Lõhn

Kass lakub tundeliselt ja veendunult
põrandal olevat luuleraamatut.
Ühest kaaneservast teiseni.
Ta otsekui teaks,
et üks luuletus
selles raamatus
räägib loo
sadamakail kaluripaati
ootavast lillelise põlle
ja kolmnurkse rätikuga naisest,
kes päikese eest käega
silmi varjates
mere poole kiikab,
et vaadata,
kas tuleb juba.
Kui paat saabub,
saab naine korvitäie värsket kala
ja jalutab läbi väikese linnakese
kodu poole.

Sadamast tema koduni
on paari minuti tee.
Kodus paneb naine
kalakorvi köögilauale
ja otsib sahtlist terava noa.

Kass lakub raamatut,
otsekui tunneks ta
nende värskete kalade lõhna.

Naine luuletuses
viskab roogitud kalad
võisele pannile
ja raputab tilli peale.
Kala ja võilõhn
levib üle kogu toa.

Kass ikka lakub.
Ta otsekui teaks,
et see lillelise põllega naine
sellest luuletusest
annab kõik sabad ja pead
aknal ootavale
triibulisele kassile.

Triibuline kass
hüppab aknalaualt alla,
sööb
ja hüppab aknale tagasi.

Kass lakub raamatut.
Talle meeldivad
need lõhnad ja maitsed
selles luuletuses.
Ja vist ka
need soolased ookeanituuled
ja inimeste lõunamaine lahkus.

Lillelise põllega naine
luuletusest
silitab triibulist kassi
ja jääb koos kassiga
aknast välja vaatama.
Nad ilmselt ootavad kedagi
ja nende mõlema pilgus on
kummalisel kombel
nii rahu kui igatsust.

Otsin järgmise raamatu
ja pakun seda kassile.
Selles on üks luuletus hiirtest.
Kass pöörab pea põlglikult ära
ja hüppab aknale.
Istun ta kõrvale.
Vaatame aknast välja.

Üksik mööduja tänaval
ei pööra isegi pead.