seal kus mind pole

Ei tea kas see on viis peast segi minna, aga viimasel ajal näen pidevalt unes oma veel kirjutamata raamatuid. Loen neid unes mõnuga, peatükkide kaupa. Paraku pole veel kordagi suutnud vaadata seda lehekülge, kus oleks kirjas kirjastuse nimi ja väljaandmise aasta, siis vast teaks kui kiire mul nende kirjapanemisega tegelikult on.

Esimese raamatu nimi oli igatahes

"Seal, kus ma olen ja ei ole", teise pealkirja ei näinud, aga luule see ei olnud.

universumid

Kui võrdlen paralleeluniversumis toimuvat selle universumiga,

kus ma praegu olen, ei saa ma aru, miks ma siin üldse olen.

Sest paralleeluniversumis alati kõik nii täpselt selge, õige ja omal kohal.

Sõnadetagi selge. Loomulik. Imeline.

Ja oma kangekaelsuses tulen sealt ikka siia tagasi,

sest tahan, et siin olemine oleks ka selline hingestatud nagu seal.

Teha siin ka kõike südamega, et luua tasakaalu.

Igas selle ilma sekundis võib olla tolle ilma igavik.

Siit äraolekuviiv võib seal kesta mitu inimelu. Ja ometi teen siin olles

ikka ja jälle samu vigu suutmata meenutada, et olen neist juba õppinud.

Paralleeluniversumis on ilm rahulik.

Siin on alati torm. Nii palju on veel õppida.

Täna kell 5

Täna kell viis
jäi metropol korraks vait
Järsult
katkesid kõik helid.
Olin hetkega ärkvel
ja värske.
Siis alles sain aru
et olin ise korraks
vait jäänud.

otsatu hetk

Sel hetkel sõnad said otsa
ja hinged rändasid
läbi taevase jõe
uute ilmade poole
nende ilmade poole
mida nad ise lõid
sellessamas hetkes.
Oli loomine
ja mitte keegi
ei saanud kunagi teada
et selline hetk oli olemas
või kes selles hetkes
on loojad

5.15

Öövahi tööpäev hakkab
lõppema
aga minu unemati
jäi traksipidi
Kremli torni pidama.
Neli mälestust trampisid
mu peas ja mörisesid.
Igas ajusagaras üks.
Viies mälestus oli ka seal
aga ei trampinud,
ta justkui teadis,
et niikuinii ma mõtlen
tema peale alati,
vähemalt igal hommikul
kell 5.15

Musta Laguuni laulud

Laguna Noir I

Mustas Laguunis uitavad Mõtted

kaldakivide vastu loksuvad Valed

pesa punuvad lennukad Vaated

rannal Kõhklused mängivad malet

Mustas Laguunis on algamas Kevad

tärkavad maapõuest soodsad Ideed

Metsas on Tõdedel eraldi rajad

Tarkus ja Saatus naudivad teed

Mustas Laguunis on Loovuse ase

Lootus pärlitest meisterdab vaipa

mitmendat korda on Elamus rase

muus osas Elu ei ole seal laita

Mustas Laguunis on Valge oaas

kus värve valivad Iha ja Kirg

Meeleolu teeb valmis Taeva ja Maa

Looduga rahul on rahutu Hing

II

Ajakoerad liiguvad ajujääs

Seierid räästas tilguvad verd

Mustas Laguunis on algamas päev

Kommodoor karbiga peegeldab merd

Lõheneb taeva ähvardav pale

Võpsikusopis siutsuvad Mõtted

Lendu tõuseb üks lopsakas Vale

Täna on lubatud räpased võtted

III

Päike tuli välja täna esmakordselt

lõppes kõiki kurnav kõle öö

Must Laguun taas särab imekuldselt

on hauakotkas tiivad kokku löönd

Ei ole Surmal nüüd laguunis võimu

siin iga idu kasvada saab täiel rinnal

ja hädad nüüd ei kurna Kuuhõimu

õrn rohelus taas läigib merepinnal

Kellakägu kukub ajaruumis

pikkamisi, kindlalt, kähinal

ta kukkumisel keegi ei näe mõtet

On leitud parem mudel sellel ilmal:

