Veel oli neid, kes jäid maailma alles,
mõned üksikud valgustatud,
kes ei lasknud pimedust ja kadedust
oma südameisse.
Veel oli valgusvihke maailmas
veel oli võimalus mõneks päevakski
säilitada elu.
Veel oli neid, kelle südameis
alles oli lootus.
Veel oli neid, kes ei tundnud ei
valgust ega pimedust,
veel oli lihtsameelseid,
kes ootasid,
et abi tuleb kusagilt mujalt.
Veel oli neid, kes ei osanud ennast aidata.
Veel oli lapsi.
Veel oli neid, kes ei olnud milleski süüdi.
Veel oli neid, kes hoolisid ja aitasid
veel oli neid, kes lihtsalt uskusid,
et elu maapeal on võimalik ka siis
kui maad võtab täielik pimedus
ja ei jää enam ühtegi valguslaiku.
Ei ühtegi puhast allikat ega rohetavat rohukõrt.
Veel oli neid, kellel oli julgust riskida
muutuda, eksida, hukkuda
inimkonna nimel, et maailm jääks alles.
Veel nägin minagi kõike seda pealt,
siis kui inimene, musta pimedusega
löödud loom, kadus jäljetult maa pealt,
et ta ei saaks enam maailmale
rohkem haiget teha.
Veel oskasin selle inimese pärast
pisaraid valada.
Veel tahtsin teda terveks ravida
pimedusest, kadedusest, silmaklappidest.
Aga ta ei lasknud end aidata.
Panin käed tema peale
ja suunasin temasse valgust,
näitasin talle, et ta on võrdväärne olend
iga tõugu ja tihasega.
Ta võttis mu käed ja ma nägin
et see valgus tegi haiget
tema südametunnistusele.
Ta oli pimedusega oma südames
liiga harjunud.
Pimedus oli tema olemuseks saanud
ja ta enda alla matnud.
Kiskusin temast välja ta haigust
nagu venivat tõrvamusta pigi
kiskusin temast välja mürki
ja seda said täis kõik panged
Näitasin talle maailma viimast
lumikellukest
ja püüdsin seletada, et näe,
see pisike lill usub, et
tuleb kevad sel aastal ka,
kõik ärkab ellu
ja maailm saab taas valgust täis.
Ta naeratas virilalt ja suri mu käte vahel
lootusetus raevus selle üle,
et tema ei suuda uskuda.
Tal oli lihtsam alla anda.
Valasin kristallselgeid soolatuid pisaraid,
mis kastsid vihmana peenart,
kust piilusid välja juba uued
lumikellukesenupud.
Algas maailma viimane päev.
