BALERIINI LOOD I

Ühe täiesti tavalise provintsilinna tänaval sündisid täiesti tavalised lood elust enesest. Huvitaval kombel oli tänava nimi Eha ja nende lugude peategelased - Baleriin ja Vankumatu Tinasõdur kohtusid nende kolme aasta jooksul, mil nad saatuse tahtel olid teine teisele poole tänavat elama sattunud, ainult hetkedeks. Sündisid lood, mis nüüdseks kirjutatakse kuldsete tähtedega Eha tänava ajalukku. Vankumatu Tinasõdur räägib neid lugusid õhtuti naabrinaistele ja Baleriin paneb need heade sõprade tarbeks kirja.


*


Vankumatu Tinasõdur kõnnib Baleriini avatud akende all nagu kass ümber palava pudru. Pigem nagu puder ümber palava kassi, sest Baleriin ei kavatsegi aknale kõõluma minna ja on lükanud kassi džotile. Tubakatoosi Tont teeb trikke.


*

Vankumatul Tinasõduril oli jälle kehv päev. Kui palehigis töötav Baleriin aeg-ajalt poolkere suitsetamise eesmärgil aknast välja pistis ja Tinasõdur vapralt kuid aeglaselt lähemale sööstis, oli Baleriinil suits tõmmatud ja aken käis klõpsti kinni. Korra siiski oli valvelseisak nii lähedale kavandatud, suitsupauside vaheajad välja arvutatud, et viimases hädas toimus eepiline vestlus ja vahetati ohtralt informatsiooni.
VT: Ei ole üldse hea päev täna.
B: Soh?
VT: Hommikul nagu oli parem.
B: Mis siis nüüd?
VT: Ei tea.
B: Nojah.
VT: Näe sein on ikka krohvimata.
B: Paistab sedamoodi küll. Pean nüüd jätkama oma tööasju.
VT: Jajah.
Baleriin tõmbas lossiakna kinni.

*

Vankumatu Tinasõduri aknad on juba nädalajagu pimedad. Baleriin on murelik.

*

Vankumatu Tinasõdur vaatas aknast välja. Tundus ilus. Päike paistis, lilled õitsesid, muru haljendas. "Lähen teen ühe tiiru," mõtles ta. Hakkas riidesse sättima, aga see võttis kõvasti aega. Kui ta lõpuks uksest välja astus oli sügis käes ja vihma sadas. Rasked kollased vahtralehed lendasid näkku. Baleriin lossiaknal näitas end korraks. Vankumatu Tinasõdur jõudis veel korra viibata, aga Baleriin oli juba akna kinni tõmmanud. Vankumatu Tinasõdur oli mõelnud talle rääkida kogu loo oma eelmise nädala seiklustest, kuidas talle Tartu haiglas kubeme kaudu südame veresoonte operatsioon tehti. "See mu infarkt peaks Baleriinile küll huvitav lugu olema, aga mis seal ikka, eks siis teine kord jõuab,"mõtles ta ja otsustas tuppa tagasi minna. Kui ta koduukseni jõudis oli maa külmunud ja trepiesine lund täis. "Selline õueskäik siis seekord," mõtles Vankumatu Tinasõdur. Baleriin toas ei mõelnud mitte midagi.

*

Vankumatu Tinasõdur jalutas mööda mereteemalises särgis. Lained ja puha peal.
"Mis moedemonstratsioon see siis olgu?" uuris Baleriin aknal.
"Ah, see mul tööpluuse," vastas Tinasõdur.
Baleriinil jäi suu lukku.

*

Vankumatu Tinasõdur tegi juba kolmandat ringi Baleriini akna all. Eelmisel hommikul läks tal see plaan õnneks, sai kaks lauset vahetada.
"Ma ärkan igal hommikul üles ja vaatan, kas su võrr on alles," ütles ta,
"Hea mees oled küll," ironiseeris unine Baleriin, hüppas rattale ja vuhises naerdes minema.
Siis aga jäi ta vait ja sai aru, et mitte ainult võrri ei vaata Vankumatu Tinasõdur igal hommikul. Ja Baleriin polegi ainuke, kes tähelepanekuid teeb. Vankumatul Tinasõduril on tema kohta raudselt terve kaust olemas.

