Tuesday, July 20, 2010

Hall paadimees

-->
TÕNU: Oodake, oodake! Ärge minge ära! Vabandage, kas teiega saaks teisele kaldale sõita?
PAUL-AUGUST (endamisi): Hakkab peale. (Tõnule) Teid ma ootasingi.
TÕNU: Kuidas te teadsite mind oodata? Ma ju alles mõni hetk tagasi otsustasin, et tahan täna õhtul teisele kaldale jõuda.
PAUL-AUGUST: (mornilt): Kõik otsustavad niimoodi, sellepärast ma teadsingi. Minu juurde jõuavadki ainult need, kes teevad äkilisi otsuseid.
TÕNU: Ahah, nojah, aga kas saate siis või? Mind ära visata? Mu oma paadi mootor läks rikki ja ma...
PAUL-AUGUST: Tulge peale.
TÕNU: Palju te sõidu eest küsite? Kas teiega saaks tagasi ka?
PAUL-AUGUST: Mitte midagi, täna on tasuta. Tagasi? Eks vaatame.
TÕNU( istub paadi keskele) Oo, väga hea.  (Paus)  
TÕNU (kärsitult): Kas me võiksime minema hakata? Pimedaks kisub.
PAUL-AUGUST:  Üks reisija tuleb veel.
TÕNU: Siinkandis, sellisel kellaajal, ei liigu enam ammu kedagi. Hakkame liikuma, või ma...
PAUL-AUGUST:  Pange tähele, ta saabub siia mõne hetke pärast.
TÕNU: Kes ta siis on, kui te kõike nii hästi teate? Ja kes teie olete, ma ei ole teid varem teid siin kaldal näinud?
PAUL-AUGUST:  Ma ei ole SIIN kaldal eriti sageli varem käinud ka.
TÕNU: No miks te siis täna tulite?
PAUL-AUGUST: (tigedalt): Kas te tahate või ei taha üle saada?
TÕNU: Tahan, aga te...
PAUL-AUGUST:  Mida vähem küsimusi, seda parem teile. Te pole niikuinii veel vastusteks valmis.
TÕNU: Mida te nüüd tahate öelda?
PAUL-AUGUST (ohates): Kõik on hästi. Kannatage veel sekund. Ja tahan öelda, et olen teie sõber.
TÕNU: Sõber?
PAUL-AUGUST:  Jah, ootame veel ühe hetke ja siis läheme teele.
Paadisillale astub kiirel sammul naine.
SALME (hüppab paati): Õhtust, jõudsin ka lõpuks, nii et läheb sõiduks Permisküla saarele? (Paul-Augustile) Kas sa juba selgitasid talle?
PAUL-AUGUST: Jah, lase otsad lahti. Ei, ei jõudnud seletada, seleta ise...
TÕNU (peaaegu karjatades): Mida? (Kogub end) Ka Permisküla saarele? Ma mõtlesin, et me... Et te...
PAUL-AUGUST:: Ärge ärrituge. See proua läheb tõesti ka sinna. Me kõik läheme sinna, sellepärast mul polnudki mõtet kaks korda käia.
SALME (paati astudes): Kõik on korras, võime liikuma hakata. Kodu ootab.
TÕNU: Mis kodu, te siis elate sellel saarel? See on ju piiritsoon, seal ei ela ju kedagi?
SALME: Kuidas ei ela, meie ju elame.
TÕNU: Ma ei tea, et seal saarel mingi maja oleks, või et seal inimesi elab.
PAUL-AUGUST (pobiseb rohkem omaette): Te ei näe vist jah enamusi asju eriti selgelt.
SALME: Ma tean, et te käite saarel üsna tihti, sellepärast palusingi Paul-Augustil järgi tulla.
TÕNU: (Paul-Augustile) Paul-August? Teil on siis nimi ka? (Salmele) Aga kes siis teie olete?
SALME: Ahjaa, ma pole end tõesti tutvustanud. Salme, ...Lillemets. (Ulatab käe) Ja saage tuttavaks –minu abikaasa Paul-August. Ärge pange tähele, ta on lihtsalt natuke ebaviisakas võõraste vastu. Me ei käi just tihti siin kaldal. Enamasti sõidame teisele poole. (Viipab Paul-Augustile) Hakkame liikuma.
PAUL-AUGUST tõmbab paadimootori käima ja paat eemaldub kaldast.
TÕNU: Oodake, ma mõtlesin ümber. Läheme tagasi. Keerake ots ümber.
SALME (valjult üle paadimootori mürina): Tagasiteed ei ole, kulla Tõnu. Ärge pabistage, me teame kõike.
TÕNU: (haarab taskust noa ja vehib sellega mõlema suunas.) Kust te mu nime... Keerake kohe paat ümber, või ma...
PAUL-AUGUST: Pane nuga ära. Veel üks liigutus ja sa oled sõelapõhi. Istu.
TÕNU (märkab Paul-Augusti püstolit ja istub): Mis te must tahate?
SALME: Kui kohale jõuame, saad teada.
Paul-August tõuseb paadipäras püsti ja hoiab Tõnut sihikul, siis tõstab aeglaselt püstoli ja tulistab Salmet. Salme haarab rinnust, vajub kokku ja oigab, siis jääb liikumatult paadininasse lebama.
TÕNU: Te tapsite ta? Oma naise? Mis teil arus...
PAUL-AUGUST: Oota nüüd, keeran enne paadi ringi. Kaldal seletan. Ma ju ütlesin, et olen su sõber. Ainult, et sa pead mul aitama ta maha tõsta. Vette pole mõtet lükata, tuleb pinnale.  Naised on enda arvates nii pagana kavalad. Kuradi mängurid. Mis sa arvad, et su paadimootor ise rikki läks? Ja kes meid seal Permisküla saare kaldal praegu ootavad? Jah, mind ja sind ka. Tead, palju selle asja eest aastaid antakse?

