BALERIINI LOOD VI

AUSUS

  

 Kõlas vali koputus uksele. Baleriin ei teadnud külalisi oodata, aga läks siiski ukse juurde ja hüüdis: "Oled sa tont või inimene?"

"Tont," kõlas ukse tagant kume hääl.

Baleriin tegi ukse lahti ja võpatas. Oligi tont. Must mees, must müts peas, must nägu, mustad riided seljas, valged silmamunad säramas pimedas koridoris.

"Korstnapühkija," taipas mõne hetke pärast Baleriin, "aga vähemalt aus," ning lasi tondi lahkesti tuppa oma toimetusi tegema.

KIMBATUS

Baleriin lehvitas juba kaugelt kohvikusse astunud kenale meesterahvale. Härra lehvitas rõõmsa näoga vastu. Baleriin tõusis veel lauast püsti, et juttu ajama minna, aga sai lähemale jõudes aru, et tegu on TÄIESTI võõra inimesega. Sellegipoolest surus ta alla oma kimbatuse ja ütles härraga kohakuti jõudes meeldiva naeratusega: "Tere tulemast," nagu oleks ta kohviku omanik. "Tere," ütles härra, ka kerges kimbatuses, temast tähtsa näoga möödavuhisevale Baleriinile.

Tualetis peegli ees seistes avastas Baleriin, et tal polegi prille ees. "Niimoodi võib veel ükskõik keda iganes kenaks inimeseks pidada," mõtles ta.

  

MULGID

  

 "Kas sul on ka kõht veidi tühi?" küsis Baleriin külmkappi uurides küllatulnud Ohvitserilt.

"Sööks küll midagi," mõmises Ohvitser.

"Näe, siin on üks poolik viin!" hüüdis Baleriin entusiastlikult.

Ohvitseri näos ei peegeldunud mingit entusiasmi. Jutt jäigi hetkeks soiku.

"Mulgi kapsad on ka," jätkas pärast pikemaid otsinguid Baleriin.

"On mulgi mees, on sulgi mees, kõigil ülejäänutel on...?" pobises Ohvitser filosoofiliselt.

"Setod?" pakkus Baleriin.

"Naised," vastas Ohvitser.

Pikema jututa löödi mulgi kapsad pannile.

   

UNISTUSED

  

Baleriin kohtus Blondiiniga. Loomulikult räägiti meestest. Blondiin oli kohtunud mustanahalise Gigologa, kes kurtis, et ta on juba kaks kuud Eestis olnud, aga ikka pole veel naist leidnud.

"Mõtle, kui koliksin Aafrikasse, minust saaks neegriprintsess, saaksin palju tähelepanu ja AIDS-i," unistas Blondiin.

"Blondiinil on ikka täiega realistlikud unistused," mõtles Baleriin.

   

IDÜLL

  

Baleriin ärkab varasel pühapäeva hommikul oma ilu-unest kemmergust kostva kõrvulukustava kisa peale. "Tooge kempsupaberit!" Ja nii viis korda järjest.

"Keda ma eile õhtul jälle oma sohvale majutasin?" mõtleb Baleriin, unine.

"Meesterahva hääl?" Ajutegevus aktiveerub, et tuletada meelde eelmise õhtu pusle. Midagi ei meenu.

 Ronib siis Baleriin unesegasena voodist välja, riietub hädapärasesse rõivastusse, valmis kohtuma ootamatu külalisega, kui selgub, et appikarje tuleb naabri kemmergust, millega tema vannitoal on ühine uks.

  "Ohh, naabripoiss, kuram, lõugab , see hädakisa ei olnudki mulle," mõtleb ta kergendatult ja kobib kikivarvul tagasi magama. "Või oleks ikka pidanud talle paberit ulatama?" jõuab ta veel enne uinumist mõelda.

 PARADOKS

"Pole hullu", sõnas Baleriin Psühholoogile lohutavalt, pühapäeva hommikul esimest kohvi rüübates.

"Hetkel ei ole siin tõesti ühtegi hullu," nentis Psühholoog.

