BALERIINI LOOD I

Ühe täiesti tavalise provintsilinna tänaval sündisid täiesti tavalised lood elust enesest. Huvitaval kombel oli tänava nimi Eha ja nende lugude peategelased - Baleriin ja Vankumatu Tinasõdur kohtusid nende kolme aasta jooksul, mil nad saatuse tahtel olid teine teisele poole tänavat elama sattunud, ainult hetkedeks. Sündisid lood, mis nüüdseks kirjutatakse kuldsete tähtedega Eha tänava ajalukku. Vankumatu Tinasõdur räägib neid lugusid õhtuti naabrinaistele ja Baleriin paneb need heade sõprade tarbeks kirja.


*


Vankumatu Tinasõdur kõnnib Baleriini avatud akende all nagu kass ümber palava pudru. Pigem nagu puder ümber palava kassi, sest Baleriin ei kavatsegi aknale kõõluma minna ja on lükanud kassi džotile. Tubakatoosi Tont teeb trikke.


*

Vankumatul Tinasõduril oli jälle kehv päev. Kui palehigis töötav Baleriin aeg-ajalt poolkere suitsetamise eesmärgil aknast välja pistis ja Tinasõdur vapralt kuid aeglaselt lähemale sööstis, oli Baleriinil suits tõmmatud ja aken käis klõpsti kinni. Korra siiski oli valvelseisak nii lähedale kavandatud, suitsupauside vaheajad välja arvutatud, et viimases hädas toimus eepiline vestlus ja vahetati ohtralt informatsiooni.
VT: Ei ole üldse hea päev täna.
B: Soh?
VT: Hommikul nagu oli parem.
B: Mis siis nüüd?
VT: Ei tea.
B: Nojah.
VT: Näe sein on ikka krohvimata.
B: Paistab sedamoodi küll. Pean nüüd jätkama oma tööasju.
VT: Jajah.
Baleriin tõmbas lossiakna kinni.

*

Vankumatu Tinasõduri aknad on juba nädalajagu pimedad. Baleriin on murelik.

*

Vankumatu Tinasõdur vaatas aknast välja. Tundus ilus. Päike paistis, lilled õitsesid, muru haljendas. "Lähen teen ühe tiiru," mõtles ta. Hakkas riidesse sättima, aga see võttis kõvasti aega. Kui ta lõpuks uksest välja astus oli sügis käes ja vihma sadas. Rasked kollased vahtralehed lendasid näkku. Baleriin lossiaknal näitas end korraks. Vankumatu Tinasõdur jõudis veel korra viibata, aga Baleriin oli juba akna kinni tõmmanud. Vankumatu Tinasõdur oli mõelnud talle rääkida kogu loo oma eelmise nädala seiklustest, kuidas talle Tartu haiglas kubeme kaudu südame veresoonte operatsioon tehti. "See mu infarkt peaks Baleriinile küll huvitav lugu olema, aga mis seal ikka, eks siis teine kord jõuab,"mõtles ta ja otsustas tuppa tagasi minna. Kui ta koduukseni jõudis oli maa külmunud ja trepiesine lund täis. "Selline õueskäik siis seekord," mõtles Vankumatu Tinasõdur. Baleriin toas ei mõelnud mitte midagi.

*

Vankumatu Tinasõdur jalutas mööda mereteemalises särgis. Lained ja puha peal.
"Mis moedemonstratsioon see siis olgu?" uuris Baleriin aknal.
"Ah, see mul tööpluuse," vastas Tinasõdur.
Baleriinil jäi suu lukku.

*

Vankumatu Tinasõdur tegi juba kolmandat ringi Baleriini akna all. Eelmisel hommikul läks tal see plaan õnneks, sai kaks lauset vahetada.
"Ma ärkan igal hommikul üles ja vaatan, kas su võrr on alles," ütles ta,
"Hea mees oled küll," ironiseeris unine Baleriin, hüppas rattale ja vuhises naerdes minema.
Siis aga jäi ta vait ja sai aru, et mitte ainult võrri ei vaata Vankumatu Tinasõdur igal hommikul. Ja Baleriin polegi ainuke, kes tähelepanekuid teeb. Vankumatul Tinasõduril on tema kohta raudselt terve kaust olemas.

*

Vankumatu Tinasõdur peatus õhtusel ajal taaskord Baleriini akna all.
"Õhtust", ütles Baleriin
"Mis õhtust, nii igav on," kostis Vankumatu Tinasõdur.
"Tee midagi kätega," soovitas Baleriin.
"Ma lasen selle Huvikeskuse miiniga õhku, kui nad oma öösiti röökimist järgi ei jäta. Ma pidin jalgpalli vaadates heli lakke keerama, et seisu kuulda. Ja hakid kolivad ka selle kisa peale pargist ära," teatas Tinasõdur vihaselt.
"No miiniehitamine oleks ju päris huvitav tegevus," kostis Baleriin külmalt.


*

Vankumatu Tinasõduri akende alla paigutati kollase lindiga tõkkepuud, sest krohv ähvardas majaseintelt pähe kukkuda. Nüüd sattus ta veel sagedamini Baleriini akna alla jalgu puhkama, sest selle tänava ääres enam käia ei saanud.
"Ma kirjutan täna," ütles Baleriin korraks aknale jõudes.
"Ära sa nii palju kirjuta, et pärast rääkida ei oska," soovitas Vankumatu Tinasõdur. "Räägi ikka ka vahepeal kellegagi." Ja Vankumatu Tinasõdur pidas peenikest naeru.
"Huumorisoon ei ole teda maha jätnud," mõtles Baleriin.
"Mõhõh," ütles Baleriin ja tõmbas akna kinni, et sõbrale helistada.

*

Baleriin kõlkus varvaskingad jalas taas aknal, tehes esimesi hommikusi vabastava hingamise harjutusi nikotiinipulga saatel.
"Millal sa siis varvast viskad?" küsis murelik Vankumatu Tinasõdur justkui oleks näinud läbi seina Baleriini susse.
"Kahe nädala pärast," vastas Baleriin.
Vankumatu Tinasõdur liipas sõna lausumata tagasi oma kambrisse. Tema vaikuses oli rohkem kurbust kui nutvatel leinajatel kirstu ääres.


*

Vankumatu Tinasõdur möödus taas "juhuslikult" Baleriini akna alt.
"Noh, sa ei julge välja tulla?" küsis ta kavalalt naeratades.
"Ei saa tulla kui valvur muudkui edasi-tagasi saalib," kostis Baleriin.
"Ma ei näe siin ühtki valvurit," kostis Vankumatu Tinasõdur imestunult nurga taha kiigates.
"Aga mina näen," kostis Baleriin ja tõmbas akna mürtsuga kinni.


*

Baleriini viimane õhtu Eha uulitsas. Vankumatu Tinasõdur oli terve päeva kannatamatult tänaval kõndinud ja mõelnud, et juba ongi lõpp. "Ta on tõesti varvast visanud," mõtles ta. "Isegi kassi pole mitu päeva näha olnud." Rõõm tema rinnas oli suur kui Baleriin lõpuks pikalt lõunamaagastrollilt saabudes akna lahti tegi ja oma rinnakorvi aknalauale toetas.
Ja siis nad rääkisid juttu. Elust ja enestest. Ja esimest korda ei väsinud Vankumatu Tinasõduri ainuke jalg seismisest ära. Esimest korda jõuti ka kolmanda ja neljanda lauseni. Ja kahekümnendani ka. Sest see Baleriin vääris seda kannatust. Ja lausetest said lood, mis võtsid Tinasõdurile pisara silmanurka. Ka Baleriin poetas hiljem oma tuppa taandudes heldimuspisara. "Homme on see kõik juba täielik nostalgia," mõtles Baleriin.



Proloog ehk eessõna asemel

Baleriin kaarutas mustal kaherattalisel hobusel oma endisesse elukohta, et teostada viimaseid sanitaarse desinfitseerimise toiminguid.
Õues valvava Vankumatu Tinasõduri näole ilmus Irvikkassi naeratus, mis jäi sinna kogu vestluse ajaks.

"Miks sa kassi kaasa ei võtnud, mul pole enam kellegagi hommikuti koos kohvi juua. Muidu oli ikka nii, et tegin kohvi ja vaatasin su kassiga igal hommikul poolteist tundi tõtt. Siin tänavas on elu ikka hirmus igavaks läinud," nentis Tinasõdur oma kõige säravamat naeratust testides.

"Kass on ka uutel jahimaadel ja võitleb õiguse eest veranda trepil käia," vastas Baleriin.

"Siis sa kolisid vist küll lossi elama," kostis Vankumatu Tinasõdur.

"Eks Baleriinid peavadki elama lossides, kus on peegelseinad ja libeda põrandaga saalid," kostis Baleriin ja veetis järgnevad kolm tundi laudpõrandaid küürides. Aga tundus, et kohtumine tegi rõõmu mõlemale.

