äratus!

Olematu musträstas
istub mu paremal õlal ja
säutsub inimkeeli.
Tule ära, võta end kokku.
Ütleb, et mu hing jäi
viimati tolle ilma trepile
taga nutma
oma kadunud elu.
Ta ei mõista, miks hetkel
tahangi olla
nii siin kui seal.

Jäljed

Kõnnin läbi metsa
mööda värsket lund
ja mu ees lähevad kitse
jäljed
Vaatan selja taha
ja näen vaid
hundi
jälgi

See siis ongi
see tunne
kui suus on
vere maitse