Mere omad

Me oleme nagu pluss ja miinus
pulss ja pulsitus
kord ja korratus
rutiin ja kordumatus
kinnihoidmine ja minnalaskmine
meesvõlur ja naisnõid
ja me sobime selle
maakerapalli ühe punkti
nagu siga ja kägu.
Ja ometi oled sa veidike
minu nägu
ja mina olen natuke,
ühe pinnu võrra
sinu masti puu.
Ainult purjeid ei ole me laeval
ja tuult ei ole me maal.

Aga mina olen tuuleema tütar
ja teen tuule
Ja sina oled purjepõimija poeg
ja teed purjed.
Ja meri saab laineid ja laevu täis
Ja meie jookseme
üle vee kaldale
istume vanale kummulikeeratud
kaluripaadile ja vaatame
seda merd ja neid laevu.

Neid täispurjedes mõttelaevu,
mis kannavad unistusi ja ulmasid
mälestusi ja tulvasid
pidulikke ja piinlikke hetki
neist päevist,
mil ei olnud veel seda merd,
seda kallast
ja meid sel vanal kaluripaadil.
Tema mäletab nüüd meid,
mäletab palju rohkem.
Mäletab tormiseid öid,
mäletab tuulevaikust.
Kaladega ja kaladeta tulekuid
ja minekuid.
Ja oma viimast tulekut mäletab ta.
Üksinda randa ulpimist,
kurbust ja leina.

Ja nüüd mäletab ta ka seda lugu
plussist  ja miinusest
minevikust ja tulevikust
koidust ja hämarikust, kes kohtuvad
vikerkaaresillal siis kui kuldne päike
heidab maale oma viimase
helkiva kiire.
Ja kui me istume, pudeneb põrmuks
see vana kaluripaat,
saab üheks liiva ja kividega,
saab mälestuseks ja mere omaks
ja läheb tagasi sinna kuhu ta kuulub.
Nõnda ka meie
oleme kord mere omad.

Hetked elust

***

Pöörasin pööripäeval end kuhugile ära
ja nüüd enam ei teagi kuhu
Võiks ju tagasi pöörata,
aga enam ei mäleta
kust ma pöörama hakkasin
ja kas mul on ilmtingimata vaja
vana naha sisse
tagasi pöörata.
See on nagu kella keeramisega,
et keerad kella 12 tundi ette
ja number on ikka kellal ees sama
aga miski on teine.
Nüüd ongi mul see teine.
Aga kus see teine parasjagu on
ka nagu aru ei saa.
Ega ilmaaegu eesti keeles ei öelda:
Pööras ära.
Või täitsa pöördes.
Pöörane värk igatahes.

***

Keegi oli jaaniööl
ära peitnud mu
inimesenaha
Kolm päeva käisin
hundinahas ringi
Lõpuks leidsin kuuse alt
oma, aga
nööbid ei läinud kinni
Pidin pikalt paku peal
venitama enne
kui mahtusin endasse.
Oh seda pööriöö
pöördelist
pööramist.

Lõhn

Kass lakub tundeliselt ja veendunult
põrandal olevat luuleraamatut.
Ühest kaaneservast teiseni.
Ta otsekui teaks,
et üks luuletus
selles raamatus
räägib loo
sadamakail kaluripaati
ootavast lillelise põlle
ja kolmnurkse rätikuga naisest,
kes päikese eest käega
silmi varjates
mere poole kiikab,
et vaadata,
kas tuleb juba.
Kui paat saabub,
saab naine korvitäie värsket kala
ja jalutab läbi väikese linnakese
kodu poole.

Sadamast tema koduni
on paari minuti tee.
Kodus paneb naine
kalakorvi köögilauale
ja otsib sahtlist terava noa.

Kass lakub raamatut,
otsekui tunneks ta
nende värskete kalade lõhna.

Naine luuletuses
viskab roogitud kalad
võisele pannile
ja raputab tilli peale.
Kala ja võilõhn
levib üle kogu toa.

Kass ikka lakub.
Ta otsekui teaks,
et see lillelise põllega naine
sellest luuletusest
annab kõik sabad ja pead
aknal ootavale
triibulisele kassile.

Triibuline kass
hüppab aknalaualt alla,
sööb
ja hüppab aknale tagasi.

Kass lakub raamatut.
Talle meeldivad
need lõhnad ja maitsed
selles luuletuses.
Ja vist ka
need soolased ookeanituuled
ja inimeste lõunamaine lahkus.

Lillelise põllega naine
luuletusest
silitab triibulist kassi
ja jääb koos kassiga
aknast välja vaatama.
Nad ilmselt ootavad kedagi
ja nende mõlema pilgus on
kummalisel kombel
nii rahu kui igatsust.

