KOGUTUD HULLUSED
HULKUVAD KOGUSED
TÄNA VEEL TÄNASED
HOMME VIST MULLUSED
***
Kaoses ühel hetkel tekib korrapära
ja pärakorrast alguse saab kaos
ja selleks et ei sureks kohe ära
peab veidi aega hoidma ennast vaos
***
Alguses oli mõte
kuid siis kadus mõte ära
selle mõtte pärast on tehtud
nii mõttetult palju kära.
Siis alles sai sõna
mis väljendas mõtte kaja
see ajatu vaikuselõhkuja
täidab nüüd kõik meie aja.
***
Ei ole tähtis, kas elu
järgmine hetk
läbib
lootoslillle südamiku
või kotka tugeva haarde -
minu käsivarrel teeb
uinakut praegu
kolme täpiga
lepatriinu.
***
tuulelipp lõhestas taeva
kaheks mustavaks valukilluks
kadalipp lõpetas vaevad
hing muutus mesilinnuks
mesilind kurblikul ilmel
kaes taeva tekkinud lõhe
ja laskis end mööduval pilvel
kanda kargesse öhe
ASESÕNAD
MINA
Lõngun maailmas
mangun lõõpides
vilistan maalides
mulistan viilides
endale hauda
hingele põuda
põlvele paremat hinge
ei tihkagi nõuda.
SINA
Kulmud kortsus
kordad kulunult
kuld on kooritud
koor on noolitud
närid matsudes
talmud kääridest räsit
määrid mett mu mokale
et oleks magusam haugata.
TEMA
pinnud rindades
rinnad pindades
pinnad randades
randid kangastes
kantud pihkudes
antud kihkudest
kootud sukkadest
sootutest kukkedest
väsinult tihkudes
unistab ja ehitab
endale naeratust
tikkudest
MEIE
maailm meisse ei puutu
ja puud meist ei muutu
muud siiski ei puudu
selles pilvises ruudus
paotame silmi
laotame sirmi
sellele ilmale
ilmele külmale.
TEIE
Mõtlete elust
etlete mõnust
mõnestki ilust
hiilite mööda
või möödute hilja.
NEMAD
teevad mis tahavad
söövad ja magavad
almusi jagavad
julmusi salgavad
lõpu eel alles algavad.
***
Aegunud elu. Vaevade piir.
Raevutsev melu. Naermise piin.
Hing vaesub. Elu raevutseb.
Igal melul on kusagil piir.
Naljakas , mõttetu piin.
Tühjuse ootus. Oodatud tühisus.
Patuste lootus. Lootuste patusus.
Lahkunud valu. Valus lahkumine.
Kokkuvõtted. Võetavad kogused.
Unustamine ja lein.
SEIN.
***
Sõber, sind ootasin kaua,
et viiksid mind ära siit.
Siis istuks me ümber laua
sel ööl enne veerand viit
ja räägiks maailma lahti
teeks taeva pinnale prao.
Kuu imestaks salamahti
et sõbrad on peatanud ao
***
KUI SULGEKSID SILMAD KOHE HOMMIKUL
valiks une asemel ulmad
siis ehk ei märkaks nii ruttu sa
et minu silmad on kurvad.
KUI SULGEKSID SILMAD KOHE HOMMIKUL
oleks rõõmsam ja valgem su päev
ehk küll mõttega vaataksid maailma
saaksid valida mida sa näed
***
Vabadustung
Äärelinnade kummastav vaikus
Lillede usaldus
Hullude visadus
Vihastav hallus
Halastav vihm
Vooruslik soojus
Sädelev hoovus silmades
Õhtused teekäijad
Teekäimata ajad
Tilkuvad seierid
Tungiv vabadus
***
Ma istun sel pingil ja sina mu kõrval
ja minul koos sinuga olla on hea
Istun siin pingil sinuga ühes
ja rohkem miskit ei tegema pea
Me istume kõrvu ja kaeme kuis puud
õõtsuvad meiega ühes
istume nukralt ja naudime kuud
ja kevad lihtsalt istub meil süles.
***
Sügistuul tõukab ranna poole meid kaht,
sinu silmadest peegeldub igatsus.
Minu pisaraist laineharjadel vaht,
nüüd sind, Valge Lind, ootab vabadus.