*

Vankumatu Tinasõdur peatus õhtusel ajal taaskord Baleriini akna all.
"Õhtust", ütles Baleriin
"Mis õhtust, nii igav on," kostis Vankumatu Tinasõdur.
"Tee midagi kätega," soovitas Baleriin.
"Ma lasen selle Huvikeskuse miiniga õhku, kui nad oma öösiti röökimist järgi ei jäta. Ma pidin jalgpalli vaadates heli lakke keerama, et seisu kuulda. Ja hakid kolivad ka selle kisa peale pargist ära," teatas Tinasõdur vihaselt.
"No miiniehitamine oleks ju päris huvitav tegevus," kostis Baleriin külmalt.


*

Vankumatu Tinasõduri akende alla paigutati kollase lindiga tõkkepuud, sest krohv ähvardas majaseintelt pähe kukkuda. Nüüd sattus ta veel sagedamini Baleriini akna alla jalgu puhkama, sest selle tänava ääres enam käia ei saanud.
"Ma kirjutan täna," ütles Baleriin korraks aknale jõudes.
"Ära sa nii palju kirjuta, et pärast rääkida ei oska," soovitas Vankumatu Tinasõdur. "Räägi ikka ka vahepeal kellegagi." Ja Vankumatu Tinasõdur pidas peenikest naeru.
"Huumorisoon ei ole teda maha jätnud," mõtles Baleriin.
"Mõhõh," ütles Baleriin ja tõmbas akna kinni, et sõbrale helistada.

*

Baleriin kõlkus varvaskingad jalas taas aknal, tehes esimesi hommikusi vabastava hingamise harjutusi nikotiinipulga saatel.
"Millal sa siis varvast viskad?" küsis murelik Vankumatu Tinasõdur justkui oleks näinud läbi seina Baleriini susse.
"Kahe nädala pärast," vastas Baleriin.
Vankumatu Tinasõdur liipas sõna lausumata tagasi oma kambrisse. Tema vaikuses oli rohkem kurbust kui nutvatel leinajatel kirstu ääres.


*

Vankumatu Tinasõdur möödus taas "juhuslikult" Baleriini akna alt.
"Noh, sa ei julge välja tulla?" küsis ta kavalalt naeratades.
"Ei saa tulla kui valvur muudkui edasi-tagasi saalib," kostis Baleriin.
"Ma ei näe siin ühtki valvurit," kostis Vankumatu Tinasõdur imestunult nurga taha kiigates.
"Aga mina näen," kostis Baleriin ja tõmbas akna mürtsuga kinni.


*

Baleriini viimane õhtu Eha uulitsas. Vankumatu Tinasõdur oli terve päeva kannatamatult tänaval kõndinud ja mõelnud, et juba ongi lõpp. "Ta on tõesti varvast visanud," mõtles ta. "Isegi kassi pole mitu päeva näha olnud." Rõõm tema rinnas oli suur kui Baleriin lõpuks pikalt lõunamaagastrollilt saabudes akna lahti tegi ja oma rinnakorvi aknalauale toetas.
Ja siis nad rääkisid juttu. Elust ja enestest. Ja esimest korda ei väsinud Vankumatu Tinasõduri ainuke jalg seismisest ära. Esimest korda jõuti ka kolmanda ja neljanda lauseni. Ja kahekümnendani ka. Sest see Baleriin vääris seda kannatust. Ja lausetest said lood, mis võtsid Tinasõdurile pisara silmanurka. Ka Baleriin poetas hiljem oma tuppa taandudes heldimuspisara. "Homme on see kõik juba täielik nostalgia," mõtles Baleriin.



Proloog ehk eessõna asemel

Baleriin kaarutas mustal kaherattalisel hobusel oma endisesse elukohta, et teostada viimaseid sanitaarse desinfitseerimise toiminguid.
Õues valvava Vankumatu Tinasõduri näole ilmus Irvikkassi naeratus, mis jäi sinna kogu vestluse ajaks.

"Miks sa kassi kaasa ei võtnud, mul pole enam kellegagi hommikuti koos kohvi juua. Muidu oli ikka nii, et tegin kohvi ja vaatasin su kassiga igal hommikul poolteist tundi tõtt. Siin tänavas on elu ikka hirmus igavaks läinud," nentis Tinasõdur oma kõige säravamat naeratust testides.

"Kass on ka uutel jahimaadel ja võitleb õiguse eest veranda trepil käia," vastas Baleriin.

"Siis sa kolisid vist küll lossi elama," kostis Vankumatu Tinasõdur.