Tuesday, February 23, 2010

seal kus mind pole

Ei tea kas see on viis peast segi minna, aga viimasel ajal näen pidevalt unes oma veel kirjutamata raamatuid. Loen neid unes mõnuga, peatükkide kaupa. Paraku pole veel kordagi suutnud vaadata seda lehekülge, kus oleks kirjas kirjastuse nimi ja väljaandmise aasta, siis vast teaks kui kiire mul nende kirjapanemisega tegelikult on.
Esimese raamatu nimi oli igatahes
"Seal, kus ma olen ja ei ole", teise pealkirja ei näinud, aga luule see ei olnud.

Thursday, February 18, 2010

universumid

Kui võrdlen paralleeluniversumis toimuvat selle universumiga,
kus ma praegu olen, ei saa ma aru, miks ma siin üldse olen.
Sest paralleeluniversumis alati kõik nii täpselt selge, õige ja omal kohal.
Sõnadetagi selge. Loomulik. Imeline.

Ja oma kangekaelsuses tulen sealt ikka siia tagasi,
sest tahan, et siin olemine oleks ka selline hingestatud nagu seal.
Teha siin ka kõike südamega, et luua tasakaalu.

Igas selle ilma sekundis võib olla tolle ilma igavik.
Siit äraolekuviiv võib seal kesta mitu inimelu. Ja ometi teen siin olles
ikka ja jälle samu vigu suutmata meenutada, et olen neist juba õppinud.

Paralleeluniversumis on ilm rahulik.
Siin on alati torm. Nii palju on veel õppida.

Wednesday, January 20, 2010

Täna kell 5

Täna kell viis
jäi metropol korraks vait
Järsult
katkesid kõik helid.
Olin hetkega ärkvel
ja värske.
Siis alles sain aru
et olin ise korraks
vait jäänud.