Ütle kus lõpeb su lõunasse ränd,
miks nii kaugel su taotluste siht?
Mere kaldal vaid kivid ja kuivanud mänd,
peatun ladvas, janu kustutab vihm.
Ütle, kui peatub see tõmbetuul,
kas seal on su vaikusemaa?
Sa lahkud, sind ootama jääb sellel puul
Must Ronk, rinnus valutav haav.
Teel.
Maasikad küpsevad purpurikarva
Inimtühjal Arkaadia teel
Neid küll leian nii haruharva, kuid
Allikaist jõudu ammutab meel.
Algus ja lõpp on helged
Raskus rõhub teelolija õlgu
Mõeldes Sinule vahel on kergem
Astuda mõni samm võlgu
Suvi teeb kollaseks välud
Talv valgendab aasad ja jõed
Aeg vähendab lahkumisvalu
Nomaadid me, vennad ja õed
Saada mind ära kui tulen
Ilma leivakotita teele
Neid maasikaid suhu siis panen
Droogiks, lootes ka allikaveele.
***
Naeraks koos , naerame, sõber
las tulevad pisarad
Hingaks koos, hingame, sõber
oleme täna veel elavad
Unistaks koos, unistame, sõber
las ulmad ühiselt lendavad
kuigi sisimas alati üksi, mu sõber
selles hetkes me koos,
nii lõpmata.
***
Sa ei tea mu nime
ega mu nägu
Ehk oled pime?
Või imeline?
***
Mis värvi võiks olla su naeratus
kui lõpuks avastad,
et mind pole kunagi päriselt olnud.
Ja sina olid olemas vaid minu unenäos...
ÖÖsel
Unesegaselt kuulen su nutvaid samme ja silmade müdinat
Unesegaselt leian su vaikimisest laule ja tasasest norinast tuge
Päeval salaja tuulega sõbrustan nii et aimu sul poleks
Sest tema vast ainsana teab millal ükskord sa tuled.
***
SES
SEKUNDIS ON
NAUDINGU LÕPMATUS
ÜKSKÕIK KUS
ON HUKATUSE IGAVIK
(Baudelairega)
***
INIMLIK ON OLLA INIMENE
JA MITTE KEEGI TEINE
OLLA SILD LOODUSE JA VAIMU VAHEL
TUNDMATA ÕIETI KUMBAGI NEIST
(Hessega)
***
Üks killuke sinu sees
on ideaalne mees
sellesama killuga kratsid
maha mu pipipatsid
***
Salaja täitsid mu tuba
kui magasin
iial ei vajanud luba
kui magasin
sest siis olin alati vaba
kui magasin
ja siis ei olnud mul taba
kui magasin
ja sina olid tabamatu
kui magasin
(sa magamatu
ma magasin).
***
ära vaata mu silmi kui kohtume
ilmaaegu neid igatsed hiljem
pole vaja näha vaeva sõnadega
mis midagi ei tähenda, oleme
niisama, selles üürikeses hetkes,
oleme koos
***
Elu ilma...
eluilmaski ilma...
kõik koondub
ühte punkti taevalael
pilvetriibust
saab punane pael su juustes
säravad tuled maastikul
muutuvad sädemeiks su silmades
rohekalt kumavast metsatukast ilmub tuul ja
sasib su söekarva kiharais
teeäärsed postid loevad samme
mis mul veel astuda
et jõuda sinuni
***
Kas kuuled ?
kivid räägivad
Ei, sa ei kuula -
mitte kõrvadega
kuula südamega!
Tahad ma aitan-
panen kivid kisama
läbi enese
ehk sa siis kuulad ka mind
mõnikord...
LELU I
Kelle oma on minu elu
kes tunnistaks omaks maailma
ehk olen tõesti üks lelu
kes hingest jäetud ilma
kelle oma on minu ihu
kes tunnistaks omaks mu vaimu
eh, võtke see kõik kellel kihu
mul niikuinii pole aimu
Lelu II
Mäng ümber lelu
teeb õnnetuks mängijad
mängus on rohkem kui elu
on üks juht teised järgijad
Elu kui ümber on mängijad
teeb õnnetuks samuti lelu
sest selles mängus kõik kaotajad
lisaks lelule kaotavad elu
Lelu III
Ühepäevaliblikas
ma kingin sulle elu
sa elad teise päeva veel kui
oled minu lelu
Ühepäevaliblikas
sai kingiks minu elu
ja terve päeva liblikale
olin ühepäevalelu
MA&SA
MA elan igavesti
selles hetkes
muu maailm peatus
sain korraks näha sind
ma surin alatiseks
selles teises hetkes
kui peatus tramm
SA üksi jätsid mind.