Liikumine pole lineaarne

ja rütmid saavad käima eluringis

Päev toob kaasa öö ja öö tirib kaasa päeva

hämarus on tihe side nende vahel

Ja kellakäol on palju vähem vaeva

võib kukkumata jätta

pikk on eluahel

IV

Mustas Laguunis kajavad kellad

Helid lendavad orus ja mäel

täna kõik siutsuvad Mõtted on hellad

ära on leppinud Kõhkluste väed

Ulgumerele Valed viis eilne suur maru

kaldale uhuti armuvaevades Hing

Oo, viige ta vette enne veel kui kaob aru

ei lõppema pea veel ta eludering

Las tibu supleb neis rohekais vetes

kosub ja kasvab soojas soolases vees

tema Tarkus ja Saatus ta enese kätes

kõik Valikud Rajad on lahti ta ees.

V

Laguna Noir/ Bleu

Nii sinine on täna Must Laguun

et tema sära tapab Mõtteid

on vete kohal tõusnud kirdetuul

õhk täis on ärevust

ja salamandrid liival ükskõikselt

teevad nikku

Kaks murepilve sõuab üle taeva

üks väike takerdunud kaljutippu

siin täna armuasjad teevad vaeva

kaks kotkast igatsevad

igavikku

19.03.2000

Calvados voolab niredena

mööda kortsunud lõuga

peen liiv katab tuulisel rannal

lõhkise kaluripaadi

Kajakate tiivasahin toob

vaikusesse ukulele kauged helid

Suur punane päikesekiir

lõhestab

kollased

banaanid.

On loomine ja joomine.

Loojumine.

unenägu

Täna öösel nägin väga veidrat und. Oli minu hinge kaalumine viimse kohtumõistmise eel ja Peetruse rollis oli miskipärast Toomas Paul. Küll ta esitas mulle raskeid küsimusi ja ma ei osanud ühelegi vastata. Kogu aeg kiskus jutt tavalistele igapäevastele asjadele, nagu mis värvi võiksid olla hommikumantlid ja milliseid maitseaineid oleks kõige parem kasutada peedikotlettides. Ja ei kaldunud need asjad sugugi minu kasuks.
Arutada oli ju tore aga meid mõlemaid hakkas vaevama, et nii tähtsal hetkel igavikulised asjad kõrvale on jäetud. Ja siis palus ta mul mõne sõnaga midagi tarka ja mõistlikku öelda, mis minu isiku kaalumisel võiks kasuks tulla. Ütlesin, et olen õnnelik. Vastus, tundus, et teda ei rahuldanud, sest ta võibolla oleks tahtnud mingit Augustinuse analüüsi või Aquino Thomase jumalatõestust. Ent ma ei suutnud tol hetkel meenutada ühtki elutarkust ega mõtet. Pea oli täiesti tühi, nagu poleks seal kunagi midagi olnudki. Igatahes mind saadeti ukse taha uut vastust välja mõtlema. Aga ukse taga oli uus reformitud Eesti kirik. Ei olnud katedraali ega gooti stiilis hoonet ega midagi. Mingi kupli taoline ruum oli ümberringi kaetud kauni musta marmoriga, ruum oli täiesti pime aga keset seina üks pisike valge särav punkt. Ja selle valgustäpi ees seisid harduses inimesed ja punastes talaarides vaimulikud, silmad ainiti täpi poole. Ja siis juhendati mind selja tagant, et pean valgusele niimoodi keskenduma, et punktist moodustuks triip ja siis teine ja kolmas ja kuni need triibud katavad kõik seina ja maailm muutub säravaks valgeks ja kaovad seinad ja siis on ühel hetkel kõik vastused ühtlasi kõikjal aga ka selles punktis olemas. Pingutasin ja keskendusin kõigest väest ja mustast kuplist sai särav ja silmipimestav maailm, kus ei olnud aega, ruumi ega mateeriat, ega ka füüsilist keha. Oli vaid hinge kulgemine mingis seletamatus igavikulises valguses.
Ja siis ärkasin. kell oli viis hommikul. mis juhtus ja toimus ja kus ma olen, mõtlesin mitu tundi...

tuletooja päev

neil päevil miski polnud endistmoodi kaunis ehk oli järjepanu tuletooja päev, sel ööl vaid helkimata unustasid tähed üks käärimalaind unenägu huvitav mis saada võiks me selle aasta saagist ent rohkelt unistusi treppe käike me palee viib iseseisvalt ellu ja elukeerdudele tuhmi musta läike toob rändurrüütli ülivõimas kihu.

