikud valgustatud,
kes ei lasknud pimedust ja kadedust
oma südameisse.
Veel oli valgusvihke maailmas
veel oli võimalus mõneks päevakski
säilitada elu.
Veel oli neid, kelle südameis
alles oli lootus.
Veel oli neid, kes ei tundnud ei
valgust ega pimedust,
veel oli lihtsameelseid,
kes ootasid,
et abi tuleb kusagilt mujalt.
Veel oli neid, kes ei osanud ennast aidata.
Veel oli lapsi.
Veel oli neid, kes ei olnud milleski süüdi.
Veel oli neid, kes hoolisid ja aitasid
veel oli neid, kes lihtsalt uskusid,
et elu maapeal on võimalik ka siis
kui maad võtab täielik pimedus
ja ei jää enam ühtegi valguslaiku.
Ei ühtegi puhast allikat ega rohetavat rohukõrt.
Veel oli neid, kellel oli julgust riskida
muutuda, eksida, hukkuda
inimkonna nimel, et maailm jääks alles.
Veel nägin minagi kõike seda pealt,
siis kui inimene, musta pimedusega
löödud loom, kadus jäljetult maa pealt,
et ta ei saaks enam maailmale
rohkem haiget teha.
Veel oskasin selle inimese pärast
pisaraid valada.
Veel tahtsin teda terveks ravida
pimedusest, kadedusest, silmaklappidest.
Aga ta ei lasknud end aidata.
Panin käed tema peale
ja suunasin temasse valgust,
näitasin talle, et ta on võrdväärne olend
iga tõugu ja tihasega.
Ta võttis mu käed ja ma nägin
et see valgus tegi haiget
tema südametunnistusele.
Ta oli pimedusega oma südames
liiga harjunud.
Pimedus oli tema olemuseks saanud
ja ta enda alla matnud.
Kiskusin temast välja ta haigust
nagu venivat tõrvamusta pigi
kiskusin temast välja mürki
ja seda said täis kõik panged
Näitasin talle maailma viimast
lumikellukest
ja püüdsin seletada, et näe,
see pisike lill usub, et
tuleb kevad sel aastal ka,
kõik ärkab ellu
ja maailm saab taas valgust täis.
Ta naeratas virilalt ja suri mu käte vahel
lootusetus raevus selle üle,
et tema ei suuda uskuda.
Tal oli lihtsam alla anda.

Valasin kristallselgeid soolatuid pisaraid,
mis kastsid vihmana peenart,
kust piilusid välja juba uued
lumikellukesenupud.
Algas maailma viimane päev.