KÕIKSUS

"Anekdoot on täpselt samasugune asi nagu male," väitis bussis Baleriini kõrvale keskmise ukse trepiastmele potsatanud Kuu-uurijast proua ja tulistas puusalt paar lennukianekdooti. Loomulikult paljastas ta joonelt ka kõik tema poolt tõestatud Kuu avastamise ja okupeerimise saladused, ning baaside asukoha.

Baleriini nina kõrge lõhnatundlikkus tuvastas naabri jopelt umbes 25-e erineva kassi võrdlemisi vänged märgistusjäljed. Targu ei hakanud ta kasside kohta lisaküsimusi esitama. See oli niigi hingemattev kohtumine. Silmad veekalkvel püüdis Baleriin oma villast salli ninast ülespoole sikutada ja väljapoole hingata ning anekdootide üle viisakalt naerda.

"Ma võin selle nüüd vabalt välja öelda, niikuinii ma sellega Nobelile ei kandideeri," teatas mahe enesekindel hääl. "Valet ei ole olemas," kõlas uudis, "kõiksus on selleks liiga keeruline mehhanism."

"Tund viisteist veel Viljandini," mõtles Baleriin ja elas järgmised 75 minutit pilguga bussi kellanumbrite tabloo küljes rippudes.

SPORT

"Ma olen kole kõhnaks jäänud," teatas Ruhnu mees ja läks pooleldi joostes poodi uue õlle järele. 
"Niimoodi trenni tehes võib tõesti alla võtta," mõtles Baleriin.



IGAVUS


Baleriin otsustas ootamatult väisata Vankumatut Tinasõdurit. Juhtus ime ja Tinasõdur istuski oma Eha tänava maja ees trepil suitsu kimudes.
"Tervist härra," rõkatas Baleriin teda nähes rõõmust.
"Tere-tere," vastas Tinasõdur. Ikka see Vankumatu.
"Kuidas läheb kah?" uuris Baleriin.
"Kehvasti," vastas Tinasõdur, endal lai naeratus näol.
"No väga tore." lagistas Baleriin naerda. "Mis siis juhtus?" küsis ta siiski osavõtlikult.
"Midagi ei juhtunud. Igav on. Kui sina ära kolisid, siis kolisid siit kõik teised ka minema."
Siis meenutati möödunud aegu kui tänaval veel tänu Baleriinile ja ta kaunitarist kassile rohkem rahvast liikus ja elu kees.
"Eks ta ole," mõtles Baleriin. "Seal, kus ma olen, kipub tõesti elu keema. Ja kust ära lähen, jääb seisma." 
Ta ei tundnud seda mõeldes mitte mingit staarikompleksi.



POE EES

Pisikese Ruhnu saare festival on kohe algamas. Baleriin istub maailma kõige pisikesema poe ees ja jälgib mängu.
Külamehed arutavad: "Äkki peaks rummi ära ostma, muidu lendavad massid peale ja pärast polegi enam midagi."
"Osta need mõlemad ära, niikuinii jääb puudu," teatab teine elutargalt.
Baleriin naerab jämeda häälega.




MÕÕTKAVA

"Oled sa kaine?" uurib üks külamees teiselt.
"Kui kainet vaja on?"
"Väga kainet."
"Kes küsib?"
"Su pruut tahtis teada."
"No siis olen täitsa vormis," vastab teine külamees teist viina ja neljandat õlut libistades.
Baleriin vaatab seda vaikides pealt, endal silmad ümmargused.
"Kainuse mõõtkava on kaotanud siin saarel igasuguse mõtte," mõtleb Baleriin. 