BALERIINI LOOD II

Kokkusattumisi Viljandi tänavatel

Kutse


Baleriini Viljandi staaride galeriisse on ilmunud veel üks särav persoon: härra Saks. Tavaliselt kutsub Baleriin teda muidugi Tikuks või Takuks, sest härra Saks liigub sageli koos ühe teise samasugust elusaatust (ütleks isegi, et elujaatust) jagava härraga. Nii Tiku kui Taku elavad kusagil linna servas mahajäetud kuuris juba mitmeid aastaid ja on erakordselt rõõmsameelsed tegelased. Nende põhitöö on lohakate ja keskkonnavaenulike linnakodanike äravisatud pandipakendite realisatsioon. Ka Baleriini on nad selles osas vaprate timurlastena abistanud. Seetõttu näevad nad linnas palju ja on kursis oluliste teemadega. Baleriin peabki neid vaikimisi oma agentideks.

Härra Saks on Baleriini paar korda juhuslikult tööle saatnud. Näiteks eile. Varahommiku kohta oli härra Saksi nägu kahtlaselt rõõmus. "Tal on mingi saladus," mõtles Baleriin ja ennäe imet, saladus ilmutas end kohe.

"Tervist, proua," nõksatas härra Saks kergelt koogutades peaga.

"Jõudu," ütles Baleriin, "mis teid täna hommikul siis rõõmustab?"

"Jalutan, ilm ilus, kas lähme joome õlut?"

"Daamid ei joo enne kella viite," pidi tööleruttav Baleriin kahjuks vastama.

"Kas hommikul enne viite või?" küsis härra Saks.

Baleriin lõkerdas naerda ja sõitles end endamisi: "Uskumatu, inimene, kel pole mitte midagi hinge taga, igapäevasest leivast rääkimata, pakub sulle oma kahest päevaõllest ühte ja sa keeldud!"

Edasise jalutuskäigu jooksul saigi Baleriin teada, et Tiku pärisnimi on Saks ja nii mõndagi muud möödunud aegadest. Naerdes jätsid nad teeristil jumalaga nagu oleks see nende viimane kohtumine. 

Sõba

Sooja undrukusse rõivastatud Baleriin, pikk villane sõba õlgadel, vuhises rattaga läbi Viljandi linna ja möödus kolmest noormehest.


"Näe, täiega Batman sõidab," kommenteerisid poisid.
Baleriin vaatas uudishimulikult ringi, aga tänav oli autodest tühi ja ühtegi nahkhiiremeest ei olnud näha.


"Tänaval on ju ainult Baleriin. Aga nad ei tunne teda. Ilmselt peetakse Baleriini Bätmänniks ja sõba kandmine on tänapäeva noortele Bätmänni  kostüüm," nentis Baleriin. 

"Mis siis ikka," mõtles Baleriin ja vuhises edasi.

Ohtlikud härrad I

"Appi, mis toimub siin vaikses rahulikus Viljandis?" karjatas Baleriin. Päise päeva ajal löödi vaesele Baleriinile Viljandi kesklinnas külge. Keset parkimisplatsi lähenes üpris viisakas härra ja küsis: "Tervist, tütarlaps. Ma sooviksin teiega tutvuda." Baleriin vaatas teda suurte silmadega, nagu oleks talle end ilmutanud Vanapagan isiklikult. "Tütarlaps?" mõtles Baleriin, nelikümmend kaks, käes karbike kümne munaga.

Baleriin takseeris pika pilguga härrat ülevalt alla, see pilk oli pikk ja kestis kaua, sest ka härra oli välja veninud. 

"Peaasi, et ma mune maha ei pillaks nüüd," mõtles Baleriin pilku Vanapagana jubedatelt kingadelt tõstmata. Seejärel keeras ümber ja jooksis lihtsalt ära. Pühapäevasel päeval ei taha isegi tavalised Baleriinid sekeldustesse sattuda. Eriti kui seljas on treeningdress ja tennised, sest roosade varvaskingadega oleks ebamugav poes käia. Vanapagan jäi talle ammuli sui järele vaatama.

"Huvitav, kas kalamehed ei olegi linnast lahkunud? Või süüakse siin mingeid seeni kuskil korterites?" mõtiskles Baleriin hiljem kodus omletti küpsetades.

Ohtlikud härrad II

"Ei noh, mis toimub siin rahulikus Viljandis," mõtles Baleriin mõned nädalad pärast esimest intsidenti Vanapaganaga. "No tõepoolest, jälle!"

Lehvib Baleriin keset päeva kohalikust pulstipoest läbi ja teda peatab hüüetega kaabuga härra. "Kuulge, kes te selline olete? Ja nii huvitav? Miks te nii huvitav olete? Mis rahvariideid teil seljas on? Ja altpoolt olete ka kuidagi huvitav..." Püha müristus. Tiraad kestis. Baleriin pareeris rünnakut kõigi käepäraste verbaalsete vahenditega. Lõpuks lubas nahkse kaabuga härra kodus söögi valmis teha ja koos napsudega vastlapäevasimmanile ilmuda. Baleriin põgenes ummisjalu ummiskingades tänavale. "Kuskil ei anta rahu, tõepoolest," mõtles ta.





Jõulud

Madrus on kreenis. Ohvitser on horisontaalis. Elektroonik on kadunud. Kunstiteadlane on bussis. Baleriin on kipsis. 

Hea, et kõik ikka kusagil on.

Reis


Pani rullid pähe, pakkis stringid ja võrksukad ja läikiva pluuse, klošš-seelik triigiti ära. "Tuusik anti, tuleb Minskisse sõita," mõtles Baleriin.  "Gastrollile." Ees oli ootamas puhkus ja lihavõtted Valgevenes. Uus peatükk Baleriini uskumatute seikluste raamatus.

Paigallend


Sussid, sall, tugitool, kodu, hommikumantel, Morricone, sushi, soave, ja hea raamat ... 

Baleriin otsustas katsetada hetkeks paigallendu enne uut äralendu.

Ülevaltmutt


Baleriin kuulis läbi lahtise verandaukse, kuidas keegi kõnetab tema kassi, kelle nimi on juhtumisi Kutsu. Ennäe, otse veranda trepi ette, pingikese peale oli koos oma isase kõutsiga seadnud mugavasse poosi Ülevaltmutt. Kass Kutsu sisises ähvardavalt Ülevaltmuti kassi peale ja peatselt anti ka käpaga alandav löök, misjärel isane vaikselt tagasi tõmbus.
Kui Baleriin oli ühmanud tavapärase lühida käibefraasi:" Noh, kuis läheb  kah," järgnes sellele kahetunnine eepiline lugu poja ebaõnnestunud pulmadest ja dramaatilistest suhetest kahe suguvõsa vahel.

"Matsid jäävad matsideks," tõdes Ülevaltmutt minia suguvõsa käitumist  kirjeldades.
"Kui selle kõik raamatusse kirjutaks, oleks Suure Teatri balletiks ainest küll," mõtles Baleriin.
Päike loojus, linnud vaikisid, aga Ülevaltmutt aina seletas.
"Ma toon järgmine kord veini," kilkas Ülevaltmutt.
"Oh õudust küll," mõtles Baleriin.

Kodu on kindlus

Baleriini rahulik elu on viimasel ajal tõsiselt häiritud, sest koduaia on vallutanud kohalikud elanikud, prouad Klaara ja Veera, kes igal õhtul aias rämehäälselt elu paika panevad ja samas üksteist eriti ei salli. Lisaks on nad võtnud pähe, et Baleriin peaks ilmtingimata olema kursis nende keerulise elu pisidetailidega. Nende üksikasjadega oma sitast päevast hakatakse juba lajatama sellest hetkest, mil Baleriin rolleril aeda vuriseb ja siis virila naeratusega külg ees oma kambrisse tõmbuda üritab. Kui uks sulgub, vajub Baleriin ohates pliidi ette. Ta on teinud enda jaoks juba sportlikuks numbriks aja, mille jooksul ta suudab läbida vahemaa kuurist toaukseni. "Tähtis on mitte esitada lisaküsimusi," mõtleb Baleriin kui ta on suutnud selle näruse viisteist meetrit läbida rekordilise viie minutiga, "tuleks ometi jälle talv."

Mälumäng

Ohvitser võitis Baleriini males. Mälumäng jätkub. Mõlemad püüavad meenutada, mis eile veel juhtus.

Unistus


Kui Baleriin läbi suvise lumesaju ja päikeseiilide koju jõudis, käis aias tuline vestlus prouade Klaara ja Veera vahel.

"Vot mina lähen Tättele külla ükspäev," teatas Klaara. "Vot, ma pole veel kunagi Vilsandil käinud ja selle ma teen ära küll."

Veera vaikis. Ta ei teadnud, kes see Tätte on.

"Vaene Tätte," mõtles Baleriin.