Otsin järgmise raamatu
ja pakun seda kassile.
Selles on üks luuletus hiirtest.
Kass pöörab pea põlglikult ära
ja hüppab aknale.
Istun ta kõrvale.
Vaatame aknast välja.

Üksik mööduja tänaval
ei pööra isegi pead.

Sooviluuletus

Unustuse, ulmade ja unistuste
Grandioosses keeristormis kord
Arvasin, et olen näinud kõik kui
Laps minu sees siis hüüdis -
Ava uks ja avasta end!

Tasahilju siis paotasin ust -
Etendus kell seitse õhtul
Algas elu bakhanaalil.
Tundsin kord ma kuningana
End, kord narrikuues  -
Roll avas end mind ennast luues



Selline luuletus sai kirja pandud ühele jõulukaardile, mille peal kiri Avasta end teatris. Ja ennäe, EE ütleb, et oleme selle lausega märki pannud.

Laulukõnõ seto ehetest ja laulust

Koh omma valmistõdu seto ehte

raodu vällä rahotsõ
säedü rinda tsäpotska
kaalakõrra kaarutõtu
Kiä tiid tu ülge mullõ
kiä kuuld tu kostkõ mullõ

Kost ol perit tu kunstnik
Kost ol perit tu pintslemiis
Kia joonist seto moodo
seo vassongi valmest tegi
Mis omma ilosa igaveste
Au siseh abrahami aost

Vanik kuu pääl kumõrdõt
sõlg päävä pääl painutõt
siidivärvi võetu vikõrkaarõst
Kiä mõistsõ nu raha rinda säädä
Kia ragi nu rahotsõ

Kost omma pärit nu seto laulu
laulu nii ladosa
Kuvvõ keske no kokko saamõ
Katsa keske no kampa lööme
Astu vällä mi väretitest
tantsi vällä mi tanomest

Ega tiäi mi dirigenti
tahai tunda mi taktilüüjät
Killõ om võetu keerü keele päält
torrõ korjat pikksekõminast

Helü veerüs vett pitte
Sõna sõudva lainet pitte
Jõudva ojja otsaga
Veerüse mere vette
selle laulva ka mere lainõ
laulu viisi veerütäs.

Autor: Raivo Leivo
dets. 2010, Mikitamäel
 (kir'äviis muutmata)

Viimane vaatus

Üks kummaline uni: 1.mail aastal 2003
Ärkan üles kodutalus ja astun uksest välja. Maja ees on hulk inimesi ja kirst. Kirstus olen mina, näost valge, roosid rinnal säravad kui lumi ja ma olen üleni valge kangaga kaetud. Kas tõesti see ongi see hetk, mil kõik on otsas, mõtlen seal lävepakul seistes. Kuidas ma iseenda surma maha magasin? Kuidas see elus elatud aeg ikkagi nii ruttu mööda läks? Aga kui nii, siis nii. Mida inimene ikka suudab teha, kui ta juba surnud on ja kirstus lamab?
Astun uksest välja ja lähen jalutama ning jõuan jõe äärde. Istun jõe ääres paati ja sõuan pikalt pikalt, läbi maise jõe kuni jõuan surmajõele. Teisel pool, sealpool musta vett leian end ootamatult sinises laguunis, kus kallas täis rohekaid kive. Seal on täpselt samasugune metsaga servatud välu nagu too heinamaa Setomaal, kus lapsena heinal käisin ja kõrvalpõllul vikipõllus hernevargil. Lagendiku servas on miskipärast ajaaken.
Vaatan sellest aknast läbi, see aken on selleks, et vaadata viimast korda nende peale, kes minust maa peale maha jäid. Oi kui palju kummalisi inimesi ja sündmusi sellest aknast näha oli. Palju oli ka neid, mida ma pole siiani läbi elanud. Aga seda põnevam on. Igatahes kui olen pika pilgu heitnud, ja rahu teinud kogu selle maailmaga, keeran end ümber ja jätan mõttes hüvasti, rääkida ma ju niikuinii ei saa... surnud nagu ma olen. See ilm on nüüd läinud. Ja äkki näen, minu ees välul on kolm jumalannat keset helesiniste lillede välja, kes mind ootavad. Nad kutsuvad mind endaga kaasa ja jutustavad mulle lugusid igavikust, elust, hingedest ja armastusest. Nad võtavad mind käekõrvale ja viivad mind luigena lendama orgude ja metsade kohale. See on hetk, mil tunnetan Aega, mil ajal pole tähtsust. Ja siis saabub ka hetk, kus ei ole mälestusi, minevikku ega tulevikku. On ainult armastus, see mis ühendab meid igavesti, ja see mille saad kaasa võtta kui surmajõge ületad. Nõnda on inimesel, keda enam ei ole, alati võti, kuidas käia selles ilmas. Kui sa armastad kedagi, saad sa alati siia tagasi tulla. Selletõttu hoiavadki meid meie esivanemad aeg-ajalt käest kinni üle ajajõe ja see on ka põhjus, miks on olemas igavikuline armastuse tunne. Sest see ületab igavikke. Kui see tunne sind korra elus tabab, siis sa tead, et Ta on olemas päriselt. Ja sa ei saa mitte midagi teha, sest on asju, mida inimesel ei ole jõudu muuta.
Aga sellest, mida jumalannad jutustasid, võiksin kirjutada mitu raamatut, paraku, neid ei tahaks mitte keegi lugeda, sest see kõik pajatab väga sügavatest algallikatest. Ja inimene teatavasti on ikka rumal loom, kes otsib küll tõde ja elu mõtet, aga kui see talle kandikul ette kantakse, ei usu ta, et see on lõplik ja päris. Uskmatud, nagu me oleme.