VIVALDI

Baleriin oli just jõudnud pärast pikemat reisi oma koti toauksest sisse visata ja end rahulikult kööki tugitooli istuma sättida kui uksele koputati.
"Sisse!" hüüdis Baleriin, "uks on lahti."
Ja siseneja ei olnud keegi muu kui härra Saks. Mäletate küll, see kodutu hulkur, kes vahepeal figureeris ka Tiku ja Taku nime all.
Baleriin oli pehmelt öeldes üllatunud. 
"Allan on surnud," ütles härra Saks. 
("Ahhaa, see Taku siis," mõtles Baleriin. )
"Jõi viis odekolonni päevas ja kõnges maha. Märtsis. Kiirabi ei teinud midagi. Ütlesid, et küllap ta sureb ilma sekkumatagi. Surigi hommikuks ära. Nüüd ma olen täiesti üksi. Kahe kassiga. Ja mind tapetakse pooleteise aasta pärast ära. "
"No mispärast?" uuris Baleriin.
"Noo see mees, kes seal ka minu juures elas, tikkus mulle öösi ligi ja ma tegin politseile avalduse ja ta pandi vangi. Pooleteise aasta pärast saab Tartu vanglast välja ja siis tuleb ja koksab mind maha."
"See "minu juures" tähendab seda elektrita ja kütteta kuuti seal kusagil tühermaal," mõtles Baleriin.
"Oeh. On ikka elusaatus," mõtles Baleriin.
Edasi läks jutt rõõmsamate asjade peale. Isegi orelile löödi korraks hääled sisse.
"Kas sa Vivaldit ka mängid?" küsis härra Saks.
"Ma ei oska üldse klaverit mängida," vastas Baleriin.




VIHM

Baleriin vaatas aknast välja. Naabrid lohistasid tema lahtise akna alla suure grilli.
 "Nüüd läheb siis peoks," mõtles Baleriin. "Tänane õhtu on sisustatud." 
Kui ta viis minutit hiljem õue vaatas, ragisesid suured vihmapiisad vastu majaseinu. Veel viis minutit hiljem lohistasid need Naabrid paduvihmas grilli kuuri tagasi. 
Juba ammu ei olnud Baleriin Jaanipäevase ilma üle nii palju rõõmustanud.


HÜGIEEN

Baleriin käis poes. Pood oli suur ja letivahed pikad. Kõik see ajas teda päris segadusse. Viimaks peatus ta hajameelselt ühe riiuli ees, kus müüdi igasugu deodorante ja roll-onne ja roll-offe. 
"Huvitav, mis lõhnaga need küll olla võiks?" mõtiskles Baleriin ja võttis riiulilt esimese ettejuhtuva higistamispulga, et seda nuusutada. Suurest hajameelsusest ei märganud ta, et korki polnudki peal ja seda oma nina alla torgates läigatas peene daami mokkadele seda lõhnavat löga päris suure korgitäie jagu.
"Need mokad ei higista vist kogu ülejäänud suve," pobises Baleriin endamisi, silmad veekalkvel ja suu täis seebimaitselist löga.
Kui ta poest lõpuks välja sai, mõtles ta ainult pudeliharjast, millega ülejäänud suuõõs seebist puhastada ja sülitas haljasalal nagu keskaegne voorimees.
"Ilu nõuab ohvreid, antud juhul siis hügieen," mõtles Baleriin oma kimbatuse üle itsitades.



JÄNES

Baleriin tahtis korraks välja jalutama minna. Juba majauksest välja astudes kostusid ta kõrvu kiljatused ja kriisked. Haljasala oli täis vilkuvaid agregaate, purjakil noori mehi, neoonriietes naisi ja lapsi ning kõrvulukustavat magemuusikat. Tivoli oli praktiliselt koduõuele jõudnud.
Kaks vastutulnud noort mehemürakat olid just noolemängus karvase jänese võitnud. Nad olid sama uhked, nagu oleks põdrajahilt saagiga tagasi tulnud. 
Baleriin keeras otsa ringi ja tõttas tagasi oma tsitadelli.
"Kas see on tõesti meele lahutamine?" mõtles ta kurvalt, ust enda järel lukustades ja tundis, kuidas ta meel täielikult maha jahtus.
Neil ülejäänutel seal platsil ja jänesetrofeega meestel ei olnud tema arvamusest sooja ega külma.
"Kobe jänes," mõtlesid mehed.