"Eks Baleriinid peavadki elama lossides, kus on peegelseinad ja libeda põrandaga saalid," kostis Baleriin ja veetis järgnevad kolm tundi laudpõrandaid küürides. Aga tundus, et kohtumine tegi rõõmu mõlemale.

BALERIINI LOOD II

Kokkusattumisi Viljandi tänavatel

Kutse


Baleriini Viljandi staaride galeriisse on ilmunud veel üks särav persoon: härra Saks. Tavaliselt kutsub Baleriin teda muidugi Tikuks või Takuks, sest härra Saks liigub sageli koos ühe teise samasugust elusaatust (ütleks isegi, et elujaatust) jagava härraga. Nii Tiku kui Taku elavad kusagil linna servas mahajäetud kuuris juba mitmeid aastaid ja on erakordselt rõõmsameelsed tegelased. Nende põhitöö on lohakate ja keskkonnavaenulike linnakodanike äravisatud pandipakendite realisatsioon. Ka Baleriini on nad selles osas vaprate timurlastena abistanud. Seetõttu näevad nad linnas palju ja on kursis oluliste teemadega. Baleriin peabki neid vaikimisi oma agentideks.

Härra Saks on Baleriini paar korda juhuslikult tööle saatnud. Näiteks eile. Varahommiku kohta oli härra Saksi nägu kahtlaselt rõõmus. "Tal on mingi saladus," mõtles Baleriin ja ennäe imet, saladus ilmutas end kohe.

"Tervist, proua," nõksatas härra Saks kergelt koogutades peaga.

"Jõudu," ütles Baleriin, "mis teid täna hommikul siis rõõmustab?"

"Jalutan, ilm ilus, kas lähme joome õlut?"

"Daamid ei joo enne kella viite," pidi tööleruttav Baleriin kahjuks vastama.

"Kas hommikul enne viite või?" küsis härra Saks.

Baleriin lõkerdas naerda ja sõitles end endamisi: "Uskumatu, inimene, kel pole mitte midagi hinge taga, igapäevasest leivast rääkimata, pakub sulle oma kahest päevaõllest ühte ja sa keeldud!"

Edasise jalutuskäigu jooksul saigi Baleriin teada, et Tiku pärisnimi on Saks ja nii mõndagi muud möödunud aegadest. Naerdes jätsid nad teeristil jumalaga nagu oleks see nende viimane kohtumine. 

Sõba

Sooja undrukusse rõivastatud Baleriin, pikk villane sõba õlgadel, vuhises rattaga läbi Viljandi linna ja möödus kolmest noormehest.


"Näe, täiega Batman sõidab," kommenteerisid poisid.
Baleriin vaatas uudishimulikult ringi, aga tänav oli autodest tühi ja ühtegi nahkhiiremeest ei olnud näha.


"Tänaval on ju ainult Baleriin. Aga nad ei tunne teda. Ilmselt peetakse Baleriini Bätmänniks ja sõba kandmine on tänapäeva noortele Bätmänni  kostüüm," nentis Baleriin. 

"Mis siis ikka," mõtles Baleriin ja vuhises edasi.

Ohtlikud härrad I

"Appi, mis toimub siin vaikses rahulikus Viljandis?" karjatas Baleriin. Päise päeva ajal löödi vaesele Baleriinile Viljandi kesklinnas külge. Keset parkimisplatsi lähenes üpris viisakas härra ja küsis: "Tervist, tütarlaps. Ma sooviksin teiega tutvuda." Baleriin vaatas teda suurte silmadega, nagu oleks talle end ilmutanud Vanapagan isiklikult. "Tütarlaps?" mõtles Baleriin, nelikümmend kaks, käes karbike kümne munaga.

Baleriin takseeris pika pilguga härrat ülevalt alla, see pilk oli pikk ja kestis kaua, sest ka härra oli välja veninud. 

"Peaasi, et ma mune maha ei pillaks nüüd," mõtles Baleriin pilku Vanapagana jubedatelt kingadelt tõstmata. Seejärel keeras ümber ja jooksis lihtsalt ära. Pühapäevasel päeval ei taha isegi tavalised Baleriinid sekeldustesse sattuda. Eriti kui seljas on treeningdress ja tennised, sest roosade varvaskingadega oleks ebamugav poes käia. Vanapagan jäi talle ammuli sui järele vaatama.

