Käis igal õhtul usinasti tööl,
see kindla käega ja innukas
Klaköör, kes valdas veatult
käte kokkulöömiskunsti
ja oskas summutatult
ja summutamata
hüüda Bis ja Braavo.

Ta ise ei teeninud iialgi ära
ühtegi aplausi ega kiiduhüüet.
Küll aga teenis ta ära
midagi muud -
ühe keretäie muusikult,
kelle pikk paus tänu temale
välja ei kandnud,
ja teise sauna näitlejalt
kelle pikk paus jäigi kandma,
kõrvakiilu kõrvalolevalt isikult,
kes ei osanud midagi arvata
ja tigeda sisina spetsialistilt,
kes oskas midagi arvata.

Mina ei osanud temast midagi arvata,
läksin hoopis rongijaama, et sõita
Türile, külla Jürile.