Nõu

Kõlas nõudlik koputus uksele ja juba vajutati linki. "Tee lahti, mul on vaja nõu," kuulis Baleriin ukse tagant Klaara kärisevat häält.

"Pole mul siin mingeid liigseid nõusid," pobises Baleriin, aga tegi siiski ukse krapist lahti.

Klaara kargas vein käes sisse, prantsatas köögilaua taha istuma ja keeras pudelilt punni maha.

"Klaasikese ikka võtad minuga? Ma lihtsalt ei tea enam, mida teha," prahvatas Klaara.

Baleriin sai aru, et nii lihtsalt ta täna ei pääse.

Esimese nõu peale läks umbes poolteist tundi. Teist nõud hakati lahkama juba peale päikeseloojangut. Kui Baleriin lõpuks viis tundi hiljem Klaara järel ukse lukku keeras tundis ta, et hädasti oleks veel ühte nõud vaja.

Kergendusohke ja vaikse ragina saatel keeras Baleriin kuiva Soave korgi lahti ja valas endale klaasikese.

"Kui see nõuandmine sisaldaks veidi vähem seda magusat kleepuvat Dreamerit, siis võiks sellest lausa raamatu kirjutada," mõtiskles Baleriin rahu ja vaikust nautides.

"Peaks ukse peale hinnakirja paigutama:

1 nõu Dreameriga- 100 eurot,

1 nõu Dreamerita - 25 eurot

1 vaikiv nõusolek külma Soavega- tasuta," mõtles ta.

BALERIINI LOOD III

Poes

Baleriin sattus keset järjekordset suvist lörtsisadu ühe pisikese agulipoe sisse, et täiendada varusid nikotiinipulkade osas. Kassa juures tuli talle vastu proua Asta, mäletate, see astmahaige proua, kes ikka Eha tänaval käis Vankumatul Tinasõduril külas ja Baleriini Kassile sünnipäevaks lilli ja teaduslikult põhjendatud kassikeekse tõi. Baleriin oli siiralt rõõmus teda kohates ja küsis, kuidas tal läheb.

"Mis siin ikka läheb, vaata mida see taevas meile pähe kallab. Kohe kui pensionipäev tuleb, ostan üheotsapileti ükskõik kuhu. No ma ei teagi kuhu," kostis proua Asta porisedes kelmika särtsuga silmanurgas.

"Kiireim viis päikest näha on ilmselt Tallinn-Helsingi ots," kostis Baleriin. "Saab umbes kümme minutit pilve peal sõita ja veenduda, et päike on ikka seal alles," kihistas Baleriin.

"Mulle räägiti lapsepõlves, et Taavet istub pilve peal ja juhib ilma. Aga siis sain teada, et seal on üle 50 kraadi külma. Mõtlesin ikka siis, et äkki ta istub ikka kuskil kõrgemal kohal, kus on soojem?"

"See väide, et "mida kõrgem koht, seda soojem" ei pruugi tänapäeval üldse kehtida," nentis Baleriin ja imestas, kuidas neil kõik Astaga kokkusaamised alati paugupealt religioonilis-filosoofiliseks keeravad, isegi kui alustatakse viisakalt ilmasträäkimisega. 

"Vanakoolivärk," mõtles ta hiljem lörtsises agulis jalutades.

Rongkäigus

Baleriin seisis heldinud näoga laulupeo rongkäiku vaadates tee ääres ning lehvitas ja naeratas heatujulistele pidulistele. Sellel teelõigul eriti rahvast tee ääres ei olnud ja keegi ei trüginud esirea koha pärast. Ainult kaks stiilipuhast prouat istusid pingikesel ja vaatasid mööduvaid pidulisi nagu oleks tennisevõistlustel.Siis ilmus Baleriini kõrvale võhivõõras proua, kes pidas vajalikuks talle teatada, et talle aitab ja ta läheb ära. "Ilusat päeva jätku ja kaunist pidupäeva," püüdis Baleriin juttu kiirelt lõpetada, aga proua arvas siiski, et Baleriin peaks teadma kõiki asjaolusid tema laulupeol viibivatest tuttavatest ja sugulastest. "Nii see Jõgevamaa mul nägemata jäigi," mõtles Baleriin kui proua oli jutu lõpetanud.

Mõnisada meetrit inimlinti hiljem astus ligi vene keelt kõnelev daam, kes pidas vajalikuks teatada, et saatus on ta täna sinna toonud, kuigi ta oleks tahtnud hoopis tantsupeole minna. Kaks lauset hiljem arutati põhjalikult eesti ja vene viinade erinevusi ja jäädi eriarvamusele. Proua oli veendunud, et ainult Viru Valgega tuleb laulu ja tantsuisu peale (pesni-pljaski horošoo) ja Baleriin püüdis selgitada oma eelistusi. Lõpuks lepiti siiski kokku, et maitse pärast täna tülli ei minda. "Sinna läks ka mu Läänemaa," mõtles Baleriin. Ja nõnda need hullud muudkui tulid ja läksid, küsimata, kas Baleriin soovib nendega suhelda või mitte, jagades üha veidramaid lugusid oma elust."Päris hull päev," nentis Baleriin hiljem koju jalutades.

Taarapunktis

Baleriin tegeles parajasti nohisedes oma pakendite automaati toppimisega kui kabiini saabus üks lotendavates dressides Spetsialist väikese kilekotitäie taaraga, millel olid kõigil peal punased sildid. 

"Jääb oma margile truuks, tõeline fänn," mõtles Baleriin silmanurgast mehe poole piideldes.

Kuna üks masin oli rikkis, seisis Spetsialist ukse peal ja ootas oma järge.

"Te ümisete nii nagu oleks laulupeolt tulnud?" uuris ta ettevaatlikult.

"Siin putkas läheks ka tantsu esitamisega keeruliseks, seega tantsupeol ma ilmselgelt ei käinud, parem siis juba ümisen," kostis Baleriin.

"Teil paistavad naljad täna eriti hästi välja kukkuvat. Teid tuleks tööle kaasa võtta, siis ei hakkaks vähemalt igav," ühmas tõsine Spetsialist.

"Tohoh, mis töö see nii igav siis on?" ei jõudnud Baleriin ära imestada.

"Olen Oskaris suitsetaja, öötöö," kostis Spetsialist.

"No siis me oleme praktiliselt kolleegid, sest ma olen ka suitsetaja. Aga mul küll suitsetamise ajal igav ei ole," naeris Baleriin.

"Öhöhöh," ilmus ka tõsise Spetsialisti suunurka kerge naerukaareke.

Pargis

Baleriin istus ühes kesklinna pargis ja luges raamatut. Lähenes säravalt naeratades härra Saks, kellel oli peas nokamüts, millel oli kiri Sex. Ta kandis liibuvat musta nailonsärki, mis lasi rinnakarvadel kaeluse kolmnurgast välja paista ning rinnanibudel ja kogu muul muskulatuuril õhtupäikeses mängida.

Härra Saks oli vahepeal endale röövel Rumcajsi habeme kasvatanud: "Ei jõua ära ajada, kogu aeg on vaja juua, aega pole üldse." 

Aga selgus, et Viljandi naistele habemikud meeldivad: "Eelmisel nädalal tuli üks naine Suure Venna puhveti juures mulle ligi, suudles mind oimetuks ja siis andis viis eurot ka veel. Siis läks sisse tagasi ja tõi veel kaks eurot," seletas härra Saks selle imeliku olukorra üle imestades. "Ja mul polnud isegi sedasama pluusi seljas." 

"See Don Juan võiks küll hakata pudelikorjamise asemel suudlustega raha teenima. Klientuuri paistab jätkuvat," mõtles Baleriin.

Aias

Baleriin istus just verandatrepil kui aeda ilmus Klaara, kes oli käinud ühes lihakombinaadis proovipäeval. Alles eelmisel õhtul oli helgelt heietatud tulevikuplaane ja unistatud loomingulisest tööst nunnude põrsastega. 

Nüüd aga olid tema emotsioonid nii laes, et ta lajatas nagu kuulipildujast: "Ma ei lähe sinna mitte elu seeski tööle, see oli hullem kui nõuka ajal. Siis vähemalt lamp põles, aknad läikisid ja seinad lubjati valgeks. Nüüd nagu koopas, räme hais, päikest ei kordagi päeva jooksul. See on orjatöö ja loomade piinamine, mis seal toimub. Kõik käib käsitsi nagu ürgajal. Ja kui ma nägin, mida põrsastele sisse süstitakse ja söödetakse, siis seda liha ei söö ma kah enam kunagi. Iga nädala tagant kuus süsti pluss mingeid lisaained söögi ja joogiga! Kurat, põrssad isegi ei jää ellu selle peale, kuidas siis veel inimesed, kes seda liha söövad? Mullle jääb elu lõpuni see tänane šokk meelde, siiamaani on see lägahais ninas, kuigi küürisin end kaks korda seebiga puhtaks."