"Huvitav, kas kalamehed ei olegi linnast lahkunud? Või süüakse siin mingeid seeni kuskil korterites?" mõtiskles Baleriin hiljem kodus omletti küpsetades.

Ohtlikud härrad II

"Ei noh, mis toimub siin rahulikus Viljandis," mõtles Baleriin mõned nädalad pärast esimest intsidenti Vanapaganaga. "No tõepoolest, jälle!"

Lehvib Baleriin keset päeva kohalikust pulstipoest läbi ja teda peatab hüüetega kaabuga härra. "Kuulge, kes te selline olete? Ja nii huvitav? Miks te nii huvitav olete? Mis rahvariideid teil seljas on? Ja altpoolt olete ka kuidagi huvitav..." Püha müristus. Tiraad kestis. Baleriin pareeris rünnakut kõigi käepäraste verbaalsete vahenditega. Lõpuks lubas nahkse kaabuga härra kodus söögi valmis teha ja koos napsudega vastlapäevasimmanile ilmuda. Baleriin põgenes ummisjalu ummiskingades tänavale. "Kuskil ei anta rahu, tõepoolest," mõtles ta.





Jõulud

Madrus on kreenis. Ohvitser on horisontaalis. Elektroonik on kadunud. Kunstiteadlane on bussis. Baleriin on kipsis. 

Hea, et kõik ikka kusagil on.

Reis


Pani rullid pähe, pakkis stringid ja võrksukad ja läikiva pluuse, klošš-seelik triigiti ära. "Tuusik anti, tuleb Minskisse sõita," mõtles Baleriin.  "Gastrollile." Ees oli ootamas puhkus ja lihavõtted Valgevenes. Uus peatükk Baleriini uskumatute seikluste raamatus.

Paigallend


Sussid, sall, tugitool, kodu, hommikumantel, Morricone, sushi, soave, ja hea raamat ... 

Baleriin otsustas katsetada hetkeks paigallendu enne uut äralendu.

Ülevaltmutt


Baleriin kuulis läbi lahtise verandaukse, kuidas keegi kõnetab tema kassi, kelle nimi on juhtumisi Kutsu. Ennäe, otse veranda trepi ette, pingikese peale oli koos oma isase kõutsiga seadnud mugavasse poosi Ülevaltmutt. Kass Kutsu sisises ähvardavalt Ülevaltmuti kassi peale ja peatselt anti ka käpaga alandav löök, misjärel isane vaikselt tagasi tõmbus.
Kui Baleriin oli ühmanud tavapärase lühida käibefraasi:" Noh, kuis läheb  kah," järgnes sellele kahetunnine eepiline lugu poja ebaõnnestunud pulmadest ja dramaatilistest suhetest kahe suguvõsa vahel.

"Matsid jäävad matsideks," tõdes Ülevaltmutt minia suguvõsa käitumist  kirjeldades.
"Kui selle kõik raamatusse kirjutaks, oleks Suure Teatri balletiks ainest küll," mõtles Baleriin.
Päike loojus, linnud vaikisid, aga Ülevaltmutt aina seletas.
"Ma toon järgmine kord veini," kilkas Ülevaltmutt.
"Oh õudust küll," mõtles Baleriin.

Kodu on kindlus

Baleriini rahulik elu on viimasel ajal tõsiselt häiritud, sest koduaia on vallutanud kohalikud elanikud, prouad Klaara ja Veera, kes igal õhtul aias rämehäälselt elu paika panevad ja samas üksteist eriti ei salli. Lisaks on nad võtnud pähe, et Baleriin peaks ilmtingimata olema kursis nende keerulise elu pisidetailidega. Nende üksikasjadega oma sitast päevast hakatakse juba lajatama sellest hetkest, mil Baleriin rolleril aeda vuriseb ja siis virila naeratusega külg ees oma kambrisse tõmbuda üritab. Kui uks sulgub, vajub Baleriin ohates pliidi ette. Ta on teinud enda jaoks juba sportlikuks numbriks aja, mille jooksul ta suudab läbida vahemaa kuurist toaukseni. "Tähtis on mitte esitada lisaküsimusi," mõtleb Baleriin kui ta on suutnud selle näruse viisteist meetrit läbida rekordilise viie minutiga, "tuleks ometi jälle talv."

Mälumäng

Ohvitser võitis Baleriini males. Mälumäng jätkub. Mõlemad püüavad meenutada, mis eile veel juhtus.