IMELIK ETTEPANEK

"Võibolla me peaksime abielluma," ütles Trummar. 
"Võibolla mitte," vastas Baleriin.
Üldkokkuvõttes ei olnud kumbagi neist lausetest võimalik tõsiselt võtta.
"Hmm, selle aasta esimene abieluettepanek kirjas," mõtles Baleriin.
Trummar seda järgmisel hommikul enam ei mäletanudki.


TAKSO

Baleriin otsustas takso võtta. Istuski taksosse ja sõitis mööda provintsilinna tänavaid punktist A punkti B. Taksojuht tundus normaalne kuni selle hetkeni kui ülekäigurajale ilmus Jalakäija."Kurat, mida nad loivavad siin, varahommikul," porises mees. "Niimoodi kuluvad veel autol pidurid ära.""Kulla mees. Mitte auto ei ole teie elatusvahend, vaid inimesed." ütles Baleriin väga tõsisel ja sisenduslikul häälel.Taksojuht oli kogu ülejäänud teekonna vait. Ta ei olnud selle peale kunagi varem mõelnud.


MARDISANT

Oli mardilaupäeva õhtu ja üksildane Baleriin ei suutnud välja mõelda ühtegi inimest, kelle juurde võiks marti jooksma minna. Aga traditsioone tuleb austada ju. Kogus kokku martide rünnakrühma ja koos seati minekule, ehiti ja valmistuti. Kuna provintsis muid tuttavaid polnud, siis võeti sihiks Vankumatu Tinasõduri apartement.
Tinasõduri ukse ees lauldes hakkasid Baleriini varbad vaikselt külmetama. Küüned valutasid ka päriselt. Mardirolli sisseelamine läks kuidagi valulikult.
Vankumatu Tinasõdur vaatas tagatoas rahulikult telekat, midagi kuulmata ja nägemata. Baleriin püüdis isegi laulda. "Laske sisse.."
Enne reklaamipausi tekkis aga toas korraks eetrivaikus ja ukse tagant kostus Tinasõduri kõrvu: "vahelt viie vikerkaare, tagant taeva tähtesida...".
Vankumatu Tinasõdur hakkas pükse jalga tõmbama, et uksele minna. Selleks ajaks kui ta pärast pikka kohmitsemist ja karkudega kooserdamist magamistoast elutuppa jõudis kõlasid juba tänitamised ja lahkumislaulud.
Kui ta lõpuks koridoris välisukse lahti tegi, ei olnud ukse taga enam kedagi.
"Ma vist kujutasin seda kõike endale ette," pobises Vankumatu Tinasõdur endamisi ja vajus väsinult esikutaburetile.
Baleriin jooksis sel ajal marti juba uutel tandritel. Kiire oli, mart tuli ära joosta. Traditsioonid vajasid austamist.

AUTORITEET

Baleriin istus suu vatti täis hambaarstitoolis.
Kunstripsmetega Blondiin-Õde võttis noore Meesarstiga üles uue värske ja kõiki paeluva jututeema.
„Huvitav, mis värvi juuksed võiks olla kui violetset ja oranži omavahel segada? Tahaks täiega proovida.“ 
„Rohelised, raudselt,“ vastas arst surmtõsiselt edasi puurides.
Baleriin hakkas sisimas naeru puksuma, nii et kõht rappus. 
„Proovige klooriveega loputada, siis kinnistub paremini,“ lisas tohter.
"Tõesti? Pean proovima," vastas Blondiin-Õde huvitatult.
Baleriin hingas väga rahulikult, silmist veeresid naeru tagasihoidmisest tekkivad valupisarad.
Perspektiiv kogu puur koos juhtmega alla neelata ei tundunud päeva parima naljana.


SILMATERA

"Oma silm on kuningas," teatas Kuningapoeg Baleriinile kui oli jõudnud eepilisele reisile kaugel Ungari mägedes ja lasi seejärel ülejäänud reisi ajaks silma looja.
"Vot tebe pažaalusta. Vot tebe paalinka," mõtles Baleriin.