*

jah
ma ikka ootan sind
ei
mul pole üle läinud
ja
polegi tähtis
kas
sa tuled
vaid
et vaatad sama taevast
ja
sama kuud
selle
maakerapalli
peal

Valgusaastatetagune luule- 1994-1998

KOGUTUD HULLUSED
HULKUVAD KOGUSED
TÄNA VEEL TÄNASED
HOMME VIST MULLUSED
***
Kaoses ühel hetkel tekib korrapära
ja pärakorrast alguse saab kaos
ja selleks et ei sureks kohe ära
peab veidi aega hoidma ennast vaos

***
Alguses oli mõte
kuid siis kadus mõte ära
selle mõtte pärast on tehtud
nii mõttetult palju kära.

Siis alles sai sõna
mis väljendas mõtte kaja
see ajatu vaikuselõhkuja
täidab nüüd kõik meie aja.

***
Ei ole tähtis, kas elu
järgmine hetk
läbib
lootoslillle südamiku
või kotka tugeva haarde -
minu käsivarrel teeb
uinakut praegu
kolme täpiga
lepatriinu.

***
tuulelipp lõhestas taeva
kaheks mustavaks valukilluks
kadalipp lõpetas vaevad
hing muutus mesilinnuks
mesilind kurblikul ilmel
kaes taeva tekkinud lõhe
ja laskis end mööduval pilvel
kanda kargesse öhe

ASESÕNAD
MINA
Lõngun maailmas
mangun lõõpides
vilistan maalides
mulistan viilides
endale hauda
hingele põuda
põlvele paremat hinge
ei tihkagi nõuda.

SINA
Kulmud kortsus
kordad kulunult
kuld on kooritud
koor on noolitud
närid matsudes
talmud kääridest räsit
määrid mett mu mokale
et oleks magusam haugata.

TEMA
pinnud rindades
rinnad pindades
pinnad randades
randid kangastes
kantud pihkudes
antud kihkudest
kootud sukkadest
sootutest kukkedest
väsinult tihkudes
unistab ja ehitab
endale naeratust
tikkudest

MEIE
maailm meisse ei puutu
ja puud meist ei muutu
muud siiski ei puudu
selles pilvises ruudus
paotame silmi
laotame sirmi
sellele ilmale
ilmele külmale.

TEIE
Mõtlete elust
etlete mõnust
mõnestki ilust
hiilite mööda
või möödute hilja.

NEMAD
teevad mis tahavad
söövad ja magavad
almusi jagavad
julmusi salgavad
lõpu eel alles algavad.

***
Aegunud elu. Vaevade piir.
Raevutsev melu. Naermise piin.
Hing vaesub. Elu raevutseb.
Igal melul on kusagil piir.
Naljakas , mõttetu piin.
Tühjuse ootus. Oodatud tühisus.
Patuste lootus. Lootuste patusus.
Lahkunud valu. Valus lahkumine.
Kokkuvõtted. Võetavad kogused.
Unustamine ja lein.
SEIN.

***
Sõber, sind ootasin kaua,
et viiksid mind ära siit.
Siis istuks me ümber laua
sel ööl enne veerand viit
ja räägiks maailma lahti
teeks taeva pinnale prao.
Kuu imestaks salamahti
et sõbrad on peatanud ao

***
KUI SULGEKSID SILMAD KOHE HOMMIKUL
valiks une asemel ulmad
siis ehk ei märkaks nii ruttu sa
et minu silmad on kurvad.
KUI SULGEKSID SILMAD KOHE HOMMIKUL
oleks rõõmsam ja valgem su päev
ehk küll mõttega vaataksid maailma
saaksid valida mida sa näed

***
Vabadustung
Äärelinnade kummastav vaikus
Lillede usaldus
Hullude visadus
Vihastav hallus
Halastav vihm
Vooruslik soojus
Sädelev hoovus silmades
Õhtused teekäijad
Teekäimata ajad
Tilkuvad seierid
Tungiv vabadus

***
Ma istun sel pingil ja sina mu kõrval
ja minul koos sinuga olla on hea
Istun siin pingil sinuga ühes
ja rohkem miskit ei tegema pea
Me istume kõrvu ja kaeme kuis puud
õõtsuvad meiega ühes
istume nukralt ja naudime kuud
ja kevad lihtsalt istub meil süles.

