BALERIINI LOOD II

Kokkusattumisi Viljandi tänavatel

Kutse


Baleriini Viljandi staaride galeriisse on ilmunud veel üks särav persoon: härra Saks. Tavaliselt kutsub Baleriin teda muidugi Tikuks või Takuks, sest härra Saks liigub sageli koos ühe teise samasugust elusaatust (ütleks isegi, et elujaatust) jagava härraga. Nii Tiku kui Taku elavad kusagil linna servas mahajäetud kuuris juba mitmeid aastaid ja on erakordselt rõõmsameelsed tegelased. Nende põhitöö on lohakate ja keskkonnavaenulike linnakodanike äravisatud pandipakendite realisatsioon. Ka Baleriini on nad selles osas vaprate timurlastena abistanud. Seetõttu näevad nad linnas palju ja on kursis oluliste teemadega. Baleriin peabki neid vaikimisi oma agentideks.

Härra Saks on Baleriini paar korda juhuslikult tööle saatnud. Näiteks eile. Varahommiku kohta oli härra Saksi nägu kahtlaselt rõõmus. "Tal on mingi saladus," mõtles Baleriin ja ennäe imet, saladus ilmutas end kohe.

"Tervist, proua," nõksatas härra Saks kergelt koogutades peaga.

"Jõudu," ütles Baleriin, "mis teid täna hommikul siis rõõmustab?"

"Jalutan, ilm ilus, kas lähme joome õlut?"

"Daamid ei joo enne kella viite," pidi tööleruttav Baleriin kahjuks vastama.

"Kas hommikul enne viite või?" küsis härra Saks.

Baleriin lõkerdas naerda ja sõitles end endamisi: "Uskumatu, inimene, kel pole mitte midagi hinge taga, igapäevasest leivast rääkimata, pakub sulle oma kahest päevaõllest ühte ja sa keeldud!"

Edasise jalutuskäigu jooksul saigi Baleriin teada, et Tiku pärisnimi on Saks ja nii mõndagi muud möödunud aegadest. Naerdes jätsid nad teeristil jumalaga nagu oleks see nende viimane kohtumine. 

Sõba

Sooja undrukusse rõivastatud Baleriin, pikk villane sõba õlgadel, vuhises rattaga läbi Viljandi linna ja möödus kolmest noormehest.


"Näe, täiega Batman sõidab," kommenteerisid poisid.
Baleriin vaatas uudishimulikult ringi, aga tänav oli autodest tühi ja ühtegi nahkhiiremeest ei olnud näha.


"Tänaval on ju ainult Baleriin. Aga nad ei tunne teda. Ilmselt peetakse Baleriini Bätmänniks ja sõba kandmine on tänapäeva noortele Bätmänni  kostüüm," nentis Baleriin. 

"Mis siis ikka," mõtles Baleriin ja vuhises edasi.

Ohtlikud härrad I

"Appi, mis toimub siin vaikses rahulikus Viljandis?" karjatas Baleriin. Päise päeva ajal löödi vaesele Baleriinile Viljandi kesklinnas külge. Keset parkimisplatsi lähenes üpris viisakas härra ja küsis: "Tervist, tütarlaps. Ma sooviksin teiega tutvuda." Baleriin vaatas teda suurte silmadega, nagu oleks talle end ilmutanud Vanapagan isiklikult. "Tütarlaps?" mõtles Baleriin, nelikümmend kaks, käes karbike kümne munaga.

Baleriin takseeris pika pilguga härrat ülevalt alla, see pilk oli pikk ja kestis kaua, sest ka härra oli välja veninud. 

"Peaasi, et ma mune maha ei pillaks nüüd," mõtles Baleriin pilku Vanapagana jubedatelt kingadelt tõstmata. Seejärel keeras ümber ja jooksis lihtsalt ära. Pühapäevasel päeval ei taha isegi tavalised Baleriinid sekeldustesse sattuda. Eriti kui seljas on treeningdress ja tennised, sest roosade varvaskingadega oleks ebamugav poes käia. Vanapagan jäi talle ammuli sui järele vaatama.

"Huvitav, kas kalamehed ei olegi linnast lahkunud? Või süüakse siin mingeid seeni kuskil korterites?" mõtiskles Baleriin hiljem kodus omletti küpsetades.

Ohtlikud härrad II

"Ei noh, mis toimub siin rahulikus Viljandis," mõtles Baleriin mõned nädalad pärast esimest intsidenti Vanapaganaga. "No tõepoolest, jälle!"

Lehvib Baleriin keset päeva kohalikust pulstipoest läbi ja teda peatab hüüetega kaabuga härra. "Kuulge, kes te selline olete? Ja nii huvitav? Miks te nii huvitav olete? Mis rahvariideid teil seljas on? Ja altpoolt olete ka kuidagi huvitav..." Püha müristus. Tiraad kestis. Baleriin pareeris rünnakut kõigi käepäraste verbaalsete vahenditega. Lõpuks lubas nahkse kaabuga härra kodus söögi valmis teha ja koos napsudega vastlapäevasimmanile ilmuda. Baleriin põgenes ummisjalu ummiskingades tänavale. "Kuskil ei anta rahu, tõepoolest," mõtles ta.