HOMMIK

Baleriin potsatas peojärgsel hommikul ühte provintsilinna puhvetisse istuma ja tellis kohvi ja vett. Vett rohkem.
Kõrvallauas takseeris teda üks vanem meessoost Spetsialist, kes teadis ilmselt peojärgsetest hommikutest kõike.
"Vesi suuri laevu kannab," teatas ta Baleriinile kerge muigega silmanurgas.
Baleriin ei suutnud isegi naeratada. Kõik säravad pirnid lühtris olid öösel letti löödud. Oli selline väga vaikne päev.

ÕHTU

Baleriin istus sõpradega puhvetis. Joodi veini ja lahati elu. 
"Mu elu on üks suur Eleegia," ütles Baleriin.
"Minu elu on üks suur Passioon," teatas Ohvitser.
"Üks suur Dance Macambre kõik," noogutas Psühholoog. 
"Kõik püüavad oma eksistentsi miskipärast nii erialakaugelt tõlgendada," tõdes Kunstiteadlane. 
"No kas te võtaksite mind tõsiselt kui ma räägiks et mu elu on ikka nagu ebaõnnestunud Grand Plié?" küsis pensioneerunud Baleriin.
"Ja minu oma nagu juhitamatu ballistiline rakett?" irvitas Ohvitser.
"Ok, mul on siis hebefreenne skisofreenia suitsidiaalse patoloogiaga," kõkutas Psühholoog.
Üle puhveti kõlas kõrvulukustav kajakanaer.
Ainult Elumees oli seltskonnas miskipärast väga vait. Esiteks ei saanud ta võõrsõnadest aru ja teiseks ei teadnud ta, mis ta eriala on.

LUKSUSLIK EINE

Baleriin istus üksinda kodus ja mõtles, mida õhtuks süüa küpsetada. Mõttetegevust häiris ootamatu koputus uksele."Kes seal on?" küsis Baleriin nõudlikul häälel."Mina, Madis olen," kostis ukse tagant.Baleriin tegi ukse lahti ja koridoripimedusest vaatas vastu mitmesse jopesse mähitud härra Saks. Eks väljas oli külm ka."Kuule, kas sa Statoili toitu sööd?" küsis härra Saks pisut kohmetult."Vau, ta tahab mind vist välja kutsuda," mõtles Baleriin.
"Tead, nad on nii palju ära visanud, seal on mitukümmend kilo igasugu pirukaid ja võileibu," jätkas härra Saks.
"Eriti ei söö," vastas Baleriin, kedrates peas läbi neid kümneid kordi, mil ta Statoilist öösel burksi ostmas oli käinud.
"Nojah, mul hakkas nii kahju, ei teagi kellele veel pakkuda, võtsin kaasa nii palju kui kanda jaksasin," pobises härra Saks,käes kilekott, mis head ja paremat täis topitud.
"Ei tea jah," vastas Baleriin.
"No egas midagi, eks ma liigun edasi," teatas härra Saks.
Baleriin sulges ukse ja viskas otsustavalt krevetid sulavõi sisse küpsema.
"Kas ma oleksin pidanud küsima, kas ta krevette sööb?" mõtles ta endamisi.

JUUBILAR

Baleriin tiksus rahunenult pühadejärgses koduses miljöös. Äkitselt koputati uksele. 

"Kes on?" küsis Baleriin."Mina olen." Hääl ukse taga oli kuidagi tuttav.Baleriin avas ukse. Koridoripimedusest ilmus nähtavale mees."Ma olen täna kelmikas meeleolus," kõlas hääl ja valgusvihku astus härra Saks ehk Tiku, see kodutu rõõmus hulkur."Vot julgesin tulla kohe nii, sest mul on täna sünnipäev. Juubel!" uhkustas Tiku. "Mis te saite kolmkümmend või?" küsis Baleriin, püüdes viisakas olla ja silmaga nähtavast vanusest poolt maha lahutada."Ei. Viis ja null. Pool elu on veel ees," itsitas kodutu, kes on viimased kümme aastat elanud kütmata kuudis koos kasside ja rottidega."No kui juubel, siis seda peaks küll tähistama," nentis Baleriin ja valas Tikule pitsi viina. Pikemat juttu ei tulnud. Spetsialist viis ära kogu pühade ajal kogunenud taara ja nii see juubel lõppeski. "Hea, et ma ikka kuutekümmet ei pakkunud," mõtles Baleriin.