***
Sügistuul tõukab ranna poole meid kaht,
sinu silmadest peegeldub igatsus.
Minu pisaraist laineharjadel vaht,
nüüd sind, Valge Lind, ootab vabadus.
Ütle kus lõpeb su lõunasse ränd,
miks nii kaugel su taotluste siht?
Mere kaldal vaid kivid ja kuivanud mänd,
peatun ladvas, janu kustutab vihm.
Ütle, kui peatub see tõmbetuul,
kas seal on su vaikusemaa?
Sa lahkud, sind ootama jääb sellel puul
Must Ronk, rinnus valutav haav.

Teel.
Maasikad küpsevad purpurikarva
Inimtühjal Arkaadia teel
Neid küll leian nii haruharva, kuid
Allikaist jõudu ammutab meel.

Algus ja lõpp on helged
Raskus rõhub teelolija õlgu
Mõeldes Sinule vahel on kergem
Astuda mõni samm võlgu
Suvi teeb kollaseks välud
Talv valgendab aasad ja jõed
Aeg vähendab lahkumisvalu
Nomaadid me, vennad ja õed

Saada mind ära kui tulen
Ilma leivakotita teele
Neid maasikaid suhu siis panen
Droogiks, lootes ka allikaveele.


***
Naeraks koos , naerame, sõber
las tulevad pisarad
Hingaks koos, hingame, sõber
oleme täna veel elavad
Unistaks koos, unistame, sõber
las ulmad ühiselt lendavad
kuigi sisimas alati üksi, mu sõber
selles hetkes me koos,
nii lõpmata.

***
Sa ei tea mu nime
ega mu nägu
Ehk oled pime?
Või imeline?

***
Mis värvi võiks olla su naeratus
kui lõpuks avastad,
et mind pole kunagi päriselt olnud.
Ja sina olid olemas vaid minu unenäos...

ÖÖsel
Unesegaselt kuulen su nutvaid samme ja silmade müdinat
Unesegaselt leian su vaikimisest laule ja tasasest norinast tuge
Päeval salaja tuulega sõbrustan nii et aimu sul poleks
Sest tema vast ainsana teab millal ükskord sa tuled.

***
SES
SEKUNDIS ON
NAUDINGU LÕPMATUS
ÜKSKÕIK KUS
ON HUKATUSE IGAVIK
(Baudelairega)
***
INIMLIK ON OLLA INIMENE
JA MITTE KEEGI TEINE
OLLA SILD LOODUSE JA VAIMU VAHEL
TUNDMATA ÕIETI KUMBAGI NEIST
(Hessega)

***
Üks killuke sinu sees
on ideaalne mees
sellesama killuga kratsid
maha mu pipipatsid

***
Salaja täitsid mu tuba
kui magasin
iial ei vajanud luba
kui magasin
sest siis olin alati vaba
kui magasin
ja siis ei olnud mul taba
kui magasin
ja sina olid tabamatu
kui magasin

(sa magamatu
ma magasin).

***
ära vaata mu silmi kui kohtume
ilmaaegu neid igatsed hiljem
pole vaja näha vaeva sõnadega
mis midagi ei tähenda, oleme
niisama, selles üürikeses hetkes,
oleme koos

***
Elu ilma...
eluilmaski ilma...
kõik koondub
ühte punkti taevalael
pilvetriibust
saab punane pael su juustes
säravad tuled maastikul
muutuvad sädemeiks su silmades
rohekalt kumavast metsatukast ilmub tuul ja
sasib su söekarva kiharais
teeäärsed postid loevad samme
mis mul veel astuda
et jõuda sinuni

***
Kas kuuled ?
kivid räägivad
Ei, sa ei kuula -
mitte kõrvadega
kuula südamega!
Tahad ma aitan-
panen kivid kisama
läbi enese
ehk sa siis kuulad ka mind
mõnikord...