Baleriin vangutas pead. "Tantsimine võib küll vahel väsitav olla, aga vähemalt keegi aplodeerib. Seal ei jää vist küll mingit võimalust selleks."

Hekis

Ülevaltmuti isane kõuts teeb maja ümbritsevas hekis seestunud häälega päripäevalisi ringe. Baleriini kass Kutsu on ükskõikne. Baleriin kaalub investeeringut Ülevaltmuti kassi kohitsemisoperatsiooniks. Selles majas ei saa keegi täna öösel magada.

Bussis

Kui Baleriin maalt vanaema juurest bussiga hommikul koju sõitma hakkas istus tema kõrvale üks meeldiv ja viisakas käharpäine proua.

Baleriin ei julgenud hingatagi. Mässis salli tihedasti ümber näo ja vaatas pingsalt aknast välja. Lõpuks aga pöördus siiski kõrvalistuva naise poole: "Ma palun väga vabandust, mu ülihoolitsev vanaema sundis mind varahommikul kohutavas koguses küüslauku sööma. Aga ma püüan kuidagi reisi lõpuni sissepoole hingata."

"Pole viga," lohutas proua, "ma töötan kiirabis ja seal on olukord ikka väga palju hullem, igasuguseid haisukotte satub meile sinna."

"Ohh, järelikult on praegune olukord siis ikka üsna hull," mõtles Baleriin häbenedes, "sest palju hullemast vähem hull ongi ju üsna hull."

Baleriin puuris kogu ülejäänud tee pilguga mööduvaid puid ja püüdis nii vähe välja hingata kui suutis. 

Tülis

Aias on viimasel ajal kahtlaselt vaikne, sest Klaara ja Veera pöörasid tülli. Mõlemad käivad aias ringi, pilt on, heli ei ole nagu oleks marutõbine koer nende vahelt läbi jooksnud. 

Baleriin võttis ette maakuulamise ja selgitas välja, et tüliõunaks osutus Veera poiste jalgpallimängu tagajärel kahjustada saanud muru mõõdus 1x1m ja räsida saanud rabarberipõõsas. 

Tüli kääris nädalakese ja siis toimus plahvatus. Klaara haaras härjal sarvist ja pani kõik paika.

"Sa oled mõttetu mutt," oli Klaara Veerale teatanud.

"Ma võin mõttetu mutt olla," kommenteeris Veera hiljem Baleriinile, "aga ma kavatsen siin edasi elada." 

"Mulle lapsed väga meeldivad," teatas Klaara Baleriinile, "mul pole midagi selle vastu kui nad õues mängivad."

Baleriin ei kavatsegi lasta ennast sellesse skandaali tõmmata. Aias on hea rahulik.

BALERIINI LOOD IV

BALERIINI LOOD IV

Geograafia

Elektroonik on jaamas, Ohvitser on teatris, Kunstiteadlane on Prahas, Madrus on purjus, Baleriin on jälle kipsis. Šampus on otsas. Hea et, kõik on ikka mingis konkreetses geograafilises punktis.

Matemaatika

Pruukis vaid Baleriinil korraks Viljandist ära olla kui olid toimunud drastilised sündmused. Igatahes hakkas Baleriinile juba kodumajale lähenedes tunduma, et midagi on valesti. Aiast kostis taas rämehäälseid hüüatusi.

"Nüüd on see siis käes," mõtles Baleriin ja astus väriseva südamega hoovi.

Ja olidki. Käes. Klaaral ja Veeral olid ühe ja sama laua taga klaasid käes. Nad olid vahepeal ära leppinud ja lepitasid seda leppimist veel rummikoolat tinistades ja maailma parandades. "Leppisime SELLEGA vahepeal ära," teatas Klaara Veera poole osutades, "Mul hakkas tast lihtsalt kahju."

"Ei ole võimalik," mõtles Baleriin aga tundis, et tegelikult on tore kui inimesed ei pea pikka viha. "Kaks ja pool nädalat pole ju mingi pikk viha," arutles ta hiljem endamisi. "Klaara on sisimas ikka sooja südamega inimene."

Aga küsimus pika viha optimaalsest pikkusest jäi teda veel pikaks õhtuks vaevama.

Astronoomia

Baleriin kohtus ühes väikelinna puhvetis rahvusvaheliselt tunnustatud Täheteadlasega. Laskuti tähendusrikkasse vestlusesse.

"Mulle meeldib Jupiteri vaadata, see on tohutult ilus," teatas Täheteadlane.

"Mulle meeldib Giselle rohkem," vastas Baleriin.

"Ma ei tea sellenimelist tähte," nentis Täheteadlane.

"Mina ei tea ka Jupiteri nimelist balletti," kostis Baleriin.

Õhtu oli hiline, aga oli ikka veel lootust jõuda ka ühiste teemadeni.

Muusikaõpetus

Klaarale jättis kustumatu mulje kohtumine Dirigendiga omaenese õuel. Ta ei väsinud sellest rääkimisest ära. Ikka ja jälle tuletas ta Baleriinile meelde, millisel kontserdil või kust saatest võis ta olla Dirigenti näinud ja kuidas ta polnud ikka sugugi folgilise karvase moodi, nagu ta algul oli ekslikult arvanud, et kohtas teda folgil. Loomulikult kiideti muusikat ja koorilaulu seejuures taevani.

"Vaat siis milline tähtis sündmus juhtus too päev majarahva jaoks. Mina sain omaarust lihtsalt sõpradega õue peal kokku," mõtles Baleriin.

Vahetund

Baleriin ei olnud Vankumatut Tinasõdurit peaaegu terve aasta kohanud. Ühel varahommikul mööda uulitsat kaherattalisel hobusel kapates märkas ta juba kaugelt vana tuttavat kuju.

"Kiiks," tegid pidurid. Seda kohtumist ei olnud võimalik edasi lükata.

"Ohhoo," hüppas Vankumatu Tinasõduri süda rõõmust. "Sa ka siiakanti ära eksinud?"

"Tuleb jah mööda teid sõita, et kuhugile kohale jõuda," vastas Baleriin ja vaatas uurivalt Tinasõdurit, kes oli muutunud tunduvalt väiksemaks. Talv läbi oli ta oma mõtetes ilmselt Tinasõdurit poole suuremaks mõelnud.

"Sa oled kuidagi kõhnaks läinud, kas sulle ei anta süüa või?" küsis Baleriin murelikult.

"Hambaid pole suus, sellepärast," vastas Tinasõdur laia muigega.

Nüüd lagistasid juba mõlemad naerda nii et tänav kajas.

Vene keel

Viljandi turg. Kell 9 hommikul. Tavaline argipäevahommik.
Turuväravas seisab lihtsalt üks mees.

Mees: Tere, mina olen Igor.

Baleriin: Tervist.

Mees: Palun tule mulle naiseks, siis ma jätan joomise maha.
Baleriin:Kas päev enne või pärast pulmi?
Mees: (pikk mõtlemispaus) päev pärast.
Baleriin: Siis ma ei tule.
Mees:Noh, vähemalt täna ma saan siis ikka edasi juua...

Loodusõpetus (kalanduse eri)

"Deliirium- laarum- lumps," ütles Ohvitser peale folgijärgset hommikut ärgates. "Täna hommikul püsib sees vist küll ainult kolmeharuline Rapala lant."
Baleriin kirjutas selle lause mustadeks päevadeks üles ja ei hakanud kohvikeetmisega vaeva nägema.

Loodusõpetus (põllumajanduse eri)

Baleriin oli miskipärast hilisel öötunnil üleval ja tegeles kirjatööga. Koridorist kostus ootamatult tohutut kolistamist ja keegi tuli trepist alla. Läbi ukse oli kuulda sügavmõtteline dialoog.
Mees nr 1: "Ime munni, raisk."
Mees nr 2: "Mul on selle jaoks lehm, kes imeb."
"Tundub, et olen uued toredad naabrid saanud," mõtles Baleriin, aga keeras igaks juhuks ikkagi ukse lukku, vestlusesse sekkumata.

BALERIINI LOOD V

BALERIINI LOOD V

KÜLAPIDU


Baleriin sattus täiesti juhtumisi ühele tavalisele külapeole. Seal oli nii heietamist kui ka kõnesid, siis pisut lauldi ja siis esitati rahulikku rahvatantsu . Oli selline klassikaline tore pidu pisikeses rahvamajas, kus naised istusid toas ja tegid kultuuri ja mehed olid õues, jõid viina, tegid suitsu ja viskasid nalja. Lõpuks saabus ühemehebänd.
Härrad olid muutunud julgemaks ja tuppa astus Mihkel Tallinnast, kes oli oma onule külla tulnud. Mihkel oli nüüd juba kõvasti julgust kogunud ja oli iga tantsu peale mihkel. Kuna teisi tantsijaid oli vähevõitu, ehk polnudki, siis võttis ta oma pühaks kohuseks, et kõik memmed saaksid külapeol ikka vähemalt ühe tantsu tantsida.
Mihklil oli daamide võlumiseks välja mõeldud spetsiaalne kahe käe sõrm-seos-haare ja jalalt jalale tammuv tantsusamm.


