Üks kummaline uni: 1.mail aastal 2003
Ärkan üles kodutalus ja astun uksest välja. Maja ees on hulk inimesi ja kirst. Kirstus olen mina, näost valge, roosid rinnal säravad kui lumi ja ma olen üleni valge kangaga kaetud. Kas tõesti see ongi see hetk, mil kõik on otsas, mõtlen seal lävepakul seistes. Kuidas ma iseenda surma maha magasin? Kuidas see elus elatud aeg ikkagi nii ruttu mööda läks? Aga kui nii, siis nii. Mida inimene ikka suudab teha, kui ta juba surnud on ja kirstus lamab?
Astun uksest välja ja lähen jalutama ning jõuan jõe äärde. Istun jõe ääres paati ja sõuan pikalt pikalt, läbi maise jõe kuni jõuan surmajõele. Teisel pool, sealpool musta vett leian end ootamatult sinises laguunis, kus kallas täis rohekaid kive. Seal on täpselt samasugune metsaga servatud välu nagu too heinamaa Setomaal, kus lapsena heinal käisin ja kõrvalpõllul vikipõllus hernevargil. Lagendiku servas on miskipärast ajaaken.
Vaatan sellest aknast läbi, see aken on selleks, et vaadata viimast korda nende peale, kes minust maa peale maha jäid. Oi kui palju kummalisi inimesi ja sündmusi sellest aknast näha oli. Palju oli ka neid, mida ma pole siiani läbi elanud. Aga seda põnevam on. Igatahes kui olen pika pilgu heitnud, ja rahu teinud kogu selle maailmaga, keeran end ümber ja jätan mõttes hüvasti, rääkida ma ju niikuinii ei saa... surnud nagu ma olen. See ilm on nüüd läinud. Ja äkki näen, minu ees välul on kolm jumalannat keset helesiniste lillede välja, kes mind ootavad. Nad kutsuvad mind endaga kaasa ja jutustavad mulle lugusid igavikust, elust, hingedest ja armastusest. Nad võtavad mind käekõrvale ja viivad mind luigena lendama orgude ja metsade kohale. See on hetk, mil tunnetan Aega, mil ajal pole tähtsust. Ja siis saabub ka hetk, kus ei ole mälestusi, minevikku ega tulevikku. On ainult armastus, see mis ühendab meid igavesti, ja see mille saad kaasa võtta kui surmajõge ületad. Nõnda on inimesel, keda enam ei ole, alati võti, kuidas käia selles ilmas. Kui sa armastad kedagi, saad sa alati siia tagasi tulla. Selletõttu hoiavadki meid meie esivanemad aeg-ajalt käest kinni üle ajajõe ja see on ka põhjus, miks on olemas igavikuline armastuse tunne. Sest see ületab igavikke. Kui see tunne sind korra elus tabab, siis sa tead, et Ta on olemas päriselt. Ja sa ei saa mitte midagi teha, sest on asju, mida inimesel ei ole jõudu muuta.
Aga sellest, mida jumalannad jutustasid, võiksin kirjutada mitu raamatut, paraku, neid ei tahaks mitte keegi lugeda, sest see kõik pajatab väga sügavatest algallikatest. Ja inimene teatavasti on ikka rumal loom, kes otsib küll tõde ja elu mõtet, aga kui see talle kandikul ette kantakse, ei usu ta, et see on lõplik ja päris. Uskmatud, nagu me oleme.
Ärkan üles kodutalus ja astun uksest välja. Maja ees on hulk inimesi ja kirst. Kirstus olen mina, näost valge, roosid rinnal säravad kui lumi ja ma olen üleni valge kangaga kaetud. Kas tõesti see ongi see hetk, mil kõik on otsas, mõtlen seal lävepakul seistes. Kuidas ma iseenda surma maha magasin? Kuidas see elus elatud aeg ikkagi nii ruttu mööda läks? Aga kui nii, siis nii. Mida inimene ikka suudab teha, kui ta juba surnud on ja kirstus lamab?
Astun uksest välja ja lähen jalutama ning jõuan jõe äärde. Istun jõe ääres paati ja sõuan pikalt pikalt, läbi maise jõe kuni jõuan surmajõele. Teisel pool, sealpool musta vett leian end ootamatult sinises laguunis, kus kallas täis rohekaid kive. Seal on täpselt samasugune metsaga servatud välu nagu too heinamaa Setomaal, kus lapsena heinal käisin ja kõrvalpõllul vikipõllus hernevargil. Lagendiku servas on miskipärast ajaaken.
Vaatan sellest aknast läbi, see aken on selleks, et vaadata viimast korda nende peale, kes minust maa peale maha jäid. Oi kui palju kummalisi inimesi ja sündmusi sellest aknast näha oli. Palju oli ka neid, mida ma pole siiani läbi elanud. Aga seda põnevam on. Igatahes kui olen pika pilgu heitnud, ja rahu teinud kogu selle maailmaga, keeran end ümber ja jätan mõttes hüvasti, rääkida ma ju niikuinii ei saa... surnud nagu ma olen. See ilm on nüüd läinud. Ja äkki näen, minu ees välul on kolm jumalannat keset helesiniste lillede välja, kes mind ootavad. Nad kutsuvad mind endaga kaasa ja jutustavad mulle lugusid igavikust, elust, hingedest ja armastusest. Nad võtavad mind käekõrvale ja viivad mind luigena lendama orgude ja metsade kohale. See on hetk, mil tunnetan Aega, mil ajal pole tähtsust. Ja siis saabub ka hetk, kus ei ole mälestusi, minevikku ega tulevikku. On ainult armastus, see mis ühendab meid igavesti, ja see mille saad kaasa võtta kui surmajõge ületad. Nõnda on inimesel, keda enam ei ole, alati võti, kuidas käia selles ilmas. Kui sa armastad kedagi, saad sa alati siia tagasi tulla. Selletõttu hoiavadki meid meie esivanemad aeg-ajalt käest kinni üle ajajõe ja see on ka põhjus, miks on olemas igavikuline armastuse tunne. Sest see ületab igavikke. Kui see tunne sind korra elus tabab, siis sa tead, et Ta on olemas päriselt. Ja sa ei saa mitte midagi teha, sest on asju, mida inimesel ei ole jõudu muuta.
Aga sellest, mida jumalannad jutustasid, võiksin kirjutada mitu raamatut, paraku, neid ei tahaks mitte keegi lugeda, sest see kõik pajatab väga sügavatest algallikatest. Ja inimene teatavasti on ikka rumal loom, kes otsib küll tõde ja elu mõtet, aga kui see talle kandikul ette kantakse, ei usu ta, et see on lõplik ja päris. Uskmatud, nagu me oleme.
No comments:
Post a Comment