LELU I
Kelle oma on minu elu
kes tunnistaks omaks maailma
ehk olen tõesti üks lelu
kes hingest jäetud ilma
kelle oma on minu ihu
kes tunnistaks omaks mu vaimu
eh, võtke see kõik kellel kihu
mul niikuinii pole aimu

Lelu II
Mäng ümber lelu
teeb õnnetuks mängijad
mängus on rohkem kui elu
on üks juht teised järgijad

Elu kui ümber on mängijad
teeb õnnetuks samuti lelu
sest selles mängus kõik kaotajad
lisaks lelule kaotavad elu

Lelu III
Ühepäevaliblikas
ma kingin sulle elu
sa elad teise päeva veel kui
oled minu lelu

Ühepäevaliblikas
sai kingiks minu elu
ja terve päeva liblikale
olin ühepäevalelu

MA&SA
MA elan igavesti
selles hetkes
muu maailm peatus
sain korraks näha sind
ma surin alatiseks
selles teises hetkes
kui peatus tramm
SA üksi jätsid mind.

***
Sa oled sangar selles seiklusfilmis
kus minul kõrvalosatäitja roll
Sa oled suvepäike virmaliste talves
mu soojaandev kodukootud sall
Sa oled nektar jumalate templis
vaid väljavalituil sa pakud kosutust
Sa pettekujutlus, sa seiklejate Memphis
su läikiv kest ei too ju lohutust.

***
Ma ennast vaatan elu seinapeeglist
kuid end ei näe – mul peegeldust ei ole
Luukered joobnud löövad kolpadega keeglit
ja nurgas mängib tantsuks rõkkav ribiorel
Ma elu vaatan oma kõverpeeglist
ja sügan seinakella karvast rinda
Ei ole mõtet kinni hoida reeglist
siin iga suudlus maksab surmahinda.

***
Kurjus tahab võimu.
Ta võtab su imelise lummusega
oma rüppe, meelitades ja kiites su vaimu.
Ja enne kui ärkad uimast
oledki samasugune -
kuri.
Hea tahab aidata.
Ent oled liiga uhke, et tunnistada
oma abitust. Seepärast lükkadki ta
juba esimesel katsel endast välja.
Ükskõiksus ei taha midagi.
Ei hooligi sinust.
Sellepärast teedki kõik, et muuta
end veidigi
ükskõikseks.

***
Su punasel rinnal, mu lind,
näen igal õhtul väsimuse märke.
Nii vapralt sa kogu päeva trotsinud tuult.
Su mustavaist silmist, mu lind,
otsin ikka ja jälle selgeid vastuseid.
Sädinaga püüdnud sa mind segadusse ajada.
Su kuldsel nokal, mis jagu saanud mitmest
kivikõvast pähklist, leian tuhme kriimustusi,
mis tekkinud valedest, millega tahtsid mind tappa.
Su punasel rinnal nutan igal hommikul
veriseid pisaraid, et suudaksid kaunimana
ehapunale vastu lennates
maailmale oma laulu laulda.

Meeleolu I
Suupärane suudlus sulges suu
salapärane veetlus vaigistas meele
omapärane ootus varjutas kuu
õhtuhämarus saatis meid lõputa teele

Meeleolu II
Elupõline põlastus
Tuhattuline tuuletus
Karmtõsine kurvastus
Kurbnaljakas naeratus
Kaotatud mängulust
Võidetud ängistus
Ilmatu ilmatus

Meeleolu III
Lepase ree lapitud servalauad
Lõputa tee peal unustet hauad
Kollaste rooside kimedad karjed
vaikiva õhtu venivad varjud
– kevade viimase öö sume idüllikus.
Kellakäo lahkumine ajast ja ruumist
valvekoera ulg sääl välja peal, kuudis
Magamatuse mustad klounirõngad
jaaniusside otsivad tuletud tunglad
– suve esimese öö siivus idüllikus
...vastu koitu...
Pretensioonitud pilgutused pilkases pimeduses
valguse vilgutused kiimases päikeselõõsas

***
Kuukirme on kaalukausil
murumaik mõrumunal
tuvihuikeid luigemeeleolus
teeb uitaja käokingad jalas
kas polnud see väikene nali
liigsuvises tusaduses
meremõtteis on muremees
äratundmiskurbuse jällenähtamatus
algas ja lõppes
suveöös
Eelviimased vihmapisarad teeklaasis.