Sunday, December 20, 2009

otsatu hetk

Sel hetkel sõnad said otsa
ja hinged rändasid
läbi taevase jõe
uute ilmade poole
nende ilmade poole
mida nad ise lõid
sellessamas hetkes.
Oli loomine
ja mitte keegi
ei saanud kunagi teada
et selline hetk oli olemas
või kes selles hetkes
on loojad

5.15

Öövahi tööpäev hakkab
lõppema
aga minu unemati
jäi traksipidi
Kremli torni pidama.
Neli mälestust trampisid
mu peas ja mörisesid.
Igas ajusagaras üks.
Viies mälestus oli ka seal
aga ei trampinud,
ta justkui teadis,
et niikuinii ma mõtlen
tema peale alati,
vähemalt igal hommikul
kell 5.15

Tuesday, September 15, 2009

Musta Laguuni laulud

Laguna Noir I

Mustas Laguunis uitavad Mõtted
kaldakivide vastu loksuvad Valed
pesa punuvad lennukad Vaated
rannal Kõhklused mängivad malet

Mustas Laguunis on algamas Kevad
tärkavad maapõuest soodsad Ideed
Metsas on Tõdedel eraldi rajad
Tarkus ja Saatus naudivad teed

Mustas Laguunis on Loovuse ase
Lootus pärlitest meisterdab vaipa
mitmendat korda on Elamus rase
muus osas Elu ei ole seal laita

Mustas Laguunis on Valge oaas
kus värve valivad Iha ja Kirg
Meeleolu teeb valmis Taeva ja Maa
Looduga rahul on rahutu Hing


II

Ajakoerad liiguvad ajujääs
Seierid räästas tilguvad verd
Mustas Laguunis on algamas päev
Kommodoor karbiga peegeldab merd
Lõheneb taeva ähvardav pale
Võpsikusopis siutsuvad Mõtted
Lendu tõuseb üks lopsakas Vale
Täna on lubatud räpased võtted


III

Päike tuli välja täna esmakordselt
lõppes kõiki kurnav kõle öö
Must Laguun taas särab imekuldselt
on hauakotkas tiivad kokku löönd

Ei ole Surmal nüüd laguunis võimu
siin iga idu kasvada saab täiel rinnal
ja hädad nüüd ei kurna Kuuhõimu
õrn rohelus taas läigib merepinnal

Kellakägu kukub ajaruumis
pikkamisi, kindlalt, kähinal
ta kukkumisel keegi ei näe mõtet
On leitud parem mudel sellel ilmal:
Liikumine pole lineaarne
ja rütmid saavad käima eluringis

Päev toob kaasa öö ja öö tirib kaasa päeva
hämarus on tihe side nende vahel
Ja kellakäol on palju vähem vaeva
võib kukkumata jätta
pikk on eluahel


IV

Mustas Laguunis kajavad kellad
Helid lendavad orus ja mäel
täna kõik siutsuvad Mõtted on hellad
ära on leppinud Kõhkluste väed

Ulgumerele Valed viis eilne suur maru
kaldale uhuti armuvaevades Hing
Oo, viige ta vette enne veel kui kaob aru
ei lõppema pea veel ta eludering

Las tibu supleb neis rohekais vetes
kosub ja kasvab soojas soolases vees
tema Tarkus ja Saatus ta enese kätes
kõik Valikud Rajad on lahti ta ees.


V

Laguna Noir/ Bleu

Nii sinine on täna Must Laguun
et tema sära tapab Mõtteid
on vete kohal tõusnud kirdetuul
õhk täis on ärevust
ja salamandrid liival ükskõikselt
teevad nikku

Kaks murepilve sõuab üle taeva
üks väike takerdunud kaljutippu
siin täna armuasjad teevad vaeva
kaks kotkast igatsevad
igavikku

19.03.2000

Calvados voolab niredena
mööda kortsunud lõuga
peen liiv katab tuulisel rannal
lõhkise kaluripaadi

Kajakate tiivasahin toob
vaikusesse ukulele kauged helid
Suur punane päikesekiir
lõhestab
kollased
banaanid.
On loomine ja joomine.
Loojumine.

