Angerjakuninga tütar

Istun siin, elu ristteel
ristiga kivil,
keset paksu,
männitüvede vaigu järgi
lõhnavat metsa.

Olen Angerjakuninga tütar,
silmad sünkmustad kui opaalid,
juuksed lokkis kui roheline adru
soojas kaldavees
ja mind on tillukesele saarele toodud,
metsaliste keskele,
et õpiksin natukenegi inimlikkust.

Olen ära eksinud tundmatule,
vetruvale ja okkalisele maastikule,
kus iga samblamütsiga kivi
ja punase kupliga puravik
sosistavad mu kõrva uusi suundi.
Püüan esitada Saatusele
nii palju väljakutseid,
et ta enam ei teaks,
kuhu suunas mind juhtida,
et võiksin ise ohjad haarata.

Kiilid ja kimalased kihutavad
metsa liiklusmöllus mööda,
jättes õhku hõljuma
sinakaid virvatulesid.
Järgnen neile poolpimesi
silmi kissitades,
lootes, et on minna veel
ainult natuke maad,
et jõuda kohale.

Röögin endalegi ootamatult
kimedal, kargel häälel
Essütaja peale,
kes mind siia mülkasse juhatas
ja leian siis
endalegi ootamatult
üles teeraja,
rahustava ja kindla kaaslase.
Essütaja tõmbab laulu peale
kae mu silmade pealt
ja mina, Angerjakuninga tütar
leian üles vahuse mere ja roostiku
ja sukeldun voogudesse,
et põgeneda kõigest sellest inimlikust
vähemalt kümne meremiili kaugusele.
Sinna, kus külm ja sinkjasmust
turvaline sügavik
ei lase metsikuil küttidel
mu elust manti võtta.

Vaatan siiski imetluse ja hardusega
selle maa poole tagasi
korra iga meremiili tagant,
ja mu opaalidena sätendavad
silmad valavad
soolases vees
täiesti magedaid,
inimlikke pisaraid.