SUULAGI AVAS UKSE LAESUHU
rohukõrtest koridor viis läbi umbse õhu
siis ühel silmaplgul imeti mind välja
ja jälle sisse iseenesesse
hingasin ja olin
ja tundsin kurgus kerget kõdi
või hoopis katsus kõdi minu kurgulage
rohukoridori otsas nägin murueite
ja murutaati
kes higistades lähemale
sikutasid igavikupaati

***
Maailmalõpu meeleolus
tundsin millegi algust
ja tõesti, ses mustavas tühjuses
nägin uuesti ilmavalgust.

Orja pihtimus

Minu postkasti potsatas ootamatult järgmine kiri ühelt vanalt tuttavalt kaugest minevikust.

*

Tahan sulle jutustada selle loo, et et teaksid mis on minust  saanud ja kuidas olen veetnud oma viimase aasta. Lugu ise ei ole kuigi pikk. See  viimane aasta, mis olen olnud kodust eemal, on möödunud nagu viiv, mis võrreldav  kiirusega, mis kulub märjaks kastetud udusulel mahakukkumiseks.  Kuigi tuul teda vahepeal kuivatab ja siia sinna loksutab, on  kukkumine ikkagi paratamatus.  Kirjutamine on hetkel ainus asi, mis on mulle jäänud ja lubatud.  Môtlemine on lubatud. Mõtete väljaütlemist mulle ei lubata. Kuidas ma siis  seesugusesse, enda jaoks kummalisse, olukorda sattusin?   

Nagu kõik keerulised asjad  siin ilmas, juhtus ka see väga lihtsalt. Sattusin juhuse tahtel riiki, mille  keelt ma ei valda ja see oli mu esimene viga sellel teel. Mis kasu on su paljude  keelte oskusest kui mitte ühegagi pole sul mitte midagi peale  hakata. Ja õnnetus ei hüüa tulles, või kui hüüabki siis nii vaikselt, et me seda ei  märka, või ei oska tähele panna. Või mine tea, kas oligi see õnnetus. Nii palju olen õppinud selle lühikese ajaga, nõnda põnev on olnud mu esimene aasta  orjuses.  Juhus ise oli väga lihtne. Läksin ühel õhtul valja, et osta üks  türgi pitsa. Sel ajal kui noored türgi mehed seda valmistasid sattusin vestlema korvallauas istuva türklasega, kelle kael oli kuldketi raskusest kiivas.  Rääkis mulle omas keeles midagi, mina muudkui noogutasin ja järgmine hetk istusin  autos, siis juba väikeses lennukis ja siin ma nüüd olen. 

Ma ei teagi, mis riigis ja  mis linnas, aga sel kõigel ei olegi ju enam tähtsust.  Jah, sa said õigesti aru. Müüsin end, täiesti kogemata, orjaks.  Veedan oma ülejäänud elu palmioksa viibutades ja peremehele kirsse suhu toppides. Sa küsid, kuidas minusugune vabadust ihaldav ja  mässumeelne ja rahutu hing niisuguse eluga toime tuleb. Ehh, tegelikult ma ei ole elus  muud ihanudki kui püüda olla tähtsusetu ja igav. Elu on lihtsalt vahel sundinud  mind välja näitama mingit maski, mis on ehk vahel ka mind ennast ara petnud.  Hoidsin sellest kuni viimase ajani kümne küünega kinni, teadmata,  et tegelik vabadus on isetus. Tegelik vabadus on kui me ei hoia kinni oma  tahtest, soovidest, ihadest. Tegelik vabadus on kui me ei tunne muret selle üle, kas oleme söönud ja joonud, maganud ja ärkvel. Vabadus on siis, kui meil on  küll tahe, aga me ei soovi seda rakendada.  Vabadus on pühendumine.  Mis tähtsust on su vaimsel tasemel ja loetud raamatute arvul siin  ilmas, sellega pole midagi peale hakata. Terve elu püüame omandada märgisüsteemi, et teistest inimestest aru saada, aga iialgi ei saa, ega hakkagi saama.  Katsugu igaüks ennast môista ja ôppigu kôigepealt iseennast tundma. Aga ei, kus  sa sellega. Ilmtingimata on meil  vaja endale luuüdini selgeks teha kôik  maailmas kehtestatud reeglid ja seadused. Ja muidugi iga hinna eest neid  ôpetusi siis ka järgida. 