Sunday, January 4, 2009

unenägu

Täna öösel nägin väga veidrat und. Oli minu hinge kaalumine viimse kohtumõistmise eel ja Peetruse rollis oli miskipärast Toomas Paul. Küll ta esitas mulle raskeid küsimusi ja ma ei osanud ühelegi vastata. Kogu aeg kiskus jutt tavalistele igapäevastele asjadele, nagu mis värvi võiksid olla hommikumantlid ja milliseid maitseaineid oleks kõige parem kasutada peedikotlettides. Ja ei kaldunud need asjad sugugi minu kasuks.
Arutada oli ju tore aga meid mõlemaid hakkas vaevama, et nii tähtsal hetkel igavikulised asjad kõrvale on jäetud. Ja siis palus ta mul mõne sõnaga midagi tarka ja mõistlikku öelda, mis minu isiku kaalumisel võiks kasuks tulla. Ütlesin, et olen õnnelik. Vastus, tundus, et teda ei rahuldanud, sest ta võibolla oleks tahtnud mingit Augustinuse analüüsi või Aquino Thomase jumalatõestust. Ent ma ei suutnud tol hetkel meenutada ühtki elutarkust ega mõtet. Pea oli täiesti tühi, nagu poleks seal kunagi midagi olnudki. Igatahes mind saadeti ukse taha uut vastust välja mõtlema. Aga ukse taga oli uus reformitud Eesti kirik. Ei olnud katedraali ega gooti stiilis hoonet ega midagi. Mingi kupli taoline ruum oli ümberringi kaetud kauni musta marmoriga, ruum oli täiesti pime aga keset seina üks pisike valge särav punkt. Ja selle valgustäpi ees seisid harduses inimesed ja punastes talaarides vaimulikud, silmad ainiti täpi poole. Ja siis juhendati mind selja tagant, et pean valgusele niimoodi keskenduma, et punktist moodustuks triip ja siis teine ja kolmas ja kuni need triibud katavad kõik seina ja maailm muutub säravaks valgeks ja kaovad seinad ja siis on ühel hetkel kõik vastused ühtlasi kõikjal aga ka selles punktis olemas. Pingutasin ja keskendusin kõigest väest ja mustast kuplist sai särav ja silmipimestav maailm, kus ei olnud aega, ruumi ega mateeriat, ega ka füüsilist keha. Oli vaid hinge kulgemine mingis seletamatus igavikulises valguses.
Ja siis ärkasin. kell oli viis hommikul. mis juhtus ja toimus ja kus ma olen, mõtlesin mitu tundi...

tuletooja päev

neil päevil miski polnud endistmoodi kaunis ehk oli järjepanu tuletooja päev, sel ööl vaid helkimata unustasid tähed üks käärimalaind unenägu huvitav mis saada võiks me selle aasta saagist ent rohkelt unistusi treppe käike me palee viib iseseisvalt ellu ja elukeerdudele tuhmi musta läike toob rändurrüütli ülivõimas kihu.

Saturday, December 20, 2008

*

jah
ma ikka ootan sind
ei
mul pole üle läinud
ja
polegi tähtis
kas
sa tuled
vaid
et vaatad sama taevast
ja
sama kuud
selle
maakerapalli
peal

Monday, March 3, 2008

Valgusaastatetagune luule- 1994-1998

KOGUTUD HULLUSED
HULKUVAD KOGUSED
TÄNA VEEL TÄNASED
HOMME VIST MULLUSED
***
Kaoses ühel hetkel tekib korrapära
ja pärakorrast alguse saab kaos
ja selleks et ei sureks kohe ära
peab veidi aega hoidma ennast vaos

***
Alguses oli mõte
kuid siis kadus mõte ära
selle mõtte pärast on tehtud
nii mõttetult palju kära.

Siis alles sai sõna
mis väljendas mõtte kaja
see ajatu vaikuselõhkuja
täidab nüüd kõik meie aja.

***
Ei ole tähtis, kas elu
järgmine hetk
läbib
lootoslillle südamiku
või kotka tugeva haarde -
minu käsivarrel teeb
uinakut praegu
kolme täpiga
lepatriinu.

