***

Ma elan vete peal väikeses puust paadis
ja vetevald on mu eluase,
kaldail vee kohale kummarduvad puud
on mu varjualune.
Kulgeme metsikuis jõgedes,
liigume tasa sulisevates ojades,
ulbime vahel randa ja vahel ka ulgumerele.
Paat on mu saatus ja teekaaslane, tark sõber,
kel on hing ja teadvus
nagu neil sügavail mustavail vetel,
käänulistel jõgedel ja tormistel meredelgi.
Sõidan vahel kinnisilmi ja usaldan.
Usun, et jõuan kohale.
Vahel haaran tüüri ja siis usaldab paat mind.
Olen veest tulnud,
vetevana noorim tütar
ja ma ei karda, et pean kunagi
tagasi vette minema.
Meil kolmel on üks tee käia -
paadil, vetel ja minul -
loogeldes läbi maavalla.