Kulla sôber. See on nii tilluke osa  sellest suurest ilmast, mida püüame ôppida. Ja see antakse meile ette tähtedes,  raamatutes, sônades. Ja tunneme veel suurt uhkust selle üle kui oleme suutnud järjekordse raamatu läbi lugeda... Käime uue teadmisega ringi, nagu kuked  keset kanakarja, aimamata, et meie oleme kanakari ja see kes teeb seadusi, ei hooli sellest kui palju mune me muneme! Tunneme rôômu, et oleme vabad inimesed vabas ühiskonnas. Oleme ausad, kellele seda ühiskonda tegelikult  vaja on - kas meile kanadele, vôi neile kukkedele. Kuked tahavad  valitseda ja kanad tahavad alluda. Ja me pakume oma pöörastelt suure  ôppimisvajadusega neile seda vôimalust meile reegleid kehtestada. Vabadus, vabadus. Seda  pole olemas. Aga vaata kui palju sõnu oleme oma keeles selle tüvega teinud.  Vabanemine, vabastamine, vabandus, vabalangemine, vabatahtlik,  vabariik, vabanemine, vabastaja, vabatmees,  vabameelne.......jne.   

Praegu tunnen end orjuses vabamana kui ei kunagi varem. Olen kõige oma olemusega pühendunud iseendast, oma tahtest ja oma egost loobumisele. Kui  raske oli mulle siis kui olin omapäi. Püüdsin kõigest hingest vaba olla, kuid ei  saanud kordagi aru isegi sellest, mida see sõna tähendab.  Püüan õppida loobumist. See on minu väljakutse see ülejäänud elu.  Loobun minevikust, rahvusest, identiteedist ja iseendast.  Ära mõista mind hukka ega hinda mu tegu. Ma olen õnnelik. Väga.  Kuigi jah, kohati on mul siiski kahju, et ma ei näe sind enam  kunagi. Olid ju Sinuga meil parimad hetked elus. Kui ohtralt unistusi sai koos  lendu lastud ja milliseid õhulosse sai ehitatud. Loobun neist unistustest siin  selles palees. Mul ei ole mind enam. Ma olen muu maailma jaoks surnud. Ka maailm  on surnud minu jaoks, kui olen lõpetanud selle loo. Igaveseks. 
Tahan vaid, et  teaksid mu lugu ja võimalus see kirja panna oli ka üks tingimus mu müügilepingus.  Jaa, loomulikult sõlmisin ma lepingu. Pika ja keeruka. Loobusin selles  lepingus peaaegu kõigest. Peremehel on õigus ka mind tappa, kui ta peaks  seda otstarbekaks pidama. Ma olen rahul.  Vabadus on rahu.  Meelerahu. Ei ole palju asju täna jäänud mille pärast tunnen  ärevust. Ehk vast vahel kui palmioks suurest vehkimisest hõredaks hakkab jääma, või  kui kirsid ja puuviljad kipuvad vaagnast lõppema. Lippan siis kiiruga alla  keldrisse, et leida uued ja veelgi magusamad. Ja kui ma kaua viibin, kortsutab  peremees kulmu, aga see kaob, kui ma talle õrnalt naeratan. Olen ta ori ja mul on  kohustus olla ta vastu hell ja hea. Ma tahan seda püüda ja  kõiki ta soove täita. Vahel ta lubab mul oma jalgu pesta. Tema  inglijalad mu käte vahel - tupsutan neid õrnalt roosiveega ja lakun kuivaks oma  keelega. Ükskord, sa ei kujuta ette, ta isegi silitas mind. Ma olin sellest mitu päeva nii õnnelik kui ma üldse kunagi olen olnud. 