Unistus


Kui Baleriin läbi suvise lumesaju ja päikeseiilide koju jõudis, käis aias tuline vestlus prouade Klaara ja Veera vahel.

"Vot mina lähen Tättele külla ükspäev," teatas Klaara. "Vot, ma pole veel kunagi Vilsandil käinud ja selle ma teen ära küll."

Veera vaikis. Ta ei teadnud, kes see Tätte on.

"Vaene Tätte," mõtles Baleriin.

Nõu

Kõlas nõudlik koputus uksele ja juba vajutati linki. "Tee lahti, mul on vaja nõu," kuulis Baleriin ukse tagant Klaara kärisevat häält.

"Pole mul siin mingeid liigseid nõusid," pobises Baleriin, aga tegi siiski ukse krapist lahti.

Klaara kargas vein käes sisse, prantsatas köögilaua taha istuma ja keeras pudelilt punni maha.

"Klaasikese ikka võtad minuga? Ma lihtsalt ei tea enam, mida teha," prahvatas Klaara.

Baleriin sai aru, et nii lihtsalt ta täna ei pääse.

Esimese nõu peale läks umbes poolteist tundi. Teist nõud hakati lahkama juba peale päikeseloojangut. Kui Baleriin lõpuks viis tundi hiljem Klaara järel ukse lukku keeras tundis ta, et hädasti oleks veel ühte nõud vaja.

Kergendusohke ja vaikse ragina saatel keeras Baleriin kuiva Soave korgi lahti ja valas endale klaasikese.

"Kui see nõuandmine sisaldaks veidi vähem seda magusat kleepuvat Dreamerit, siis võiks sellest lausa raamatu kirjutada," mõtiskles Baleriin rahu ja vaikust nautides.

"Peaks ukse peale hinnakirja paigutama:

1 nõu Dreameriga- 100 eurot,

1 nõu Dreamerita - 25 eurot

1 vaikiv nõusolek külma Soavega- tasuta," mõtles ta.

BALERIINI LOOD III

Poes

Baleriin sattus keset järjekordset suvist lörtsisadu ühe pisikese agulipoe sisse, et täiendada varusid nikotiinipulkade osas. Kassa juures tuli talle vastu proua Asta, mäletate, see astmahaige proua, kes ikka Eha tänaval käis Vankumatul Tinasõduril külas ja Baleriini Kassile sünnipäevaks lilli ja teaduslikult põhjendatud kassikeekse tõi. Baleriin oli siiralt rõõmus teda kohates ja küsis, kuidas tal läheb.

"Mis siin ikka läheb, vaata mida see taevas meile pähe kallab. Kohe kui pensionipäev tuleb, ostan üheotsapileti ükskõik kuhu. No ma ei teagi kuhu," kostis proua Asta porisedes kelmika särtsuga silmanurgas.

"Kiireim viis päikest näha on ilmselt Tallinn-Helsingi ots," kostis Baleriin. "Saab umbes kümme minutit pilve peal sõita ja veenduda, et päike on ikka seal alles," kihistas Baleriin.

"Mulle räägiti lapsepõlves, et Taavet istub pilve peal ja juhib ilma. Aga siis sain teada, et seal on üle 50 kraadi külma. Mõtlesin ikka siis, et äkki ta istub ikka kuskil kõrgemal kohal, kus on soojem?"

"See väide, et "mida kõrgem koht, seda soojem" ei pruugi tänapäeval üldse kehtida," nentis Baleriin ja imestas, kuidas neil kõik Astaga kokkusaamised alati paugupealt religioonilis-filosoofiliseks keeravad, isegi kui alustatakse viisakalt ilmasträäkimisega. 

"Vanakoolivärk," mõtles ta hiljem lörtsises agulis jalutades.

Rongkäigus

Baleriin seisis heldinud näoga laulupeo rongkäiku vaadates tee ääres ning lehvitas ja naeratas heatujulistele pidulistele. Sellel teelõigul eriti rahvast tee ääres ei olnud ja keegi ei trüginud esirea koha pärast. Ainult kaks stiilipuhast prouat istusid pingikesel ja vaatasid mööduvaid pidulisi nagu oleks tennisevõistlustel.Siis ilmus Baleriini kõrvale võhivõõras proua, kes pidas vajalikuks talle teatada, et talle aitab ja ta läheb ära. "Ilusat päeva jätku ja kaunist pidupäeva," püüdis Baleriin juttu kiirelt lõpetada, aga proua arvas siiski, et Baleriin peaks teadma kõiki asjaolusid tema laulupeol viibivatest tuttavatest ja sugulastest. "Nii see Jõgevamaa mul nägemata jäigi," mõtles Baleriin kui proua oli jutu lõpetanud.

