Pööriöösel unemaailmas

Pööriöösel satusin unes kuhugile elu ja surma vahelisele vahealale, kus sa ei olnud eriti kumbagi, ei elus ega surnud. Täiesti ükskõik oli nii sellest, mis oli ja sellest, mis tuleb. Ja mingit kohustust edasi minna ka ei olnud. Selleks, et kuidagigi motiveerida inimesi ja aktiviseerida neid otsuseid vastu võtma, mitte lihtsalt seal ringi tolknema, olid selle territooriumi valdajad üles riputanud rõõmsad infotahvlid kuulutustega. Näiteks oli ajaviiteks võimalik võtta kursusi: 
Toonela jõel sõudmise kursus
Põrgu geograafia
Manalas ees ootavate ligimeste tutvustamine
Ajaalgebra ehk millal jälle?

Rohkem ei jõudnud sildilt lugeda, pidasin vajalikuks kähku tagasi tulla.

Unemeeles kohtumine

Nägin unes oma seto vanaema. Ta oli noor ja kena nagu minuvanuselt. Kutsus mind endaga kaasa, et rääkida. Ütlesin talle, et näeb nii hea välja. Ta vastas, et see on ainult näiline. Teadsin, et see kohtumine toimub minu unes ja küsisin, miks ta mu unne tuli. Ta vastas: Ajad on halvad, kui inimkond sellise eluviisiga jätkab, siis pikalt enam aega ei ole. Saastamine ja looduse hävitamine lõpetab selle pillerkaari üsna pea. Kõik esivanemad on mures ja ei suuda meid enam aidata. Kõik jäävad üha väetimaks. Ja olgugi, et ta oli mu unes alguses noor ja särtsakas, hakkas ta vaevaliselt ja raskelt tagasi oma maailma kõndima. Tänasin teda, et ta tuli...
Sellised hoiatused ei ole niisama.

Alateadvuse hämaraladel

Veel oli neid, kes jäid maailma alles,
mõned üksikud valgustatud,
kes ei lasknud pimedust ja kadedust
oma südameisse.
Veel oli valgusvihke maailmas
veel oli võimalus mõneks päevakski
säilitada elu.
Veel oli neid, kelle südameis
alles oli lootus.
Veel oli neid, kes ei tundnud ei
valgust ega pimedust,
veel oli lihtsameelseid,
kes ootasid,
et abi tuleb kusagilt mujalt.
Veel oli neid, kes ei osanud ennast aidata.
Veel oli lapsi.
Veel oli neid, kes ei olnud milleski süüdi.
Veel oli neid, kes hoolisid ja aitasid
veel oli neid, kes lihtsalt uskusid,
et elu maapeal on võimalik ka siis
kui maad võtab täielik pimedus
ja ei jää enam ühtegi valguslaiku.
Ei ühtegi puhast allikat ega rohetavat rohukõrt.
Veel oli neid, kellel oli julgust riskida
muutuda, eksida, hukkuda
inimkonna nimel, et maailm jääks alles.
Veel nägin minagi kõike seda pealt,
siis kui inimene, musta pimedusega
löödud loom, kadus jäljetult maa pealt,
et ta ei saaks enam maailmale
rohkem haiget teha.
Veel oskasin selle inimese pärast
pisaraid valada.
Veel tahtsin teda terveks ravida
pimedusest, kadedusest, silmaklappidest.
Aga ta ei lasknud end aidata.
Panin käed tema peale
ja suunasin temasse valgust,
näitasin talle, et ta on võrdväärne olend
iga tõugu ja tihasega.
Ta võttis mu käed ja ma nägin
et see valgus tegi haiget
tema südametunnistusele.
Ta oli pimedusega oma südames
liiga harjunud.
Pimedus oli tema olemuseks saanud
ja ta enda alla matnud.
Kiskusin temast välja ta haigust
nagu venivat tõrvamusta pigi
kiskusin temast välja mürki
ja seda said täis kõik panged
Näitasin talle maailma viimast
lumikellukest
ja püüdsin seletada, et näe,
see pisike lill usub, et
tuleb kevad sel aastal ka,
kõik ärkab ellu
ja maailm saab taas valgust täis.
Ta naeratas virilalt ja suri mu käte vahel
lootusetus raevus selle üle,
et tema ei suuda uskuda.
Tal oli lihtsam alla anda.

Valasin kristallselgeid soolatuid pisaraid,
mis kastsid vihmana peenart,
kust piilusid välja juba uued
lumikellukesenupud.
Algas maailma viimane päev.