"Hmm," mõtles Baleriin, " seda võtet võiks järgmises koreograafiatunnis kindlasti järgi proovida."


TURIST JA VILETSUS


Baleriin jalutas linna poole. Kesklinna bussipeatuses peatas teda hüüetega vanem soome keelt kõnelev Spetsialist.
"Hei, kuule, onko hetki aikaa?"


Baleriin astus kaks sammu lähemale, et potensiaalset eksinut õigele teele juhatada.
Aga sealt tuli hoopis: "Ma ostsin endale Võhmasse iso maja. Ota mu telefoninummer ja soita mulle."


"Äitäh, ma ei soovi teie numbrit. Ma ei soovi teile helistada," vastas Baleriin ülima viisakusega.
"Maja ju ei pakutud, mis sellest numbrist siis võtta," mõtles Baleriin edasi jalutades. Aga see oli üks veidramaid pick-up liine, mis ta eales kuulnud oli.


RONGISÕIT


Baleriin istus pärast pikka ja lõbusat reisi rongi ja hakkas kodu poole sõitma. Tema vastu oli end istuma sättinud järjekordne Spetsialist, kellel oli kotis juba peaaegu lõpuni pruugitud suur Taurus. Võimalik, et ta oli seda mitu päeva joonud, sest purjus ta küll ei olnud. Ta oli väikest kasvu, kõhetu, ühe silmaga, ja pidevalt enda ette porisev mees.
Tal oli ilmselt väga kehv päev olnud, sest juba piletöör sai talt väikese porina. 

"Inimesed on nagu haned, kaagutavad vahetpidamata," pobises ta enda ette.
Baleriin sai aru, et lapsepõlvetraumad on jätnud sügavad armid ja otsustas valida leebema stiili suhtlemiseks ja mitte kangutada lahti uusi mälestusi.


"Mis häält haned teevad?" küsis ta õrnalt.


"No kaagutavad nagu inimesed, vahetpidamata, ise ei jaga mitte millestki midagi," vastas ikka veel porisev Spetsialist.


"Olete ise ka hanesid pidanud?" küsis Baleriin.


"Ma tean hanedest ja partidest kõike. Mul on kümme hane," vastas ta uhkelt. 

Baleriinile hakkas vestlus üha naljakam tunduma ja ta hakkas vaikselt naeru puksuma.


"Ma ei tee nalja, ma ütlen sulle tõsiselt," püüdis härra juttu jätkata, "ma ei saa neist india jooksupartidest üldse aru."


Edasi ta rääkida ei saanud. Kümme minutit hiljem Baleriin rahunes ja pühkis nõrkenult varrukaga naerupisaraid.


"Kui vanaks haned elavad?" püüdis Baleriin veel Hanemehe käest tarkusi koguda.


"Ei tea, mul pole ükski lõpuni jõudnud, aga üks elas mul kaheksa aastat," vastas Hanemees heldinult. Oli näha, et üle kõige maailmas armastab ta hanesid. "Näe siin ma elangi," näitas Hanemees aknast välja ühe maja suunas: "Lähen oma hanede juurde. Linnas on kõik nii mõttetu."


"Ma hakkan teile iga kord mööda sõites lehvitama," vastas Baleriin.


HEASOOVIJA


Kohalikus pulstipoes kõnetas Baleriini vanem müüjanna:
"Äkki te ei peaks oma seisundis juukseid värvima?"


Baleriin jäi hetkeks tummaks ja kogeles: "Kas tõesti paistab välja juba? Ma alles kaks nädalat tagasi..."


"No ütlevad, et lapseootel ei ole hea juukseid värvida," katkestas teda mahe heasoovlik hääleke.


"Ohh, ärge muretsege, ma olen täiesti tavaline Baleriin," hingas Baleriin kergendatult ja jätkas: "juba pensionär, me saame varakult, teate, ja peale karjääri lõppu on lihtsalt väga keeruline vormis püsida."
Nüüd vakatas omakorda malbe heasoovija.
Baleriin tegi näo, nagu tal olekski vaja jalamaid poest ära minna.


NOOR PERE


Baleriin tiirutas oma uhke veloga linna peal. Ühel ristmikul jõllitas teda imiku ja naisega jalutav noor isa, naeratades nii, et suunurgad hakkasid kõrvade taha kaduma. Noor ema vaatas pingsalt valgusfoorituld.
"Mis teid rõõmustab?" küsis Baleriin.


"Prikolnõi u vas velik," muheles noor isa (tunnustavad kiidusõnad läksid jalgrattale)
"Nojah, oleks pidanud aimama, et ta ei saa mu suurepärast säärejooksu naise kuuldes kiita," mõtles Baleriin.
Noor ema ei pööranud isegi pead. 


ABIMEES
 

Ostupõrgu pingil istus muremõtetes härra Saks, kuidagi räsitud, endal valge kaptenimüts peas.
"Tervist härra Saks," hõikas Baleriin juba kaugelt.


"Tere, tütarlaps," ajas härra Saks end viisaka inimesena püsti.


"Kuidas läheb," küsis Baleriin ja seda mitte sugugi suusoojaks.


"Halvasti," kostis härra Saks, "näe, ainult paar taarat leidsin," sopsutas ta tühja kilekotti.
"Ja mina just mõtlen, et kes viitsiks minu taara ära viia," prahvatas Baleriin.


"Nüüd kohe või?" ilmus härra Saksa näole rõõmus varjund.


"Kohe ikka, millal siis veel," vastas Baleriin.


Kui härra Saks kahe suure kotiga hoovist välja astus, püüdis ta kohmetult Baleriinile õlale patsutada: "Hea tüdruk oled, vast ikka näeme varsti jälle."


"Eks ikka," vastas Baleriin ja ei mõelnud rohkem mitte midagi.

 

ÖÖMAJA


Baleriin ruttas täiel kiirusel koos Kitarristiga bussijaama poole, et gastrollile sõita, kui neid peatas valjude hõigetega kaugelt lähemalekihutav härra. 
Lähemale jõudes selgus, et tegemist on järjekordse Spetsialistiga. 


"Tere, millega te tegelete muidu, rändate või midagi või tegelete millegagi?" kõlas suhteliselt sürrealismile lähenev küsimus.


"Mhh???" vaatasid Baleriin ja Kitarrist teineteisele otsa.


"No millega tegelete, noh. Ma võiks teile näiteks täna ööseks öömaja pakkuda."


"Viljandis või?" küsis Baleriin.


"Sürgaveres," vastas Spetsialist.


"Veits sitasti on vist sellega täna. Ei mängi välja," ühmas Kitarrist ja jooks bussi peale jätkus samas tempos nagu ta oli pooleli jäänud.


"See oli nüüd tõesti päriselt või?" lagistasid nad mõlemad täiest kõrist naerda. "Sürgaveres, tõepoolest, miks mitte ööbida Sürgaveres?" hirnusid nad.

KÜLAMEES


Baleriin tuli, proviant käes, külapoest välja ja sättis kaupa rolleri pakiraamile. Kusagilt vasakult kukla tagant kostis mürisev hääl: "Kuulõ, anna mullõ ka üts suits." 


"Teie olete küll Võrumaalt pärit," kostis Baleriin hiiglaslikule mehemürakale suitsu ulatades. 


"Ma olen siin puhkusel," kostis härra. 


"Niimoodi Karksi poe kõrval puhkategi? Päris tore puhkus," vastas Baleriin.


"Ei tea jah, kaua see puhkus kestab, hullude koolist kirjutati maikuus välja, nüüd mõtlen et lähen Tartusse kooli, eks näis, kas võtavad sisse ja hakkavad uurima." vastas mees, umbes viiskümmend seitse ja 190 cm pikk.


"Selge pilt," mõtles Baleriin ja pani ka kohe diagnoosi: "järjekordne hull."


"Ma olen Kõllamets, Põlvamaalt, aga mis nimeline ja kustkandi mehi ise olete," kõlas juba uus uudishimulik küsimus.


Sellele küsimusele Kõllamets Põlvamaalt enam vastust ei saanud. Baleriin oli võrrile hääled sisse löönud, kiivri pähe tõmmanud ja juuste lehvides ära sõitnud.
"No tõesti, kustkandi mehi..." mõtles ta aga lehvitas siiski Kõllametsale hüvastijätuks.

NAABRIVALVE

Baleriini välisuks on blokeeritud. Trepil istuvad Klaara ja Veera ja panevad kõvahäälselt maailma paika. Baleriin kaalub väljumist magamistoa aknast.