Ta on hea, see mu  peremees.  Ma loobusin ka oma nimest selles lepingus. Mind hüütakse nüüd  lihtsalt orjaks. Ori, lehvita tuult. Ori, tantsi mulle! Oo millist rôômu ma tunnen alandlikkusest. Siiani olin arvanud, et vaimne üleolek on püüdlemist väärt -  tundsin end miskipärast tihti paremana kui teised ja käisin nina püsti ringi.  Tallasin tunnetel ja inimsuhetel. Murdsin piigid ja astusin püstipäi  minema, kui tuju tuli. Nii veider tundun endale nüüd tagantjärele  vaadates... Arvasin, et miski, ega keegi ei suuda mind haavata.  Vähemalt nii näitasin välja. 
Aga kui läksin koju, oma koopasse, nutsin  enesehaletsusest mitmeid tunde. Jaa, kuidas mulle meeldis endale kaasa tunda. Olin  ju enesele nii kohutavalt tähtis. Mu keha, mu tarkus, mu tujud ja meeleolu  -  need olid  nii tähtsad. 
Ma loobusin siin tujudest - mul ei ole õigust neid  väljendada, loobusin ka meeleoludest. Ma ei tohi, ega taha, kas tead, tunda  kurbust, üksindust, lootusetust, rôômu, viha. Olen ori ja mu peremees  määrab, milline ma olen. Kord ähvardas ta mind piitsaga kui olin kogemata ühe  viinamarja maha pillanud. Ta tahtis mind ilmselt proovile panna. Ma ei tohi tema  ees ka hirmu ega valu tunda. Kõigest väest pingutasin, et võimalikult võluvalt  ja  andestust paluvalt naeratada. Mu eksimus oli suur ja karistus oli  liigagi kerge. Kaks ööd veetsin keldris madude keskel magades. Oo, ära karda, maod on mu sõbrad. Kuigi öösiti on nad väga elavad, sest siis paleed köetakse ja soojaga lähevad  maod teatavasti väga erksaks. Lõbustan end nende  sisisemist ja jagelemist vaadates, aeg ajalt luban neil ka end minu ümber  keerata.  Tunnen nendega mingit ühisust. Mul on neilt palju õppida. Nad on  küll enesekesksed ja õelad, aga iga kord kui nad kesta ajavad, on nad  väga armetud ja haavatavad. Vahe on meil tõesti selles, et mina olen kestast  igaveseks loobunud. Toidan neid ja olen nende vastu hell. Ja nad vastavad mulle  muidugi ôelusega, hammustavad mind ja kägistavad kui ma peaksin kogemata tukastama.  Olen selle eest neile tänulik. Millal mu endises maailmas headusele heaga  vastati - ei iial. 
Inimesed on hullemad. Inimesed kasutavad  teisi jôhkralt ära, ainus seadus inimeste maailmas on vôtta ja  mitte iialgi anda. 

Siin, madude keskel olen armetu ja tähtsusetu ja ootan  armuandi ülevaltpoolt. Ja olen ka siis ônnelik, kui ma seda ei saa, sest  see kasvatab mind olema veelgi alandlikum ja ôpetab mind andma.  Vabadus on andmine. Tahan seda kuulutada täna sulle. Sina, kes sa elad teistsuguses maailmas. Proovi vahel anda, nii et sa ei môtleks  selle peale, mis sa vastu saad. Tean, kui raske see on.  See palee, kus ma elan, oma väikeses kongis keldrikorrusel, on  hiigelsuur omaette maailm, ent esimesel kolmel korrusel ei ole ühtegi akent. Ma  võibolla ei näe kunagi päikest, aga ma ka ei igatse eriti ta järele. Soojust on me ruumides küllaga ja küünlad ja tôrvikud valgustavad me käike. Aga sellest  kõigest juba lähemalt siis kui liivakell on tühjaks saanud ja kellakägu kukub  uue päeva algust.  Ela hästi.

ori