***
tuulelipp lõhestas taeva
kaheks mustavaks valukilluks
kadalipp lõpetas vaevad
hing muutus mesilinnuks
mesilind kurblikul ilmel
kaes taeva tekkinud lõhe
ja laskis end mööduval pilvel
kanda kargesse öhe

ASESÕNAD
MINA
Lõngun maailmas
mangun lõõpides
vilistan maalides
mulistan viilides
endale hauda
hingele põuda
põlvele paremat hinge
ei tihkagi nõuda.

SINA
Kulmud kortsus
kordad kulunult
kuld on kooritud
koor on noolitud
närid matsudes
talmud kääridest räsit
määrid mett mu mokale
et oleks magusam haugata.

TEMA
pinnud rindades
rinnad pindades
pinnad randades
randid kangastes
kantud pihkudes
antud kihkudest
kootud sukkadest
sootutest kukkedest
väsinult tihkudes
unistab ja ehitab
endale naeratust
tikkudest

MEIE
maailm meisse ei puutu
ja puud meist ei muutu
muud siiski ei puudu
selles pilvises ruudus
paotame silmi
laotame sirmi
sellele ilmale
ilmele külmale.

TEIE
Mõtlete elust
etlete mõnust
mõnestki ilust
hiilite mööda
või möödute hilja.

NEMAD
teevad mis tahavad
söövad ja magavad
almusi jagavad
julmusi salgavad
lõpu eel alles algavad.

***
Aegunud elu. Vaevade piir.
Raevutsev melu. Naermise piin.
Hing vaesub. Elu raevutseb.
Igal melul on kusagil piir.
Naljakas , mõttetu piin.
Tühjuse ootus. Oodatud tühisus.
Patuste lootus. Lootuste patusus.
Lahkunud valu. Valus lahkumine.
Kokkuvõtted. Võetavad kogused.
Unustamine ja lein.
SEIN.

***
Sõber, sind ootasin kaua,
et viiksid mind ära siit.
Siis istuks me ümber laua
sel ööl enne veerand viit
ja räägiks maailma lahti
teeks taeva pinnale prao.
Kuu imestaks salamahti
et sõbrad on peatanud ao

***
KUI SULGEKSID SILMAD KOHE HOMMIKUL
valiks une asemel ulmad
siis ehk ei märkaks nii ruttu sa
et minu silmad on kurvad.
KUI SULGEKSID SILMAD KOHE HOMMIKUL
oleks rõõmsam ja valgem su päev
ehk küll mõttega vaataksid maailma
saaksid valida mida sa näed

***
Vabadustung
Äärelinnade kummastav vaikus
Lillede usaldus
Hullude visadus
Vihastav hallus
Halastav vihm
Vooruslik soojus
Sädelev hoovus silmades
Õhtused teekäijad
Teekäimata ajad
Tilkuvad seierid
Tungiv vabadus

***
Ma istun sel pingil ja sina mu kõrval
ja minul koos sinuga olla on hea
Istun siin pingil sinuga ühes
ja rohkem miskit ei tegema pea
Me istume kõrvu ja kaeme kuis puud
õõtsuvad meiega ühes
istume nukralt ja naudime kuud
ja kevad lihtsalt istub meil süles.

***
Sügistuul tõukab ranna poole meid kaht,
sinu silmadest peegeldub igatsus.
Minu pisaraist laineharjadel vaht,
nüüd sind, Valge Lind, ootab vabadus.
Ütle kus lõpeb su lõunasse ränd,
miks nii kaugel su taotluste siht?
Mere kaldal vaid kivid ja kuivanud mänd,
peatun ladvas, janu kustutab vihm.
Ütle, kui peatub see tõmbetuul,
kas seal on su vaikusemaa?
Sa lahkud, sind ootama jääb sellel puul
Must Ronk, rinnus valutav haav.

Teel.
Maasikad küpsevad purpurikarva
Inimtühjal Arkaadia teel
Neid küll leian nii haruharva, kuid
Allikaist jõudu ammutab meel.