***
Sa oled sangar selles seiklusfilmis
kus minul kõrvalosatäitja roll
Sa oled suvepäike virmaliste talves
mu soojaandev kodukootud sall
Sa oled nektar jumalate templis
vaid väljavalituil sa pakud kosutust
Sa pettekujutlus, sa seiklejate Memphis
su läikiv kest ei too ju lohutust.
***
Ma ennast vaatan elu seinapeeglist
kuid end ei näe – mul peegeldust ei ole
Luukered joobnud löövad kolpadega keeglit
ja nurgas mängib tantsuks rõkkav ribiorel
Ma elu vaatan oma kõverpeeglist
ja sügan seinakella karvast rinda
Ei ole mõtet kinni hoida reeglist
siin iga suudlus maksab surmahinda.
***
Kurjus tahab võimu.
Ta võtab su imelise lummusega
oma rüppe, meelitades ja kiites su vaimu.
Ja enne kui ärkad uimast
oledki samasugune -
kuri.
Hea tahab aidata.
Ent oled liiga uhke, et tunnistada
oma abitust. Seepärast lükkadki ta
juba esimesel katsel endast välja.
Ükskõiksus ei taha midagi.
Ei hooligi sinust.
Sellepärast teedki kõik, et muuta
end veidigi
ükskõikseks.
***
Su punasel rinnal, mu lind,
näen igal õhtul väsimuse märke.
Nii vapralt sa kogu päeva trotsinud tuult.
Su mustavaist silmist, mu lind,
otsin ikka ja jälle selgeid vastuseid.
Sädinaga püüdnud sa mind segadusse ajada.
Su kuldsel nokal, mis jagu saanud mitmest
kivikõvast pähklist, leian tuhme kriimustusi,
mis tekkinud valedest, millega tahtsid mind tappa.
Su punasel rinnal nutan igal hommikul
veriseid pisaraid, et suudaksid kaunimana
ehapunale vastu lennates
maailmale oma laulu laulda.
Meeleolu I
Suupärane suudlus sulges suu
salapärane veetlus vaigistas meele
omapärane ootus varjutas kuu
õhtuhämarus saatis meid lõputa teele
Meeleolu II
Elupõline põlastus
Tuhattuline tuuletus
Karmtõsine kurvastus
Kurbnaljakas naeratus
Kaotatud mängulust
Võidetud ängistus
Ilmatu ilmatus
Meeleolu III
Lepase ree lapitud servalauad
Lõputa tee peal unustet hauad
Kollaste rooside kimedad karjed
vaikiva õhtu venivad varjud
– kevade viimase öö sume idüllikus.
Kellakäo lahkumine ajast ja ruumist
valvekoera ulg sääl välja peal, kuudis
Magamatuse mustad klounirõngad
jaaniusside otsivad tuletud tunglad
– suve esimese öö siivus idüllikus
...vastu koitu...
Pretensioonitud pilgutused pilkases pimeduses
valguse vilgutused kiimases päikeselõõsas
***
Kuukirme on kaalukausil
murumaik mõrumunal
tuvihuikeid luigemeeleolus
teeb uitaja käokingad jalas
kas polnud see väikene nali
liigsuvises tusaduses
meremõtteis on muremees
äratundmiskurbuse jällenähtamatus
algas ja lõppes
suveöös
Eelviimased vihmapisarad teeklaasis.
SUULAGI AVAS UKSE LAESUHU
rohukõrtest koridor viis läbi umbse õhu
siis ühel silmaplgul imeti mind välja
ja jälle sisse iseenesesse
hingasin ja olin
ja tundsin kurgus kerget kõdi
või hoopis katsus kõdi minu kurgulage
rohukoridori otsas nägin murueite
ja murutaati
kes higistades lähemale
sikutasid igavikupaati
***
Maailmalõpu meeleolus
tundsin millegi algust
ja tõesti, ses mustavas tühjuses
nägin uuesti ilmavalgust.