TÄHTIS NUMBER

Tallinn-Viljandi rong oli puupüsti rahvast täis ja inimesed pressisid end vaevu-vaevu vahekäikudesse. Baleriin märkas ukseavas taaskord ühesilmset Hanemeest. Tal oli vist järjekordselt väga kehv päev olnud. Igatahes tuli kohe jutuks reisijavaenulik piletisüsteem. "Mille kuradi pärast ei või nad mulle seisupiletit müüa kui ma istekohta ei saa?" torises ta nii, et kõik kuulsid. Baleriin ei osanud midagi kosta.
"Kohe kui koju jõuan, helistan Partsile, et ta korra majja lööks," teatas Hanemees.
"Kas teil on Partsi number?" imestas Baleriin.
"Muidugi on," vastas Hanemees iseenesestmõistetava siirusega hääles.
Baleriinil jäi suu lukku. "Respekt, Hanemees.Teab kõike hanedest ja partsidest," mõtles ta endamisi

TSIRKUS


Baleriin kõndis mööda südaöist Tartu linna mõtlikult kodu poole. Pea oli täis äsjasaadud kontserdielamust ja rõõm oli vallanud hinge.
Ootamatult astus tema tee peale ette meeldiva väljanägemisega Spetsialist ja ajas käed puusa nagu kommi nõudev väikemees.
"Kas mingi tsirkus on linna tulnud või?" küsis Spetsialist jultunult, viisakalt teretamata.
"Ei, Baleriinid kõnnivad siin lihtsalt niisama ja naudivad õhtut," vastas Baleriin sekunditki mõtlemata ja astus Spetsialistist mööda.
Spetsialist jäi talle pika näoga järele vaatama.
Baleriin ei vaevunud isegi tagasi vaatama. Labased klounid ei olnud tema ampluaa.


JUUKSUR

Telefon helises. "Kas sa oled kodus?" kõlas Klaara rõõmus hääl.
"Mis siis nüüd?" mõtles Baleriin. "Jälle nõu vaja?"
"Just jõudsin," vastas ta siiski. 
"Ma tulen alla, mul oleks vaja juukseid lõigata," teatas Klaara.
"Eee," pobises Baleriin telefoni, aga kuulis juba trepilt samme.
 "Olgu," pobises ta nüüd juba tuututavasse telefoni ja tegi Klaarale ukse lahti. 
"Mul on oma käärid ka kaasas," teatas Klaara. "Ja tõin sulle havi, poeg just püüdis."
Baleriin ei hakanud purakat havi nähes enam seletama, et ta pole kunagi varem kellelgi juukseid lõiganud. Tunnike hiljem oli frisüür tehtud, Klaara pügatud ja külauudised jagatud. Kui Klaara järel uks sulgus vaatas Baleriin havi. Havi naeratas. 
"Lahe vahetuskaup ikka," mõtles ta hetk hiljem havile roseepipart ja kadakamarju kõhtu puistades. Ja selles mõttes ei olnud mingit irooniat.

BALERIINI LOOD VI

BALERIINI LOOD VI

AUSUS

  

 Kõlas vali koputus uksele. Baleriin ei teadnud külalisi oodata, aga läks siiski ukse juurde ja hüüdis: "Oled sa tont või inimene?"

"Tont," kõlas ukse tagant kume hääl.

Baleriin tegi ukse lahti ja võpatas. Oligi tont. Must mees, must müts peas, must nägu, mustad riided seljas, valged silmamunad säramas pimedas koridoris.

"Korstnapühkija," taipas mõne hetke pärast Baleriin, "aga vähemalt aus," ning lasi tondi lahkesti tuppa oma toimetusi tegema.

KIMBATUS

Baleriin lehvitas juba kaugelt kohvikusse astunud kenale meesterahvale. Härra lehvitas rõõmsa näoga vastu. Baleriin tõusis veel lauast püsti, et juttu ajama minna, aga sai lähemale jõudes aru, et tegu on TÄIESTI võõra inimesega. Sellegipoolest surus ta alla oma kimbatuse ja ütles härraga kohakuti jõudes meeldiva naeratusega: "Tere tulemast," nagu oleks ta kohviku omanik. "Tere," ütles härra, ka kerges kimbatuses, temast tähtsa näoga möödavuhisevale Baleriinile.

Tualetis peegli ees seistes avastas Baleriin, et tal polegi prille ees. "Niimoodi võib veel ükskõik keda iganes kenaks inimeseks pidada," mõtles ta.

  

MULGID

  

 "Kas sul on ka kõht veidi tühi?" küsis Baleriin külmkappi uurides küllatulnud Ohvitserilt.

"Sööks küll midagi," mõmises Ohvitser.

"Näe, siin on üks poolik viin!" hüüdis Baleriin entusiastlikult.

Ohvitseri näos ei peegeldunud mingit entusiasmi. Jutt jäigi hetkeks soiku.

"Mulgi kapsad on ka," jätkas pärast pikemaid otsinguid Baleriin.

"On mulgi mees, on sulgi mees, kõigil ülejäänutel on...?" pobises Ohvitser filosoofiliselt.

"Setod?" pakkus Baleriin.

"Naised," vastas Ohvitser.

Pikema jututa löödi mulgi kapsad pannile.

   

UNISTUSED

  

Baleriin kohtus Blondiiniga. Loomulikult räägiti meestest. Blondiin oli kohtunud mustanahalise Gigologa, kes kurtis, et ta on juba kaks kuud Eestis olnud, aga ikka pole veel naist leidnud.

"Mõtle, kui koliksin Aafrikasse, minust saaks neegriprintsess, saaksin palju tähelepanu ja AIDS-i," unistas Blondiin.

"Blondiinil on ikka täiega realistlikud unistused," mõtles Baleriin.

   

IDÜLL

  

Baleriin ärkab varasel pühapäeva hommikul oma ilu-unest kemmergust kostva kõrvulukustava kisa peale. "Tooge kempsupaberit!" Ja nii viis korda järjest.

"Keda ma eile õhtul jälle oma sohvale majutasin?" mõtleb Baleriin, unine.

"Meesterahva hääl?" Ajutegevus aktiveerub, et tuletada meelde eelmise õhtu pusle. Midagi ei meenu.

 Ronib siis Baleriin unesegasena voodist välja, riietub hädapärasesse rõivastusse, valmis kohtuma ootamatu külalisega, kui selgub, et appikarje tuleb naabri kemmergust, millega tema vannitoal on ühine uks.

  "Ohh, naabripoiss, kuram, lõugab , see hädakisa ei olnudki mulle," mõtleb ta kergendatult ja kobib kikivarvul tagasi magama. "Või oleks ikka pidanud talle paberit ulatama?" jõuab ta veel enne uinumist mõelda.

 PARADOKS

"Pole hullu", sõnas Baleriin Psühholoogile lohutavalt, pühapäeva hommikul esimest kohvi rüübates.

"Hetkel ei ole siin tõesti ühtegi hullu," nentis Psühholoog.

KÕIKSUS

"Anekdoot on täpselt samasugune asi nagu male," väitis bussis Baleriini kõrvale keskmise ukse trepiastmele potsatanud Kuu-uurijast proua ja tulistas puusalt paar lennukianekdooti. Loomulikult paljastas ta joonelt ka kõik tema poolt tõestatud Kuu avastamise ja okupeerimise saladused, ning baaside asukoha.

Baleriini nina kõrge lõhnatundlikkus tuvastas naabri jopelt umbes 25-e erineva kassi võrdlemisi vänged märgistusjäljed. Targu ei hakanud ta kasside kohta lisaküsimusi esitama. See oli niigi hingemattev kohtumine. Silmad veekalkvel püüdis Baleriin oma villast salli ninast ülespoole sikutada ja väljapoole hingata ning anekdootide üle viisakalt naerda.

"Ma võin selle nüüd vabalt välja öelda, niikuinii ma sellega Nobelile ei kandideeri," teatas mahe enesekindel hääl. "Valet ei ole olemas," kõlas uudis, "kõiksus on selleks liiga keeruline mehhanism."

"Tund viisteist veel Viljandini," mõtles Baleriin ja elas järgmised 75 minutit pilguga bussi kellanumbrite tabloo küljes rippudes.

SPORT

"Ma olen kole kõhnaks jäänud," teatas Ruhnu mees ja läks pooleldi joostes poodi uue õlle järele. 
"Niimoodi trenni tehes võib tõesti alla võtta," mõtles Baleriin.



IGAVUS


Baleriin otsustas ootamatult väisata Vankumatut Tinasõdurit. Juhtus ime ja Tinasõdur istuski oma Eha tänava maja ees trepil suitsu kimudes.
"Tervist härra," rõkatas Baleriin teda nähes rõõmust.
"Tere-tere," vastas Tinasõdur. Ikka see Vankumatu.
"Kuidas läheb kah?" uuris Baleriin.
"Kehvasti," vastas Tinasõdur, endal lai naeratus näol.
"No väga tore." lagistas Baleriin naerda. "Mis siis juhtus?" küsis ta siiski osavõtlikult.
"Midagi ei juhtunud. Igav on. Kui sina ära kolisid, siis kolisid siit kõik teised ka minema."
Siis meenutati möödunud aegu kui tänaval veel tänu Baleriinile ja ta kaunitarist kassile rohkem rahvast liikus ja elu kees.
"Eks ta ole," mõtles Baleriin. "Seal, kus ma olen, kipub tõesti elu keema. Ja kust ära lähen, jääb seisma." 
Ta ei tundnud seda mõeldes mitte mingit staarikompleksi.