äratus!

Olematu musträstas
istub mu paremal õlal ja
säutsub inimkeeli.
Tule ära, võta end kokku.
Ütleb, et mu hing jäi
viimati tolle ilma trepile
taga nutma
oma kadunud elu.
Ta ei mõista, miks hetkel
tahangi olla
nii siin kui seal.

Jäljed

Kõnnin läbi metsa
mööda värsket lund
ja mu ees lähevad kitse
jäljed
Vaatan selja taha
ja näen vaid
hundi
jälgi

See siis ongi
see tunne
kui suus on
vere maitse

Hall paadimees

-->

TÕNU: Oodake, oodake! Ärge minge ära! Vabandage, kas teiega saaks teisele kaldale sõita?
PAUL-AUGUST (endamisi): Hakkab peale. (Tõnule) Teid ma ootasingi.

TÕNU: Kuidas te teadsite mind oodata? Ma ju alles mõni hetk tagasi otsustasin, et tahan täna õhtul teisele kaldale jõuda.

PAUL-AUGUST: (mornilt): Kõik otsustavad niimoodi, sellepärast ma teadsingi. Minu juurde jõuavadki ainult need, kes teevad äkilisi otsuseid.

TÕNU: Ahah, nojah, aga kas saate siis või? Mind ära visata? Mu oma paadi mootor läks rikki ja ma...

PAUL-AUGUST: Tulge peale.

TÕNU: Palju te sõidu eest küsite? Kas teiega saaks tagasi ka?

PAUL-AUGUST: Mitte midagi, täna on tasuta. Tagasi? Eks vaatame.

TÕNU( istub paadi keskele) Oo, väga hea.  (Paus)  

TÕNU (kärsitult): Kas me võiksime minema hakata? Pimedaks kisub.

PAUL-AUGUST:  Üks reisija tuleb veel.

TÕNU: Siinkandis, sellisel kellaajal, ei liigu enam ammu kedagi. Hakkame liikuma, või ma...

PAUL-AUGUST:  Pange tähele, ta saabub siia mõne hetke pärast.

TÕNU: Kes ta siis on, kui te kõike nii hästi teate? Ja kes teie olete, ma ei ole teid varem teid siin kaldal näinud?

PAUL-AUGUST:  Ma ei ole SIIN kaldal eriti sageli varem käinud ka.

TÕNU: No miks te siis täna tulite?

PAUL-AUGUST: (tigedalt): Kas te tahate või ei taha üle saada?

TÕNU: Tahan, aga te...

PAUL-AUGUST:  Mida vähem küsimusi, seda parem teile. Te pole niikuinii veel vastusteks valmis.

TÕNU: Mida te nüüd tahate öelda?

PAUL-AUGUST (ohates): Kõik on hästi. Kannatage veel sekund. Ja tahan öelda, et olen teie sõber.

TÕNU: Sõber?

PAUL-AUGUST:  Jah, ootame veel ühe hetke ja siis läheme teele.

Paadisillale astub kiirel sammul naine.

SALME (hüppab paati): Õhtust, jõudsin ka lõpuks, nii et läheb sõiduks Permisküla saarele? (Paul-Augustile) Kas sa juba selgitasid talle?

PAUL-AUGUST: Jah, lase otsad lahti. Ei, ei jõudnud seletada, seleta ise...

TÕNU (peaaegu karjatades): Mida? (Kogub end) Ka Permisküla saarele? Ma mõtlesin, et me... Et te...