HULKUVAD KOGUSED
TÄNA VEEL TÄNASED
HOMME VIST MULLUSED
***
Kaoses ühel hetkel tekib korrapära
ja pärakorrast alguse saab kaos
ja selleks et ei sureks kohe ära
peab veidi aega hoidma ennast vaos
***
Alguses oli mõte
kuid siis kadus mõte ära
selle mõtte pärast on tehtud
nii mõttetult palju kära.
Siis alles sai sõna
mis väljendas mõtte kaja
see ajatu vaikuselõhkuja
täidab nüüd kõik meie aja.
***
Ei ole tähtis, kas elu
järgmine hetk
läbib
lootoslillle südamiku
või kotka tugeva haarde -
minu käsivarrel teeb
uinakut praegu
kolme täpiga
lepatriinu.
***
tuulelipp lõhestas taeva
kaheks mustavaks valukilluks
kadalipp lõpetas vaevad
hing muutus mesilinnuks
mesilind kurblikul ilmel
kaes taeva tekkinud lõhe
ja laskis end mööduval pilvel
kanda kargesse öhe
ASESÕNAD
MINA
Lõngun maailmas
mangun lõõpides
vilistan maalides
mulistan viilides
endale hauda
hingele põuda
põlvele paremat hinge
ei tihkagi nõuda.
SINA
Kulmud kortsus
kordad kulunult
kuld on kooritud
koor on noolitud
närid matsudes
talmud kääridest räsit
määrid mett mu mokale
et oleks magusam haugata.
TEMA
pinnud rindades
rinnad pindades
pinnad randades
randid kangastes
kantud pihkudes
antud kihkudest
kootud sukkadest
sootutest kukkedest
väsinult tihkudes
unistab ja ehitab
endale naeratust
tikkudest
MEIE
maailm meisse ei puutu
ja puud meist ei muutu
muud siiski ei puudu
selles pilvises ruudus
paotame silmi
laotame sirmi
sellele ilmale
ilmele külmale.
TEIE
Mõtlete elust
etlete mõnust
mõnestki ilust
hiilite mööda
või möödute hilja.
NEMAD
teevad mis tahavad
söövad ja magavad
almusi jagavad
julmusi salgavad
lõpu eel alles algavad.
***
Aegunud elu. Vaevade piir.
Raevutsev melu. Naermise piin.
Hing vaesub. Elu raevutseb.
Igal melul on kusagil piir.
Naljakas , mõttetu piin.
Tühjuse ootus. Oodatud tühisus.
Patuste lootus. Lootuste patusus.
Lahkunud valu. Valus lahkumine.
Kokkuvõtted. Võetavad kogused.
Unustamine ja lein.
SEIN.
***
Sõber, sind ootasin kaua,
et viiksid mind ära siit.
Siis istuks me ümber laua
sel ööl enne veerand viit
ja räägiks maailma lahti
teeks taeva pinnale prao.
Kuu imestaks salamahti
et sõbrad on peatanud ao
***
KUI SULGEKSID SILMAD KOHE HOMMIKUL
valiks une asemel ulmad
siis ehk ei märkaks nii ruttu sa
et minu silmad on kurvad.
KUI SULGEKSID SILMAD KOHE HOMMIKUL
oleks rõõmsam ja valgem su päev
ehk küll mõttega vaataksid maailma
saaksid valida mida sa näed
***
Vabadustung
Äärelinnade kummastav vaikus
Lillede usaldus
Hullude visadus
Vihastav hallus
Halastav vihm
Vooruslik soojus
Sädelev hoovus silmades
Õhtused teekäijad
Teekäimata ajad
Tilkuvad seierid
Tungiv vabadus
***
Ma istun sel pingil ja sina mu kõrval
ja minul koos sinuga olla on hea
Istun siin pingil sinuga ühes
ja rohkem miskit ei tegema pea
Me istume kõrvu ja kaeme kuis puud
õõtsuvad meiega ühes
istume nukralt ja naudime kuud
ja kevad lihtsalt istub meil süles.
***
Sügistuul tõukab ranna poole meid kaht,
sinu silmadest peegeldub igatsus.
Minu pisaraist laineharjadel vaht,
nüüd sind, Valge Lind, ootab vabadus.
Ütle kus lõpeb su lõunasse ränd,
miks nii kaugel su taotluste siht?