POE EES

Pisikese Ruhnu saare festival on kohe algamas. Baleriin istub maailma kõige pisikesema poe ees ja jälgib mängu.
Külamehed arutavad: "Äkki peaks rummi ära ostma, muidu lendavad massid peale ja pärast polegi enam midagi."
"Osta need mõlemad ära, niikuinii jääb puudu," teatab teine elutargalt.
Baleriin naerab jämeda häälega.




MÕÕTKAVA

"Oled sa kaine?" uurib üks külamees teiselt.
"Kui kainet vaja on?"
"Väga kainet."
"Kes küsib?"
"Su pruut tahtis teada."
"No siis olen täitsa vormis," vastab teine külamees teist viina ja neljandat õlut libistades.
Baleriin vaatab seda vaikides pealt, endal silmad ümmargused.
"Kainuse mõõtkava on kaotanud siin saarel igasuguse mõtte," mõtleb Baleriin. 


VIVALDI

Baleriin oli just jõudnud pärast pikemat reisi oma koti toauksest sisse visata ja end rahulikult kööki tugitooli istuma sättida kui uksele koputati.
"Sisse!" hüüdis Baleriin, "uks on lahti."
Ja siseneja ei olnud keegi muu kui härra Saks. Mäletate küll, see kodutu hulkur, kes vahepeal figureeris ka Tiku ja Taku nime all.
Baleriin oli pehmelt öeldes üllatunud. 
"Allan on surnud," ütles härra Saks. 
("Ahhaa, see Taku siis," mõtles Baleriin. )
"Jõi viis odekolonni päevas ja kõnges maha. Märtsis. Kiirabi ei teinud midagi. Ütlesid, et küllap ta sureb ilma sekkumatagi. Surigi hommikuks ära. Nüüd ma olen täiesti üksi. Kahe kassiga. Ja mind tapetakse pooleteise aasta pärast ära. "
"No mispärast?" uuris Baleriin.
"Noo see mees, kes seal ka minu juures elas, tikkus mulle öösi ligi ja ma tegin politseile avalduse ja ta pandi vangi. Pooleteise aasta pärast saab Tartu vanglast välja ja siis tuleb ja koksab mind maha."
"See "minu juures" tähendab seda elektrita ja kütteta kuuti seal kusagil tühermaal," mõtles Baleriin.
"Oeh. On ikka elusaatus," mõtles Baleriin.
Edasi läks jutt rõõmsamate asjade peale. Isegi orelile löödi korraks hääled sisse.
"Kas sa Vivaldit ka mängid?" küsis härra Saks.
"Ma ei oska üldse klaverit mängida," vastas Baleriin.




VIHM

Baleriin vaatas aknast välja. Naabrid lohistasid tema lahtise akna alla suure grilli.
 "Nüüd läheb siis peoks," mõtles Baleriin. "Tänane õhtu on sisustatud." 
Kui ta viis minutit hiljem õue vaatas, ragisesid suured vihmapiisad vastu majaseinu. Veel viis minutit hiljem lohistasid need Naabrid paduvihmas grilli kuuri tagasi. 
Juba ammu ei olnud Baleriin Jaanipäevase ilma üle nii palju rõõmustanud.


HÜGIEEN

Baleriin käis poes. Pood oli suur ja letivahed pikad. Kõik see ajas teda päris segadusse. Viimaks peatus ta hajameelselt ühe riiuli ees, kus müüdi igasugu deodorante ja roll-onne ja roll-offe. 
"Huvitav, mis lõhnaga need küll olla võiks?" mõtiskles Baleriin ja võttis riiulilt esimese ettejuhtuva higistamispulga, et seda nuusutada. Suurest hajameelsusest ei märganud ta, et korki polnudki peal ja seda oma nina alla torgates läigatas peene daami mokkadele seda lõhnavat löga päris suure korgitäie jagu.
"Need mokad ei higista vist kogu ülejäänud suve," pobises Baleriin endamisi, silmad veekalkvel ja suu täis seebimaitselist löga.
Kui ta poest lõpuks välja sai, mõtles ta ainult pudeliharjast, millega ülejäänud suuõõs seebist puhastada ja sülitas haljasalal nagu keskaegne voorimees.
"Ilu nõuab ohvreid, antud juhul siis hügieen," mõtles Baleriin oma kimbatuse üle itsitades.



JÄNES

Baleriin tahtis korraks välja jalutama minna. Juba majauksest välja astudes kostusid ta kõrvu kiljatused ja kriisked. Haljasala oli täis vilkuvaid agregaate, purjakil noori mehi, neoonriietes naisi ja lapsi ning kõrvulukustavat magemuusikat. Tivoli oli praktiliselt koduõuele jõudnud.
Kaks vastutulnud noort mehemürakat olid just noolemängus karvase jänese võitnud. Nad olid sama uhked, nagu oleks põdrajahilt saagiga tagasi tulnud. 
Baleriin keeras otsa ringi ja tõttas tagasi oma tsitadelli.
"Kas see on tõesti meele lahutamine?" mõtles ta kurvalt, ust enda järel lukustades ja tundis, kuidas ta meel täielikult maha jahtus.
Neil ülejäänutel seal platsil ja jänesetrofeega meestel ei olnud tema arvamusest sooja ega külma.
"Kobe jänes," mõtlesid mehed.


IMELIK ETTEPANEK

"Võibolla me peaksime abielluma," ütles Trummar. 
"Võibolla mitte," vastas Baleriin.
Üldkokkuvõttes ei olnud kumbagi neist lausetest võimalik tõsiselt võtta.
"Hmm, selle aasta esimene abieluettepanek kirjas," mõtles Baleriin.
Trummar seda järgmisel hommikul enam ei mäletanudki.


TAKSO

Baleriin otsustas takso võtta. Istuski taksosse ja sõitis mööda provintsilinna tänavaid punktist A punkti B. Taksojuht tundus normaalne kuni selle hetkeni kui ülekäigurajale ilmus Jalakäija."Kurat, mida nad loivavad siin, varahommikul," porises mees. "Niimoodi kuluvad veel autol pidurid ära.""Kulla mees. Mitte auto ei ole teie elatusvahend, vaid inimesed." ütles Baleriin väga tõsisel ja sisenduslikul häälel.Taksojuht oli kogu ülejäänud teekonna vait. Ta ei olnud selle peale kunagi varem mõelnud.


MARDISANT

Oli mardilaupäeva õhtu ja üksildane Baleriin ei suutnud välja mõelda ühtegi inimest, kelle juurde võiks marti jooksma minna. Aga traditsioone tuleb austada ju. Kogus kokku martide rünnakrühma ja koos seati minekule, ehiti ja valmistuti. Kuna provintsis muid tuttavaid polnud, siis võeti sihiks Vankumatu Tinasõduri apartement.
Tinasõduri ukse ees lauldes hakkasid Baleriini varbad vaikselt külmetama. Küüned valutasid ka päriselt. Mardirolli sisseelamine läks kuidagi valulikult.
Vankumatu Tinasõdur vaatas tagatoas rahulikult telekat, midagi kuulmata ja nägemata. Baleriin püüdis isegi laulda. "Laske sisse.."
Enne reklaamipausi tekkis aga toas korraks eetrivaikus ja ukse tagant kostus Tinasõduri kõrvu: "vahelt viie vikerkaare, tagant taeva tähtesida...".
Vankumatu Tinasõdur hakkas pükse jalga tõmbama, et uksele minna. Selleks ajaks kui ta pärast pikka kohmitsemist ja karkudega kooserdamist magamistoast elutuppa jõudis kõlasid juba tänitamised ja lahkumislaulud.
Kui ta lõpuks koridoris välisukse lahti tegi, ei olnud ukse taga enam kedagi.
"Ma vist kujutasin seda kõike endale ette," pobises Vankumatu Tinasõdur endamisi ja vajus väsinult esikutaburetile.
Baleriin jooksis sel ajal marti juba uutel tandritel. Kiire oli, mart tuli ära joosta. Traditsioonid vajasid austamist.