PAUL-AUGUST:: Ärge ärrituge. See proua läheb tõesti ka sinna. Me kõik läheme sinna, sellepärast mul polnudki mõtet kaks korda käia.

SALME (paati astudes): Kõik on korras, võime liikuma hakata. Kodu ootab.

TÕNU: Mis kodu, te siis elate sellel saarel? See on ju piiritsoon, seal ei ela ju kedagi?

SALME: Kuidas ei ela, meie ju elame.

TÕNU: Ma ei tea, et seal saarel mingi maja oleks, või et seal inimesi elab.

PAUL-AUGUST (pobiseb rohkem omaette): Te ei näe vist jah enamusi asju eriti selgelt.

SALME: Ma tean, et te käite saarel üsna tihti, sellepärast palusingi Paul-Augustil järgi tulla.

TÕNU: (Paul-Augustile) Paul-August? Teil on siis nimi ka? (Salmele) Aga kes siis teie olete?

SALME: Ahjaa, ma pole end tõesti tutvustanud. Salme, ...Lillemets. (Ulatab käe) Ja saage tuttavaks –minu abikaasa Paul-August. Ärge pange tähele, ta on lihtsalt natuke ebaviisakas võõraste vastu. Me ei käi just tihti siin kaldal. Enamasti sõidame teisele poole. (Viipab Paul-Augustile) Hakkame liikuma.

PAUL-AUGUST tõmbab paadimootori käima ja paat eemaldub kaldast.

TÕNU: Oodake, ma mõtlesin ümber. Läheme tagasi. Keerake ots ümber.

SALME (valjult üle paadimootori mürina): Tagasiteed ei ole, kulla Tõnu. Ärge pabistage, me teame kõike.

TÕNU: (haarab taskust noa ja vehib sellega mõlema suunas.) Kust te mu nime... Keerake kohe paat ümber, või ma...

PAUL-AUGUST: Pane nuga ära. Veel üks liigutus ja sa oled sõelapõhi. Istu.

TÕNU (märkab Paul-Augusti püstolit ja istub): Mis te must tahate?

SALME: Kui kohale jõuame, saad teada.

Paul-August tõuseb paadipäras püsti ja hoiab Tõnut sihikul, siis tõstab aeglaselt püstoli ja tulistab Salmet. Salme haarab rinnust, vajub kokku ja oigab, siis jääb liikumatult paadininasse lebama.

TÕNU: Te tapsite ta? Oma naise? Mis teil arus...

PAUL-AUGUST: Oota nüüd, keeran enne paadi ringi. Kaldal seletan. Ma ju ütlesin, et olen su sõber. Ainult, et sa pead mul aitama ta maha tõsta. Vette pole mõtet lükata, tuleb pinnale.  Naised on enda arvates nii pagana kavalad. Kuradi mängurid. Mis sa arvad, et su paadimootor ise rikki läks? Ja kes meid seal Permisküla saare kaldal praegu ootavad? Jah, mind ja sind ka. Tead, palju selle asja eest aastaid antakse?

seal kus mind pole

Ei tea kas see on viis peast segi minna, aga viimasel ajal näen pidevalt unes oma veel kirjutamata raamatuid. Loen neid unes mõnuga, peatükkide kaupa. Paraku pole veel kordagi suutnud vaadata seda lehekülge, kus oleks kirjas kirjastuse nimi ja väljaandmise aasta, siis vast teaks kui kiire mul nende kirjapanemisega tegelikult on.

Esimese raamatu nimi oli igatahes

"Seal, kus ma olen ja ei ole", teise pealkirja ei näinud, aga luule see ei olnud.

universumid

Kui võrdlen paralleeluniversumis toimuvat selle universumiga,

kus ma praegu olen, ei saa ma aru, miks ma siin üldse olen.

Sest paralleeluniversumis alati kõik nii täpselt selge, õige ja omal kohal.

Sõnadetagi selge. Loomulik. Imeline.

Ja oma kangekaelsuses tulen sealt ikka siia tagasi,

sest tahan, et siin olemine oleks ka selline hingestatud nagu seal.

Teha siin ka kõike südamega, et luua tasakaalu.

Igas selle ilma sekundis võib olla tolle ilma igavik.

Siit äraolekuviiv võib seal kesta mitu inimelu. Ja ometi teen siin olles

ikka ja jälle samu vigu suutmata meenutada, et olen neist juba õppinud.

Paralleeluniversumis on ilm rahulik.

Siin on alati torm. Nii palju on veel õppida.

Täna kell 5

Täna kell viis
jäi metropol korraks vait
Järsult
katkesid kõik helid.
Olin hetkega ärkvel
ja värske.
Siis alles sain aru
et olin ise korraks
vait jäänud.