Algus ja lõpp on helged
Raskus rõhub teelolija õlgu
Mõeldes Sinule vahel on kergem
Astuda mõni samm võlgu
Suvi teeb kollaseks välud
Talv valgendab aasad ja jõed
Aeg vähendab lahkumisvalu
Nomaadid me, vennad ja õed

Saada mind ära kui tulen
Ilma leivakotita teele
Neid maasikaid suhu siis panen
Droogiks, lootes ka allikaveele.


***
Naeraks koos , naerame, sõber
las tulevad pisarad
Hingaks koos, hingame, sõber
oleme täna veel elavad
Unistaks koos, unistame, sõber
las ulmad ühiselt lendavad
kuigi sisimas alati üksi, mu sõber
selles hetkes me koos,
nii lõpmata.

***
Sa ei tea mu nime
ega mu nägu
Ehk oled pime?
Või imeline?

***
Mis värvi võiks olla su naeratus
kui lõpuks avastad,
et mind pole kunagi päriselt olnud.
Ja sina olid olemas vaid minu unenäos...

ÖÖsel
Unesegaselt kuulen su nutvaid samme ja silmade müdinat
Unesegaselt leian su vaikimisest laule ja tasasest norinast tuge
Päeval salaja tuulega sõbrustan nii et aimu sul poleks
Sest tema vast ainsana teab millal ükskord sa tuled.

***
SES
SEKUNDIS ON
NAUDINGU LÕPMATUS
ÜKSKÕIK KUS
ON HUKATUSE IGAVIK
(Baudelairega)
***
INIMLIK ON OLLA INIMENE
JA MITTE KEEGI TEINE
OLLA SILD LOODUSE JA VAIMU VAHEL
TUNDMATA ÕIETI KUMBAGI NEIST
(Hessega)

***
Üks killuke sinu sees
on ideaalne mees
sellesama killuga kratsid
maha mu pipipatsid

***
Salaja täitsid mu tuba
kui magasin
iial ei vajanud luba
kui magasin
sest siis olin alati vaba
kui magasin
ja siis ei olnud mul taba
kui magasin
ja sina olid tabamatu
kui magasin

(sa magamatu
ma magasin).

***
ära vaata mu silmi kui kohtume
ilmaaegu neid igatsed hiljem
pole vaja näha vaeva sõnadega
mis midagi ei tähenda, oleme
niisama, selles üürikeses hetkes,
oleme koos

***
Elu ilma...
eluilmaski ilma...
kõik koondub
ühte punkti taevalael
pilvetriibust
saab punane pael su juustes
säravad tuled maastikul
muutuvad sädemeiks su silmades
rohekalt kumavast metsatukast ilmub tuul ja
sasib su söekarva kiharais
teeäärsed postid loevad samme
mis mul veel astuda
et jõuda sinuni

***
Kas kuuled ?
kivid räägivad
Ei, sa ei kuula -
mitte kõrvadega
kuula südamega!
Tahad ma aitan-
panen kivid kisama
läbi enese
ehk sa siis kuulad ka mind
mõnikord...

LELU I
Kelle oma on minu elu
kes tunnistaks omaks maailma
ehk olen tõesti üks lelu
kes hingest jäetud ilma
kelle oma on minu ihu
kes tunnistaks omaks mu vaimu
eh, võtke see kõik kellel kihu
mul niikuinii pole aimu

Lelu II
Mäng ümber lelu
teeb õnnetuks mängijad
mängus on rohkem kui elu
on üks juht teised järgijad

Elu kui ümber on mängijad
teeb õnnetuks samuti lelu
sest selles mängus kõik kaotajad
lisaks lelule kaotavad elu

Lelu III
Ühepäevaliblikas
ma kingin sulle elu
sa elad teise päeva veel kui
oled minu lelu

Ühepäevaliblikas
sai kingiks minu elu
ja terve päeva liblikale
olin ühepäevalelu

MA&SA
MA elan igavesti
selles hetkes
muu maailm peatus
sain korraks näha sind
ma surin alatiseks
selles teises hetkes
kui peatus tramm
SA üksi jätsid mind.