Viimane vaatus

Üks kummaline uni: 1.mail aastal 2003
Ärkan üles kodutalus ja astun uksest välja. Maja ees on hulk inimesi ja kirst. Kirstus olen mina, näost valge, roosid rinnal säravad kui lumi ja ma olen üleni valge kangaga kaetud. Kas tõesti see ongi see hetk, mil kõik on otsas, mõtlen seal lävepakul seistes. Kuidas ma iseenda surma maha magasin? Kuidas see elus elatud aeg ikkagi nii ruttu mööda läks? Aga kui nii, siis nii. Mida inimene ikka suudab teha, kui ta juba surnud on ja kirstus lamab?
Astun uksest välja ja lähen jalutama ning jõuan jõe äärde. Istun jõe ääres paati ja sõuan pikalt pikalt, läbi maise jõe kuni jõuan surmajõele. Teisel pool, sealpool musta vett leian end ootamatult sinises laguunis, kus kallas täis rohekaid kive. Seal on täpselt samasugune metsaga servatud välu nagu too heinamaa Setomaal, kus lapsena heinal käisin ja kõrvalpõllul vikipõllus hernevargil. Lagendiku servas on miskipärast ajaaken.
Vaatan sellest aknast läbi, see aken on selleks, et vaadata viimast korda nende peale, kes minust maa peale maha jäid. Oi kui palju kummalisi inimesi ja sündmusi sellest aknast näha oli. Palju oli ka neid, mida ma pole siiani läbi elanud. Aga seda põnevam on. Igatahes kui olen pika pilgu heitnud, ja rahu teinud kogu selle maailmaga, keeran end ümber ja jätan mõttes hüvasti, rääkida ma ju niikuinii ei saa... surnud nagu ma olen. See ilm on nüüd läinud. Ja äkki näen, minu ees välul on kolm jumalannat keset helesiniste lillede välja, kes mind ootavad. Nad kutsuvad mind endaga kaasa ja jutustavad mulle lugusid igavikust, elust, hingedest ja armastusest. Nad võtavad mind käekõrvale ja viivad mind luigena lendama orgude ja metsade kohale. See on hetk, mil tunnetan Aega, mil ajal pole tähtsust. Ja siis saabub ka hetk, kus ei ole mälestusi, minevikku ega tulevikku. On ainult armastus, see mis ühendab meid igavesti, ja see mille saad kaasa võtta kui surmajõge ületad. Nõnda on inimesel, keda enam ei ole, alati võti, kuidas käia selles ilmas. Kui sa armastad kedagi, saad sa alati siia tagasi tulla. Selletõttu hoiavadki meid meie esivanemad aeg-ajalt käest kinni üle ajajõe ja see on ka põhjus, miks on olemas igavikuline armastuse tunne. Sest see ületab igavikke. Kui see tunne sind korra elus tabab, siis sa tead, et Ta on olemas päriselt. Ja sa ei saa mitte midagi teha, sest on asju, mida inimesel ei ole jõudu muuta.
Aga sellest, mida jumalannad jutustasid, võiksin kirjutada mitu raamatut, paraku, neid ei tahaks mitte keegi lugeda, sest see kõik pajatab väga sügavatest algallikatest. Ja inimene teatavasti on ikka rumal loom, kes otsib küll tõde ja elu mõtet, aga kui see talle kandikul ette kantakse, ei usu ta, et see on lõplik ja päris. Uskmatud, nagu me oleme.

unenägu

Täna öösel nägin väga veidrat und. Oli minu hinge kaalumine viimse kohtumõistmise eel ja Peetruse rollis oli miskipärast Toomas Paul. Küll ta esitas mulle raskeid küsimusi ja ma ei osanud ühelegi vastata. Kogu aeg kiskus jutt tavalistele igapäevastele asjadele, nagu mis värvi võiksid olla hommikumantlid ja milliseid maitseaineid oleks kõige parem kasutada peedikotlettides. Ja ei kaldunud need asjad sugugi minu kasuks.
Arutada oli ju tore aga meid mõlemaid hakkas vaevama, et nii tähtsal hetkel igavikulised asjad kõrvale on jäetud. Ja siis palus ta mul mõne sõnaga midagi tarka ja mõistlikku öelda, mis minu isiku kaalumisel võiks kasuks tulla. Ütlesin, et olen õnnelik. Vastus, tundus, et teda ei rahuldanud, sest ta võibolla oleks tahtnud mingit Augustinuse analüüsi või Aquino Thomase jumalatõestust. Ent ma ei suutnud tol hetkel meenutada ühtki elutarkust ega mõtet. Pea oli täiesti tühi, nagu poleks seal kunagi midagi olnudki. Igatahes mind saadeti ukse taha uut vastust välja mõtlema. Aga ukse taga oli uus reformitud Eesti kirik. Ei olnud katedraali ega gooti stiilis hoonet ega midagi. Mingi kupli taoline ruum oli ümberringi kaetud kauni musta marmoriga, ruum oli täiesti pime aga keset seina üks pisike valge särav punkt. Ja selle valgustäpi ees seisid harduses inimesed ja punastes talaarides vaimulikud, silmad ainiti täpi poole. Ja siis juhendati mind selja tagant, et pean valgusele niimoodi keskenduma, et punktist moodustuks triip ja siis teine ja kolmas ja kuni need triibud katavad kõik seina ja maailm muutub säravaks valgeks ja kaovad seinad ja siis on ühel hetkel kõik vastused ühtlasi kõikjal aga ka selles punktis olemas. Pingutasin ja keskendusin kõigest väest ja mustast kuplist sai särav ja silmipimestav maailm, kus ei olnud aega, ruumi ega mateeriat, ega ka füüsilist keha. Oli vaid hinge kulgemine mingis seletamatus igavikulises valguses.
Ja siis ärkasin. kell oli viis hommikul. mis juhtus ja toimus ja kus ma olen, mõtlesin mitu tundi...