Ühe sügisõhtu luigelaul

Sel õhtul

kui meie põllul

peatusid korraks

viissada valget luike

ja maa kajas nende igatsushuigetest

sa ütlesid, et lähed nüüd päriselt ära

sest vajad vabadust.

Vabadust sellest põllust ja peenrast

maast ja metsast ja madalast taevast

Ma ei palunud sul jääda

ei hoidnud sind kinni

Ulatasin vaikides nagist su tiivad

aitasin palitu selga ja avasin ukse.

Kui luiged lahkusid

olid ka sina läinud

sügistuultega lõunamaale

Otsima iseennast

kusagilt kaugelt

võõraste hulgast.

Jäin üksi

Oma põllu ja peenraga

Oma madala taeva ja metsa ja maaga
Olin õnnelik
et see on minu vabadus.