Mõnisada meetrit inimlinti hiljem astus ligi vene keelt kõnelev daam, kes pidas vajalikuks teatada, et saatus on ta täna sinna toonud, kuigi ta oleks tahtnud hoopis tantsupeole minna. Kaks lauset hiljem arutati põhjalikult eesti ja vene viinade erinevusi ja jäädi eriarvamusele. Proua oli veendunud, et ainult Viru Valgega tuleb laulu ja tantsuisu peale (pesni-pljaski horošoo) ja Baleriin püüdis selgitada oma eelistusi. Lõpuks lepiti siiski kokku, et maitse pärast täna tülli ei minda. "Sinna läks ka mu Läänemaa," mõtles Baleriin. Ja nõnda need hullud muudkui tulid ja läksid, küsimata, kas Baleriin soovib nendega suhelda või mitte, jagades üha veidramaid lugusid oma elust."Päris hull päev," nentis Baleriin hiljem koju jalutades.

Taarapunktis

Baleriin tegeles parajasti nohisedes oma pakendite automaati toppimisega kui kabiini saabus üks lotendavates dressides Spetsialist väikese kilekotitäie taaraga, millel olid kõigil peal punased sildid. 

"Jääb oma margile truuks, tõeline fänn," mõtles Baleriin silmanurgast mehe poole piideldes.

Kuna üks masin oli rikkis, seisis Spetsialist ukse peal ja ootas oma järge.

"Te ümisete nii nagu oleks laulupeolt tulnud?" uuris ta ettevaatlikult.

"Siin putkas läheks ka tantsu esitamisega keeruliseks, seega tantsupeol ma ilmselgelt ei käinud, parem siis juba ümisen," kostis Baleriin.

"Teil paistavad naljad täna eriti hästi välja kukkuvat. Teid tuleks tööle kaasa võtta, siis ei hakkaks vähemalt igav," ühmas tõsine Spetsialist.

"Tohoh, mis töö see nii igav siis on?" ei jõudnud Baleriin ära imestada.

"Olen Oskaris suitsetaja, öötöö," kostis Spetsialist.

"No siis me oleme praktiliselt kolleegid, sest ma olen ka suitsetaja. Aga mul küll suitsetamise ajal igav ei ole," naeris Baleriin.

"Öhöhöh," ilmus ka tõsise Spetsialisti suunurka kerge naerukaareke.

Pargis

Baleriin istus ühes kesklinna pargis ja luges raamatut. Lähenes säravalt naeratades härra Saks, kellel oli peas nokamüts, millel oli kiri Sex. Ta kandis liibuvat musta nailonsärki, mis lasi rinnakarvadel kaeluse kolmnurgast välja paista ning rinnanibudel ja kogu muul muskulatuuril õhtupäikeses mängida.

Härra Saks oli vahepeal endale röövel Rumcajsi habeme kasvatanud: "Ei jõua ära ajada, kogu aeg on vaja juua, aega pole üldse." 

Aga selgus, et Viljandi naistele habemikud meeldivad: "Eelmisel nädalal tuli üks naine Suure Venna puhveti juures mulle ligi, suudles mind oimetuks ja siis andis viis eurot ka veel. Siis läks sisse tagasi ja tõi veel kaks eurot," seletas härra Saks selle imeliku olukorra üle imestades. "Ja mul polnud isegi sedasama pluusi seljas." 

"See Don Juan võiks küll hakata pudelikorjamise asemel suudlustega raha teenima. Klientuuri paistab jätkuvat," mõtles Baleriin.

Aias

Baleriin istus just verandatrepil kui aeda ilmus Klaara, kes oli käinud ühes lihakombinaadis proovipäeval. Alles eelmisel õhtul oli helgelt heietatud tulevikuplaane ja unistatud loomingulisest tööst nunnude põrsastega. 