SAATUSLIK KOHTUMINE

Baleriin jalutas rahulikult trammipeatuse poole. Tramm oli küll ees, aga kiiret polnud. Kusagilt paremalt ilmus ühte jalga liipav kepiga vanahärra, kes ilmselgelt kiirustas. Kollane tramm aga hakkas enne liikuma kui härra perroonile astuda jõudis. 
Avanes hunnitu vaatepilt - kepiga trammi ähvardav invaliid, kes valju venekeelse sõimuga saatis trammi tagumikku ja mujale järgmise kahe minuti jooksul. See nägi välja nagu hiirte võitlus kosmoselaevaga.
Baleriin püüdis olukorda leevendada kerge naeratusega ja teatas, et küllap varsti tuleb uus tramm.
"Kas teil on väga kiire?" küsis ta hoolitsevalt.
"Kurat, ma olen nii vihane, et hakkasin kogemata vene keeles rääkima," teatas Härra.
Veidi rahunenult, võttis Härra jutuotsa uuesti üles.
"Aga äkki see oli Saatus, mis meid kahekesti sellest trammist maha jättis?"
"See oli ilmselgelt Saatus," naeris Baleriin.
"Sellisel juhul peaksime minema seda tähistama," teatas vanahärra, "on teil aega, läheme teeme ühed napsid ja räägime juttu?"
"Kahjuks on mul täna kohustusi," vastas Baleriin-aega-küll ja oli sunnitud pikema jutu vältimiseks järgmise trammiga oma peatusest mööda sõitma, et mitte sattuda järjekordsesse kimbatusse.



TÕSINE VESTLUS

Baleriin kohtas netiavarustes potensiaalset peaministrit. 
Baleriin küsis Jürilt: "Millal maksad memme vaeva?"
Jüri vastas sekunditki mõtlemata: "See on kõige keerulisem küsimus, see on väga selge, ja ma näen, et kõik partnerid pingutavad, et siin ühisosa leida."
Baleriin ei jätnud seda asja nii ja jätkas: Kas on kena kelguga mäest alla lasta?" 
Jüri oli seda meelt, et väga selgelt on nüüd ja praegu aeg julgete otsuste langetamiseks.
Baleriin oli nii konkreetsetest lahendustest väga häiritud.


HEADE MÕTETE PÄEV

Oli eriliselt mõttetihe pühapäevahommik.
"Huvitav, kes see Beeta-isane on?" küsis Baleriin.
"Alfa-emase mees," vastas Ohvitser irvitades.
Rohkem mõtteid ei tulnud.

ELUST ENESEST

Ootamatult astus Baleriini uksest sisse kodutu hulkur härra Saks.
"Vaatasin, et tuli põleb ja mõtlesin, et astun sisse ja räägin paar sõna juttu. Mul pole ju muidu mitte kellegagi rääkida. Ainult kassidega, aga neid on mul seal seitse tükki ja need üldse sõna ei kuula." Tema hääles oli kergeid kurbusenoote. 
 "Ma olen täitsa kogemata kodus," vastas Baleriin.
"Teid pole jah üldse kodus, muudkui sõidate ringi gastrollidel," itsitas härra Saks. 
"Eks elu on iga päev üks suur ootamatus," ütles Baleriin. "Iial ei tea hommikul, kuhu õhtuks välja jõuad."
"No mul on täpselt sama lugu," haaras härra Saks sõnasabast. "Aga elama peab."
"No kui muud teha ei oska, siis tuleb elada," nentis Baleriin
"Täitsa õige mõte," kiitis kodutu hulkur.
Sellega olid paar sõna ära räägitud. Härra Saks saadeti uksest välja.
"Huvitav, kumb meist rohkem elujaatava eluhoiakuga on?" mõtles Baleriin eneseirooniliselt ja hakkas tuba tuulutama.