AUTORITEET

Baleriin istus suu vatti täis hambaarstitoolis.
Kunstripsmetega Blondiin-Õde võttis noore Meesarstiga üles uue värske ja kõiki paeluva jututeema.
„Huvitav, mis värvi juuksed võiks olla kui violetset ja oranži omavahel segada? Tahaks täiega proovida.“ 
„Rohelised, raudselt,“ vastas arst surmtõsiselt edasi puurides.
Baleriin hakkas sisimas naeru puksuma, nii et kõht rappus. 
„Proovige klooriveega loputada, siis kinnistub paremini,“ lisas tohter.
"Tõesti? Pean proovima," vastas Blondiin-Õde huvitatult.
Baleriin hingas väga rahulikult, silmist veeresid naeru tagasihoidmisest tekkivad valupisarad.
Perspektiiv kogu puur koos juhtmega alla neelata ei tundunud päeva parima naljana.


SILMATERA

"Oma silm on kuningas," teatas Kuningapoeg Baleriinile kui oli jõudnud eepilisele reisile kaugel Ungari mägedes ja lasi seejärel ülejäänud reisi ajaks silma looja.
"Vot tebe pažaalusta. Vot tebe paalinka," mõtles Baleriin.


HOMMIK

Baleriin potsatas peojärgsel hommikul ühte provintsilinna puhvetisse istuma ja tellis kohvi ja vett. Vett rohkem.
Kõrvallauas takseeris teda üks vanem meessoost Spetsialist, kes teadis ilmselt peojärgsetest hommikutest kõike.
"Vesi suuri laevu kannab," teatas ta Baleriinile kerge muigega silmanurgas.
Baleriin ei suutnud isegi naeratada. Kõik säravad pirnid lühtris olid öösel letti löödud. Oli selline väga vaikne päev.

ÕHTU

Baleriin istus sõpradega puhvetis. Joodi veini ja lahati elu. 
"Mu elu on üks suur Eleegia," ütles Baleriin.
"Minu elu on üks suur Passioon," teatas Ohvitser.
"Üks suur Dance Macambre kõik," noogutas Psühholoog. 
"Kõik püüavad oma eksistentsi miskipärast nii erialakaugelt tõlgendada," tõdes Kunstiteadlane. 
"No kas te võtaksite mind tõsiselt kui ma räägiks et mu elu on ikka nagu ebaõnnestunud Grand Plié?" küsis pensioneerunud Baleriin.
"Ja minu oma nagu juhitamatu ballistiline rakett?" irvitas Ohvitser.
"Ok, mul on siis hebefreenne skisofreenia suitsidiaalse patoloogiaga," kõkutas Psühholoog.
Üle puhveti kõlas kõrvulukustav kajakanaer.
Ainult Elumees oli seltskonnas miskipärast väga vait. Esiteks ei saanud ta võõrsõnadest aru ja teiseks ei teadnud ta, mis ta eriala on.

LUKSUSLIK EINE

Baleriin istus üksinda kodus ja mõtles, mida õhtuks süüa küpsetada. Mõttetegevust häiris ootamatu koputus uksele."Kes seal on?" küsis Baleriin nõudlikul häälel."Mina, Madis olen," kostis ukse tagant.Baleriin tegi ukse lahti ja koridoripimedusest vaatas vastu mitmesse jopesse mähitud härra Saks. Eks väljas oli külm ka."Kuule, kas sa Statoili toitu sööd?" küsis härra Saks pisut kohmetult."Vau, ta tahab mind vist välja kutsuda," mõtles Baleriin.
"Tead, nad on nii palju ära visanud, seal on mitukümmend kilo igasugu pirukaid ja võileibu," jätkas härra Saks.
"Eriti ei söö," vastas Baleriin, kedrates peas läbi neid kümneid kordi, mil ta Statoilist öösel burksi ostmas oli käinud.
"Nojah, mul hakkas nii kahju, ei teagi kellele veel pakkuda, võtsin kaasa nii palju kui kanda jaksasin," pobises härra Saks,käes kilekott, mis head ja paremat täis topitud.
"Ei tea jah," vastas Baleriin.
"No egas midagi, eks ma liigun edasi," teatas härra Saks.
Baleriin sulges ukse ja viskas otsustavalt krevetid sulavõi sisse küpsema.
"Kas ma oleksin pidanud küsima, kas ta krevette sööb?" mõtles ta endamisi.

JUUBILAR

Baleriin tiksus rahunenult pühadejärgses koduses miljöös. Äkitselt koputati uksele. 

"Kes on?" küsis Baleriin."Mina olen." Hääl ukse taga oli kuidagi tuttav.Baleriin avas ukse. Koridoripimedusest ilmus nähtavale mees."Ma olen täna kelmikas meeleolus," kõlas hääl ja valgusvihku astus härra Saks ehk Tiku, see kodutu rõõmus hulkur."Vot julgesin tulla kohe nii, sest mul on täna sünnipäev. Juubel!" uhkustas Tiku. "Mis te saite kolmkümmend või?" küsis Baleriin, püüdes viisakas olla ja silmaga nähtavast vanusest poolt maha lahutada."Ei. Viis ja null. Pool elu on veel ees," itsitas kodutu, kes on viimased kümme aastat elanud kütmata kuudis koos kasside ja rottidega."No kui juubel, siis seda peaks küll tähistama," nentis Baleriin ja valas Tikule pitsi viina. Pikemat juttu ei tulnud. Spetsialist viis ära kogu pühade ajal kogunenud taara ja nii see juubel lõppeski. "Hea, et ma ikka kuutekümmet ei pakkunud," mõtles Baleriin.


SAATUSLIK KOHTUMINE

Baleriin jalutas rahulikult trammipeatuse poole. Tramm oli küll ees, aga kiiret polnud. Kusagilt paremalt ilmus ühte jalga liipav kepiga vanahärra, kes ilmselgelt kiirustas. Kollane tramm aga hakkas enne liikuma kui härra perroonile astuda jõudis. 
Avanes hunnitu vaatepilt - kepiga trammi ähvardav invaliid, kes valju venekeelse sõimuga saatis trammi tagumikku ja mujale järgmise kahe minuti jooksul. See nägi välja nagu hiirte võitlus kosmoselaevaga.
Baleriin püüdis olukorda leevendada kerge naeratusega ja teatas, et küllap varsti tuleb uus tramm.
"Kas teil on väga kiire?" küsis ta hoolitsevalt.
"Kurat, ma olen nii vihane, et hakkasin kogemata vene keeles rääkima," teatas Härra.
Veidi rahunenult, võttis Härra jutuotsa uuesti üles.
"Aga äkki see oli Saatus, mis meid kahekesti sellest trammist maha jättis?"
"See oli ilmselgelt Saatus," naeris Baleriin.
"Sellisel juhul peaksime minema seda tähistama," teatas vanahärra, "on teil aega, läheme teeme ühed napsid ja räägime juttu?"
"Kahjuks on mul täna kohustusi," vastas Baleriin-aega-küll ja oli sunnitud pikema jutu vältimiseks järgmise trammiga oma peatusest mööda sõitma, et mitte sattuda järjekordsesse kimbatusse.



TÕSINE VESTLUS

Baleriin kohtas netiavarustes potensiaalset peaministrit. 
Baleriin küsis Jürilt: "Millal maksad memme vaeva?"
Jüri vastas sekunditki mõtlemata: "See on kõige keerulisem küsimus, see on väga selge, ja ma näen, et kõik partnerid pingutavad, et siin ühisosa leida."
Baleriin ei jätnud seda asja nii ja jätkas: Kas on kena kelguga mäest alla lasta?" 
Jüri oli seda meelt, et väga selgelt on nüüd ja praegu aeg julgete otsuste langetamiseks.
Baleriin oli nii konkreetsetest lahendustest väga häiritud.


HEADE MÕTETE PÄEV

Oli eriliselt mõttetihe pühapäevahommik.
"Huvitav, kes see Beeta-isane on?" küsis Baleriin.
"Alfa-emase mees," vastas Ohvitser irvitades.
Rohkem mõtteid ei tulnud.

ELUST ENESEST

Ootamatult astus Baleriini uksest sisse kodutu hulkur härra Saks.
"Vaatasin, et tuli põleb ja mõtlesin, et astun sisse ja räägin paar sõna juttu. Mul pole ju muidu mitte kellegagi rääkida. Ainult kassidega, aga neid on mul seal seitse tükki ja need üldse sõna ei kuula." Tema hääles oli kergeid kurbusenoote. 
 "Ma olen täitsa kogemata kodus," vastas Baleriin.
"Teid pole jah üldse kodus, muudkui sõidate ringi gastrollidel," itsitas härra Saks. 
"Eks elu on iga päev üks suur ootamatus," ütles Baleriin. "Iial ei tea hommikul, kuhu õhtuks välja jõuad."
"No mul on täpselt sama lugu," haaras härra Saks sõnasabast. "Aga elama peab."
"No kui muud teha ei oska, siis tuleb elada," nentis Baleriin
"Täitsa õige mõte," kiitis kodutu hulkur.
Sellega olid paar sõna ära räägitud. Härra Saks saadeti uksest välja.
"Huvitav, kumb meist rohkem elujaatava eluhoiakuga on?" mõtles Baleriin eneseirooniliselt ja hakkas tuba tuulutama.