Nüüd aga olid tema emotsioonid nii laes, et ta lajatas nagu kuulipildujast: "Ma ei lähe sinna mitte elu seeski tööle, see oli hullem kui nõuka ajal. Siis vähemalt lamp põles, aknad läikisid ja seinad lubjati valgeks. Nüüd nagu koopas, räme hais, päikest ei kordagi päeva jooksul. See on orjatöö ja loomade piinamine, mis seal toimub. Kõik käib käsitsi nagu ürgajal. Ja kui ma nägin, mida põrsastele sisse süstitakse ja söödetakse, siis seda liha ei söö ma kah enam kunagi. Iga nädala tagant kuus süsti pluss mingeid lisaained söögi ja joogiga! Kurat, põrssad isegi ei jää ellu selle peale, kuidas siis veel inimesed, kes seda liha söövad? Mullle jääb elu lõpuni see tänane šokk meelde, siiamaani on see lägahais ninas, kuigi küürisin end kaks korda seebiga puhtaks."

Baleriin vangutas pead. "Tantsimine võib küll vahel väsitav olla, aga vähemalt keegi aplodeerib. Seal ei jää vist küll mingit võimalust selleks."

Hekis

Ülevaltmuti isane kõuts teeb maja ümbritsevas hekis seestunud häälega päripäevalisi ringe. Baleriini kass Kutsu on ükskõikne. Baleriin kaalub investeeringut Ülevaltmuti kassi kohitsemisoperatsiooniks. Selles majas ei saa keegi täna öösel magada.

Bussis

Kui Baleriin maalt vanaema juurest bussiga hommikul koju sõitma hakkas istus tema kõrvale üks meeldiv ja viisakas käharpäine proua.

Baleriin ei julgenud hingatagi. Mässis salli tihedasti ümber näo ja vaatas pingsalt aknast välja. Lõpuks aga pöördus siiski kõrvalistuva naise poole: "Ma palun väga vabandust, mu ülihoolitsev vanaema sundis mind varahommikul kohutavas koguses küüslauku sööma. Aga ma püüan kuidagi reisi lõpuni sissepoole hingata."

"Pole viga," lohutas proua, "ma töötan kiirabis ja seal on olukord ikka väga palju hullem, igasuguseid haisukotte satub meile sinna."

"Ohh, järelikult on praegune olukord siis ikka üsna hull," mõtles Baleriin häbenedes, "sest palju hullemast vähem hull ongi ju üsna hull."

Baleriin puuris kogu ülejäänud tee pilguga mööduvaid puid ja püüdis nii vähe välja hingata kui suutis. 

Tülis

Aias on viimasel ajal kahtlaselt vaikne, sest Klaara ja Veera pöörasid tülli. Mõlemad käivad aias ringi, pilt on, heli ei ole nagu oleks marutõbine koer nende vahelt läbi jooksnud. 

Baleriin võttis ette maakuulamise ja selgitas välja, et tüliõunaks osutus Veera poiste jalgpallimängu tagajärel kahjustada saanud muru mõõdus 1x1m ja räsida saanud rabarberipõõsas. 

Tüli kääris nädalakese ja siis toimus plahvatus. Klaara haaras härjal sarvist ja pani kõik paika.

"Sa oled mõttetu mutt," oli Klaara Veerale teatanud.

"Ma võin mõttetu mutt olla," kommenteeris Veera hiljem Baleriinile, "aga ma kavatsen siin edasi elada." 

"Mulle lapsed väga meeldivad," teatas Klaara Baleriinile, "mul pole midagi selle vastu kui nad õues mängivad."

Baleriin ei kavatsegi lasta ennast sellesse skandaali tõmmata. Aias on hea rahulik.

BALERIINI LOOD IV

BALERIINI LOOD IV

Geograafia

Elektroonik on jaamas, Ohvitser on teatris, Kunstiteadlane on Prahas, Madrus on purjus, Baleriin on jälle kipsis. Šampus on otsas. Hea et, kõik on ikka mingis konkreetses geograafilises punktis.

Matemaatika

Pruukis vaid Baleriinil korraks Viljandist ära olla kui olid toimunud drastilised sündmused. Igatahes hakkas Baleriinile juba kodumajale lähenedes tunduma, et midagi on valesti. Aiast kostis taas rämehäälseid hüüatusi.

"Nüüd on see siis käes," mõtles Baleriin ja astus väriseva südamega hoovi.

Ja olidki. Käes. Klaaral ja Veeral olid ühe ja sama laua taga klaasid käes. Nad olid vahepeal ära leppinud ja lepitasid seda leppimist veel rummikoolat tinistades ja maailma parandades. "Leppisime SELLEGA vahepeal ära," teatas Klaara Veera poole osutades, "Mul hakkas tast lihtsalt kahju."