Mere kaldal vaid kivid ja kuivanud mänd,
peatun ladvas, janu kustutab vihm.
Ütle, kui peatub see tõmbetuul,
kas seal on su vaikusemaa?
Sa lahkud, sind ootama jääb sellel puul
Must Ronk, rinnus valutav haav.
Teel.
Maasikad küpsevad purpurikarva
Inimtühjal Arkaadia teel
Neid küll leian nii haruharva, kuid
Allikaist jõudu ammutab meel.
Algus ja lõpp on helged
Raskus rõhub teelolija õlgu
Mõeldes Sinule vahel on kergem
Astuda mõni samm võlgu
Suvi teeb kollaseks välud
Talv valgendab aasad ja jõed
Aeg vähendab lahkumisvalu
Nomaadid me, vennad ja õed
Saada mind ära kui tulen
Ilma leivakotita teele
Neid maasikaid suhu siis panen
Droogiks, lootes ka allikaveele.
***
Naeraks koos , naerame, sõber
las tulevad pisarad
Hingaks koos, hingame, sõber
oleme täna veel elavad
Unistaks koos, unistame, sõber
las ulmad ühiselt lendavad
kuigi sisimas alati üksi, mu sõber
selles hetkes me koos,
nii lõpmata.
***
Sa ei tea mu nime
ega mu nägu
Ehk oled pime?
Või imeline?
***
Mis värvi võiks olla su naeratus
kui lõpuks avastad,
et mind pole kunagi päriselt olnud.
Ja sina olid olemas vaid minu unenäos...
ÖÖsel
Unesegaselt kuulen su nutvaid samme ja silmade müdinat
Unesegaselt leian su vaikimisest laule ja tasasest norinast tuge
Päeval salaja tuulega sõbrustan nii et aimu sul poleks
Sest tema vast ainsana teab millal ükskord sa tuled.
***
SES
SEKUNDIS ON
NAUDINGU LÕPMATUS
ÜKSKÕIK KUS
ON HUKATUSE IGAVIK
(Baudelairega)
***
INIMLIK ON OLLA INIMENE
JA MITTE KEEGI TEINE
OLLA SILD LOODUSE JA VAIMU VAHEL
TUNDMATA ÕIETI KUMBAGI NEIST
(Hessega)
***
Üks killuke sinu sees
on ideaalne mees
sellesama killuga kratsid
maha mu pipipatsid
***
Salaja täitsid mu tuba
kui magasin
iial ei vajanud luba
kui magasin
sest siis olin alati vaba
kui magasin
ja siis ei olnud mul taba
kui magasin
ja sina olid tabamatu
kui magasin
(sa magamatu
ma magasin).
***
ära vaata mu silmi kui kohtume
ilmaaegu neid igatsed hiljem
pole vaja näha vaeva sõnadega
mis midagi ei tähenda, oleme
niisama, selles üürikeses hetkes,
oleme koos
***
Elu ilma...
eluilmaski ilma...
kõik koondub
ühte punkti taevalael
pilvetriibust
saab punane pael su juustes
säravad tuled maastikul
muutuvad sädemeiks su silmades
rohekalt kumavast metsatukast ilmub tuul ja
sasib su söekarva kiharais
teeäärsed postid loevad samme
mis mul veel astuda
et jõuda sinuni
***
Kas kuuled ?
kivid räägivad
Ei, sa ei kuula -
mitte kõrvadega
kuula südamega!
Tahad ma aitan-
panen kivid kisama
läbi enese
ehk sa siis kuulad ka mind
mõnikord...
LELU I
Kelle oma on minu elu
kes tunnistaks omaks maailma
ehk olen tõesti üks lelu
kes hingest jäetud ilma
kelle oma on minu ihu
kes tunnistaks omaks mu vaimu
eh, võtke see kõik kellel kihu
mul niikuinii pole aimu
Lelu II
Mäng ümber lelu
teeb õnnetuks mängijad
mängus on rohkem kui elu
on üks juht teised järgijad
Elu kui ümber on mängijad
teeb õnnetuks samuti lelu
sest selles mängus kõik kaotajad
lisaks lelule kaotavad elu
Lelu III
Ühepäevaliblikas
ma kingin sulle elu
sa elad teise päeva veel kui
oled minu lelu
Ühepäevaliblikas
sai kingiks minu elu
ja terve päeva liblikale
olin ühepäevalelu
MA&SA
MA elan igavesti
selles hetkes
muu maailm peatus
sain korraks näha sind
ma surin alatiseks
selles teises hetkes
kui peatus tramm
SA üksi jätsid mind.