Jõulud

Madrus on kreenis. Ohvitser on horisontaalis. Elektroonik on kadunud. Kunstiteadlane on bussis. Baleriin on kipsis. 

Hea, et kõik ikka kusagil on.

Reis


Pani rullid pähe, pakkis stringid ja võrksukad ja läikiva pluuse, klošš-seelik triigiti ära. "Tuusik anti, tuleb Minskisse sõita," mõtles Baleriin.  "Gastrollile." Ees oli ootamas puhkus ja lihavõtted Valgevenes. Uus peatükk Baleriini uskumatute seikluste raamatus.

Paigallend


Sussid, sall, tugitool, kodu, hommikumantel, Morricone, sushi, soave, ja hea raamat ... 

Baleriin otsustas katsetada hetkeks paigallendu enne uut äralendu.

Ülevaltmutt


Baleriin kuulis läbi lahtise verandaukse, kuidas keegi kõnetab tema kassi, kelle nimi on juhtumisi Kutsu. Ennäe, otse veranda trepi ette, pingikese peale oli koos oma isase kõutsiga seadnud mugavasse poosi Ülevaltmutt. Kass Kutsu sisises ähvardavalt Ülevaltmuti kassi peale ja peatselt anti ka käpaga alandav löök, misjärel isane vaikselt tagasi tõmbus.
Kui Baleriin oli ühmanud tavapärase lühida käibefraasi:" Noh, kuis läheb  kah," järgnes sellele kahetunnine eepiline lugu poja ebaõnnestunud pulmadest ja dramaatilistest suhetest kahe suguvõsa vahel.

"Matsid jäävad matsideks," tõdes Ülevaltmutt minia suguvõsa käitumist  kirjeldades.
"Kui selle kõik raamatusse kirjutaks, oleks Suure Teatri balletiks ainest küll," mõtles Baleriin.
Päike loojus, linnud vaikisid, aga Ülevaltmutt aina seletas.
"Ma toon järgmine kord veini," kilkas Ülevaltmutt.
"Oh õudust küll," mõtles Baleriin.

Kodu on kindlus

Baleriini rahulik elu on viimasel ajal tõsiselt häiritud, sest koduaia on vallutanud kohalikud elanikud, prouad Klaara ja Veera, kes igal õhtul aias rämehäälselt elu paika panevad ja samas üksteist eriti ei salli. Lisaks on nad võtnud pähe, et Baleriin peaks ilmtingimata olema kursis nende keerulise elu pisidetailidega. Nende üksikasjadega oma sitast päevast hakatakse juba lajatama sellest hetkest, mil Baleriin rolleril aeda vuriseb ja siis virila naeratusega külg ees oma kambrisse tõmbuda üritab. Kui uks sulgub, vajub Baleriin ohates pliidi ette. Ta on teinud enda jaoks juba sportlikuks numbriks aja, mille jooksul ta suudab läbida vahemaa kuurist toaukseni. "Tähtis on mitte esitada lisaküsimusi," mõtleb Baleriin kui ta on suutnud selle näruse viisteist meetrit läbida rekordilise viie minutiga, "tuleks ometi jälle talv."

Mälumäng

Ohvitser võitis Baleriini males. Mälumäng jätkub. Mõlemad püüavad meenutada, mis eile veel juhtus.

Unistus


Kui Baleriin läbi suvise lumesaju ja päikeseiilide koju jõudis, käis aias tuline vestlus prouade Klaara ja Veera vahel.

"Vot mina lähen Tättele külla ükspäev," teatas Klaara. "Vot, ma pole veel kunagi Vilsandil käinud ja selle ma teen ära küll."

Veera vaikis. Ta ei teadnud, kes see Tätte on.

"Vaene Tätte," mõtles Baleriin.

Nõu

Kõlas nõudlik koputus uksele ja juba vajutati linki. "Tee lahti, mul on vaja nõu," kuulis Baleriin ukse tagant Klaara kärisevat häält.

"Pole mul siin mingeid liigseid nõusid," pobises Baleriin, aga tegi siiski ukse krapist lahti.

Klaara kargas vein käes sisse, prantsatas köögilaua taha istuma ja keeras pudelilt punni maha.

"Klaasikese ikka võtad minuga? Ma lihtsalt ei tea enam, mida teha," prahvatas Klaara.

Baleriin sai aru, et nii lihtsalt ta täna ei pääse.

Esimese nõu peale läks umbes poolteist tundi. Teist nõud hakati lahkama juba peale päikeseloojangut. Kui Baleriin lõpuks viis tundi hiljem Klaara järel ukse lukku keeras tundis ta, et hädasti oleks veel ühte nõud vaja.

Kergendusohke ja vaikse ragina saatel keeras Baleriin kuiva Soave korgi lahti ja valas endale klaasikese.

"Kui see nõuandmine sisaldaks veidi vähem seda magusat kleepuvat Dreamerit, siis võiks sellest lausa raamatu kirjutada," mõtiskles Baleriin rahu ja vaikust nautides.

"Peaks ukse peale hinnakirja paigutama:

1 nõu Dreameriga- 100 eurot,

1 nõu Dreamerita - 25 eurot

1 vaikiv nõusolek külma Soavega- tasuta," mõtles ta.