"Ei ole võimalik," mõtles Baleriin aga tundis, et tegelikult on tore kui inimesed ei pea pikka viha. "Kaks ja pool nädalat pole ju mingi pikk viha," arutles ta hiljem endamisi. "Klaara on sisimas ikka sooja südamega inimene."

Aga küsimus pika viha optimaalsest pikkusest jäi teda veel pikaks õhtuks vaevama.

Astronoomia

Baleriin kohtus ühes väikelinna puhvetis rahvusvaheliselt tunnustatud Täheteadlasega. Laskuti tähendusrikkasse vestlusesse.

"Mulle meeldib Jupiteri vaadata, see on tohutult ilus," teatas Täheteadlane.

"Mulle meeldib Giselle rohkem," vastas Baleriin.

"Ma ei tea sellenimelist tähte," nentis Täheteadlane.

"Mina ei tea ka Jupiteri nimelist balletti," kostis Baleriin.

Õhtu oli hiline, aga oli ikka veel lootust jõuda ka ühiste teemadeni.

Muusikaõpetus

Klaarale jättis kustumatu mulje kohtumine Dirigendiga omaenese õuel. Ta ei väsinud sellest rääkimisest ära. Ikka ja jälle tuletas ta Baleriinile meelde, millisel kontserdil või kust saatest võis ta olla Dirigenti näinud ja kuidas ta polnud ikka sugugi folgilise karvase moodi, nagu ta algul oli ekslikult arvanud, et kohtas teda folgil. Loomulikult kiideti muusikat ja koorilaulu seejuures taevani.

"Vaat siis milline tähtis sündmus juhtus too päev majarahva jaoks. Mina sain omaarust lihtsalt sõpradega õue peal kokku," mõtles Baleriin.

Vahetund

Baleriin ei olnud Vankumatut Tinasõdurit peaaegu terve aasta kohanud. Ühel varahommikul mööda uulitsat kaherattalisel hobusel kapates märkas ta juba kaugelt vana tuttavat kuju.

"Kiiks," tegid pidurid. Seda kohtumist ei olnud võimalik edasi lükata.

"Ohhoo," hüppas Vankumatu Tinasõduri süda rõõmust. "Sa ka siiakanti ära eksinud?"

"Tuleb jah mööda teid sõita, et kuhugile kohale jõuda," vastas Baleriin ja vaatas uurivalt Tinasõdurit, kes oli muutunud tunduvalt väiksemaks. Talv läbi oli ta oma mõtetes ilmselt Tinasõdurit poole suuremaks mõelnud.

"Sa oled kuidagi kõhnaks läinud, kas sulle ei anta süüa või?" küsis Baleriin murelikult.

"Hambaid pole suus, sellepärast," vastas Tinasõdur laia muigega.

Nüüd lagistasid juba mõlemad naerda nii et tänav kajas.

Vene keel

Viljandi turg. Kell 9 hommikul. Tavaline argipäevahommik.
Turuväravas seisab lihtsalt üks mees.

Mees: Tere, mina olen Igor.

Baleriin: Tervist.

Mees: Palun tule mulle naiseks, siis ma jätan joomise maha.
Baleriin:Kas päev enne või pärast pulmi?
Mees: (pikk mõtlemispaus) päev pärast.
Baleriin: Siis ma ei tule.
Mees:Noh, vähemalt täna ma saan siis ikka edasi juua...

Loodusõpetus (kalanduse eri)

"Deliirium- laarum- lumps," ütles Ohvitser peale folgijärgset hommikut ärgates. "Täna hommikul püsib sees vist küll ainult kolmeharuline Rapala lant."
Baleriin kirjutas selle lause mustadeks päevadeks üles ja ei hakanud kohvikeetmisega vaeva nägema.

Loodusõpetus (põllumajanduse eri)

Baleriin oli miskipärast hilisel öötunnil üleval ja tegeles kirjatööga. Koridorist kostus ootamatult tohutut kolistamist ja keegi tuli trepist alla. Läbi ukse oli kuulda sügavmõtteline dialoog.
Mees nr 1: "Ime munni, raisk."
Mees nr 2: "Mul on selle jaoks lehm, kes imeb."
"Tundub, et olen uued toredad naabrid saanud," mõtles Baleriin, aga keeras igaks juhuks ikkagi ukse lukku, vestlusesse sekkumata.

BALERIINI LOOD V