Minagi käisin sel rannal

Minagi käisin sel rannal

Kus adruvallide vaod

Kõndisin kõikuval pinnal

Hinges möllamas kaos

Kõndisin seal kus lained

rannakividel kõlksusid kokku

Kõndisin seal kus tuuled

Puhusid sõjale lokku.

Millal lõpeb ükskord su sõda

su enesevaenamistung?

On aeg et lõpeks see jada

Iseenesehaletsusäng.

Ma tean, sa pead oma sõda

siin kuskil me kõikide seas

Võitled, mässad ja rabad

Vaid vaenlased on sinu peas

Sinu elu on lõpmatu võitlus

Eneseohverduslahing

Su relvadeks nõrkus ja väiksus

ning hõbedast kannatusahing

Mis sinu hingest on saanud

Kui vaenurattas end käitad

Sõnasõdadest saadud haavu

Uhkelt ilmale näitad

Lootus ei ole veel kadunud

Et kusagil sinus on rõõm

Vabadust, ilu ja adru

Sisse hinga üks korralik sõõm

Vaata, meri on vahul

Ja vahel nii sile kui peegel

Ole sinagi endaga rahul

Sa oled iseenese reegel

Minagi käisin sel rannal

Kus adruvallide vaod

Kõndisin sinuga kõikuval pinnal

Me südameis möllamas kaos

Ma ei jäänd sinna rannale kauaks

Sest rõõmu ihkas mu rind

Lahkusin vihkamislauast

Ja kindlaks läks jalge all pind.

x

Vihmaloitsu saamislugu

See lugu sündis palju aastaid tagasi, vast ehk isegi 20 aastat tagasi. võisin olla veidi üle kahekümne aasta vana. Ronisin tol päeval metsas Rõngu kandis ühe päris kõrge kuuse otsa. See puu justkui kutsus ronima. Oli tükk tegemist, et üles latva saada. Ülemises otsas kiikus kuusk juba päris kõvasti. Kui olin latva jõudnud, oli taevas täpselt nii madalal, et pilved sõudsid minust läbi. Vaatasin, et üks tihkem pilv läheneb ja hüppasin selle peale. Niimoodi pilvega mööda ilmaruumi ringi sõites jõudsin ülemisse ilma. Seal kohtasin ühe valge suurte kaarakendega maja juures ühte vanameest. Läksin tema juurde ja küsisin: "Kes ma olen?"

“Sa oled tuulenõid,” vastas ta.  

“Kui ma olen tuulenõid, siis õpeta mulle üks tuuleloits,” vastas ta.

“Tuuleloits on sinu sees, see tuleb omal ajal, siis kui sa selleks valmis oled, praegu saad vihmaloitsu,” vastas ta ja ümises mulle vihmaloitsu viisi. Püüdsin seda niihästi kui oskasin meelde jätta. Aga selleks et viisi meelde jätta, on ju sõnu vaja. Ja siis juba kumisesid mu kõrvus sõnad: “Tule tule õllõlee tuulekene õllõ. Umisesin seda sadu kordi oma peas. 

“Laula kõvemini, muidu tuul ei kuule sind,” õpetas vanamees.

Proovisin kõvemini, siis veel kõvemini ja lõpuks kogu hingest. Ja siis tuli tuul, lõunatuul, soe ja helde ja tugev nagu tuulispask ning haaras mind endaga kaasa. Olin selles vihuris, keerlesime ja pöörlesime hullumeelselt, nii et  kaotasin ruumi ja ajataju.

Ja siis ühel hetkel tundsin kõva maad jalge all. Olin täpselt selle sama kuuse all, kust olin teekonda alustanud. Tänasin kuuske laulu eest ja hakkasin kodu poole marssima. 

Kodus leidsin regilaulude raamatust täpselt samasuguse algusega sõnad, ja mis kõige kummalisem, need olid ka Rõngust pärit, mis sobisid sellele viisile nagu rusikas silmaauku.

Oligi laul valmis. 

See vihmaloits saadab vihma neile, kellel seda väga vaja on, sinna kus on kuiv. Kui omal kodus väga kuiv on, siis ei pruugi selle lauluga vihma ära ajada, vaid võib hoopis ise sahmaka kaela saada. Laulu sisse pandud sõnadel on suur vägi ja sõnad mõjuvad kümnekordselt. Küllap tuul kuuleb seda laulu ja aitab kui saab.