***
Sa oled sangar selles seiklusfilmis
kus minul kõrvalosatäitja roll
Sa oled suvepäike virmaliste talves
mu soojaandev kodukootud sall
Sa oled nektar jumalate templis
vaid väljavalituil sa pakud kosutust
Sa pettekujutlus, sa seiklejate Memphis
su läikiv kest ei too ju lohutust.
***
Ma ennast vaatan elu seinapeeglist
kuid end ei näe – mul peegeldust ei ole
Luukered joobnud löövad kolpadega keeglit
ja nurgas mängib tantsuks rõkkav ribiorel
Ma elu vaatan oma kõverpeeglist
ja sügan seinakella karvast rinda
Ei ole mõtet kinni hoida reeglist
siin iga suudlus maksab surmahinda.
***
Kurjus tahab võimu.
Ta võtab su imelise lummusega
oma rüppe, meelitades ja kiites su vaimu.
Ja enne kui ärkad uimast
oledki samasugune -
kuri.
Hea tahab aidata.
Ent oled liiga uhke, et tunnistada
oma abitust. Seepärast lükkadki ta
juba esimesel katsel endast välja.
Ükskõiksus ei taha midagi.
Ei hooligi sinust.
Sellepärast teedki kõik, et muuta
end veidigi
ükskõikseks.
***
Su punasel rinnal, mu lind,
näen igal õhtul väsimuse märke.
Nii vapralt sa kogu päeva trotsinud tuult.
Su mustavaist silmist, mu lind,
otsin ikka ja jälle selgeid vastuseid.
Sädinaga püüdnud sa mind segadusse ajada.
Su kuldsel nokal, mis jagu saanud mitmest
kivikõvast pähklist, leian tuhme kriimustusi,
mis tekkinud valedest, millega tahtsid mind tappa.
Su punasel rinnal nutan igal hommikul
veriseid pisaraid, et suudaksid kaunimana
ehapunale vastu lennates
maailmale oma laulu laulda.
Meeleolu I
Suupärane suudlus sulges suu
salapärane veetlus vaigistas meele
omapärane ootus varjutas kuu
õhtuhämarus saatis meid lõputa teele
Meeleolu II
Elupõline põlastus
Tuhattuline tuuletus
Karmtõsine kurvastus
Kurbnaljakas naeratus
Kaotatud mängulust
Võidetud ängistus
Ilmatu ilmatus
Meeleolu III
Lepase ree lapitud servalauad
Lõputa tee peal unustet hauad
Kollaste rooside kimedad karjed
vaikiva õhtu venivad varjud
– kevade viimase öö sume idüllikus.
Kellakäo lahkumine ajast ja ruumist
valvekoera ulg sääl välja peal, kuudis
Magamatuse mustad klounirõngad
jaaniusside otsivad tuletud tunglad
– suve esimese öö siivus idüllikus
...vastu koitu...
Pretensioonitud pilgutused pilkases pimeduses
valguse vilgutused kiimases päikeselõõsas
***
Kuukirme on kaalukausil
murumaik mõrumunal
tuvihuikeid luigemeeleolus
teeb uitaja käokingad jalas
kas polnud see väikene nali
liigsuvises tusaduses
meremõtteis on muremees
äratundmiskurbuse jällenähtamatus
algas ja lõppes
suveöös
Eelviimased vihmapisarad teeklaasis.
SUULAGI AVAS UKSE LAESUHU
rohukõrtest koridor viis läbi umbse õhu
siis ühel silmaplgul imeti mind välja
ja jälle sisse iseenesesse
hingasin ja olin
ja tundsin kurgus kerget kõdi
või hoopis katsus kõdi minu kurgulage
rohukoridori otsas nägin murueite
ja murutaati
kes higistades lähemale
sikutasid igavikupaati
***
Maailmalõpu meeleolus
tundsin millegi algust
ja tõesti, ses mustavas tühjuses
nägin uuesti ilmavalgust.
No comments:
Post a Comment