***
Sa oled sangar selles seiklusfilmis
kus minul kõrvalosatäitja roll
Sa oled suvepäike virmaliste talves
mu soojaandev kodukootud sall
Sa oled nektar jumalate templis
vaid väljavalituil sa pakud kosutust
Sa pettekujutlus, sa seiklejate Memphis
su läikiv kest ei too ju lohutust.

***
Ma ennast vaatan elu seinapeeglist
kuid end ei näe – mul peegeldust ei ole
Luukered joobnud löövad kolpadega keeglit
ja nurgas mängib tantsuks rõkkav ribiorel
Ma elu vaatan oma kõverpeeglist
ja sügan seinakella karvast rinda
Ei ole mõtet kinni hoida reeglist
siin iga suudlus maksab surmahinda.

***
Kurjus tahab võimu.
Ta võtab su imelise lummusega
oma rüppe, meelitades ja kiites su vaimu.
Ja enne kui ärkad uimast
oledki samasugune -
kuri.
Hea tahab aidata.
Ent oled liiga uhke, et tunnistada
oma abitust. Seepärast lükkadki ta
juba esimesel katsel endast välja.
Ükskõiksus ei taha midagi.
Ei hooligi sinust.
Sellepärast teedki kõik, et muuta
end veidigi
ükskõikseks.

***
Su punasel rinnal, mu lind,
näen igal õhtul väsimuse märke.
Nii vapralt sa kogu päeva trotsinud tuult.
Su mustavaist silmist, mu lind,
otsin ikka ja jälle selgeid vastuseid.
Sädinaga püüdnud sa mind segadusse ajada.
Su kuldsel nokal, mis jagu saanud mitmest
kivikõvast pähklist, leian tuhme kriimustusi,
mis tekkinud valedest, millega tahtsid mind tappa.
Su punasel rinnal nutan igal hommikul
veriseid pisaraid, et suudaksid kaunimana
ehapunale vastu lennates
maailmale oma laulu laulda.

Meeleolu I
Suupärane suudlus sulges suu
salapärane veetlus vaigistas meele
omapärane ootus varjutas kuu
õhtuhämarus saatis meid lõputa teele

Meeleolu II
Elupõline põlastus
Tuhattuline tuuletus
Karmtõsine kurvastus
Kurbnaljakas naeratus
Kaotatud mängulust
Võidetud ängistus
Ilmatu ilmatus

Meeleolu III
Lepase ree lapitud servalauad
Lõputa tee peal unustet hauad
Kollaste rooside kimedad karjed
vaikiva õhtu venivad varjud
– kevade viimase öö sume idüllikus.
Kellakäo lahkumine ajast ja ruumist
valvekoera ulg sääl välja peal, kuudis
Magamatuse mustad klounirõngad
jaaniusside otsivad tuletud tunglad
– suve esimese öö siivus idüllikus
...vastu koitu...
Pretensioonitud pilgutused pilkases pimeduses
valguse vilgutused kiimases päikeselõõsas

***
Kuukirme on kaalukausil
murumaik mõrumunal
tuvihuikeid luigemeeleolus
teeb uitaja käokingad jalas
kas polnud see väikene nali
liigsuvises tusaduses
meremõtteis on muremees
äratundmiskurbuse jällenähtamatus
algas ja lõppes
suveöös
Eelviimased vihmapisarad teeklaasis.

SUULAGI AVAS UKSE LAESUHU
rohukõrtest koridor viis läbi umbse õhu
siis ühel silmaplgul imeti mind välja
ja jälle sisse iseenesesse
hingasin ja olin
ja tundsin kurgus kerget kõdi
või hoopis katsus kõdi minu kurgulage
rohukoridori otsas nägin murueite
ja murutaati
kes higistades lähemale
sikutasid igavikupaati

***
Maailmalõpu meeleolus
tundsin millegi algust
ja tõesti, ses mustavas tühjuses
nägin uuesti ilmavalgust.