Saturday, May 25, 2013

lähen pesen

Lähen pesen endalt maha
selle kustunud armastuse
ma ei taha tantsida
purjus mehega
kes kunagi ei tantsi
ei taha rääkida
purjus mehega
kes kunagi ei räägi
ei taha magada
purjus mehega
kes kunagi ei maga
minuga
vaid otsib lunastust
iseenda üksindusele
oma sisseharjunud põrgule
Lähen pesen maha
selle põrgu

Saturday, May 18, 2013

Tuuletuli

Teen tuulele tule
et tuul tunneks mind ära
Olen tuuleratsanik
aga mul pole veel oma tuult

Kavatsen taltsutada kõige
kiirema ja kuumema tuule
Perutava ja vahuse
nagu vanaisa talli
hiirvalge täkk

Tule tuul, hüüan öösse
punase lakaga
tuld silitades
Tule sa tuline tuulispask
Tuuleratsanik tahab
su vihuris tantsida
maikuu tuulevaiksel ööl


Thursday, April 4, 2013

Hetk

"Praegu on täpselt selline hetk, et tahaks luuletada," ütles naine.
"Ma tahaks praegu kuulipildujaga tulistada," ütles mees.
Nad vaikisid.
Üks neist ei kirjutanud kunagi ühtegi luuletust.
Teine ei tulistanud mitte kunagi kuulipildujast.

Monday, April 1, 2013

Pärimus

Päri mu keel
Päri mu muusika
Päri mu rõõm
Päri must parim
Päri iga päev natuke 
Pärimust.

Sunday, March 24, 2013

pööripäev

"Üksi, üksi, õeke!"
hüüdis saunanurgas hiir.
Hakkasin läbi saunaukse 
ükshaaval hüüdma. 
"Too mul sukad, sukapaelad,
aluskörti ja pealissärki,
kaelakeed ja käevõrud,
kõpskingad ja pastlapaelad."
Koit hiilis lähemale
arglikel sammudel.
Väike must saatan 
vihises nagu välk 
sauna ja põrgu vahel käia.
Siis ei olnud mul äkki enam 
ühtegi asja tarvis.
Saatsin saatana õnne järele.

Juba neljas pööripäevaöö
istun saunas, ehitud ja rõivis
ja ootan lubatud õnne.
Hiir piiksub ikka:
"Üksi, üksi, õeke! 
Kui too õnn 
enne kuke kiremist
kohale ei jõua
lasen kassi sauna.

 

Wednesday, March 13, 2013

***


Ma elan vete peal väikeses puust paadis
ja vetevald on mu eluase,
kaldail vee kohale kummarduvad puud
on mu varjualune.
Kulgeme metsikuis jõgedes,
liigume tasa sulisevates ojades,
ulbime vahel randa ja vahel ka ulgumerele.
Paat on mu saatus ja teekaaslane, tark sõber,
kel on hing ja teadvus
nagu neil sügavail mustavail vetel,
käänulistel jõgedel ja tormistel meredelgi.
Sõidan vahel kinnisilmi ja usaldan.
Usun, et jõuan kohale.
Vahel haaran tüüri ja siis usaldab paat mind.
Olen veest tulnud,
vetevana noorim tütar
ja ma ei karda, et pean kunagi
tagasi vette minema.
Meil kolmel on üks tee käia -
paadil, vetel ja minul -
loogeldes läbi maavalla.

Sunday, June 3, 2012

Mere omad

Me oleme nagu pluss ja miinus
pulss ja pulsitus
kord ja korratus
rutiin ja kordumatus
kinnihoidmine ja minnalaskmine
meesvõlur ja naisnõid
ja me sobime selle
maakerapalli ühe punkti
nagu siga ja kägu.
Ja ometi oled sa veidike
minu nägu
ja mina olen natuke,
ühe pinnu võrra
sinu masti puu.
Ainult purjeid ei ole me laeval
ja tuult ei ole me maal.

Aga mina olen tuuleema tütar
ja teen tuule
Ja sina oled purjepõimija poeg
ja teed purjed.
Ja meri saab laineid ja laevu täis
Ja meie jookseme
üle vee kaldale
istume vanale kummulikeeratud
kaluripaadile ja vaatame
seda merd ja neid laevu.

Neid täispurjedes mõttelaevu,
mis kannavad unistusi ja ulmasid
mälestusi ja tulvasid
pidulikke ja piinlikke hetki
neist päevist,
mil ei olnud veel seda merd,
seda kallast
ja meid sel vanal kaluripaadil.
Tema mäletab nüüd meid,
mäletab palju rohkem.
Mäletab tormiseid öid,
mäletab tuulevaikust.
Kaladega ja kaladeta tulekuid
ja minekuid.
Ja oma viimast tulekut mäletab ta.
Üksinda randa ulpimist,
kurbust ja leina.

Ja nüüd mäletab ta ka seda lugu
plussist  ja miinusest
minevikust ja tulevikust
koidust ja hämarikust, kes kohtuvad
vikerkaaresillal siis kui kuldne päike
heidab maale oma viimase
helkiva kiire.
Ja kui me istume, pudeneb põrmuks
see vana kaluripaat,
saab üheks liiva ja kividega,
saab mälestuseks ja mere omaks
ja läheb tagasi sinna kuhu ta kuulub.
Nõnda ka meie
oleme kord mere omad.





Monday, May 21, 2012

Hetked elust

***

Pöörasin pööripäeval end kuhugile ära
ja nüüd enam ei teagi kuhu
Võiks ju tagasi pöörata,
aga enam ei mäleta
kust ma pöörama hakkasin
ja kas mul on ilmtingimata vaja
vana naha sisse
tagasi pöörata.
See on nagu kella keeramisega,
et keerad kella 12 tundi ette
ja number on ikka kellal ees sama
aga miski on teine.
Nüüd ongi mul see teine.
Aga kus see teine parasjagu on
ka nagu aru ei saa.
Ega ilmaaegu eesti keeles ei öelda:
Pööras ära.
Või täitsa pöördes.
Pöörane värk igatahes.

***

Keegi oli jaaniööl
ära peitnud mu
inimesenaha
Kolm päeva käisin
hundinahas ringi
Lõpuks leidsin kuuse alt
oma, aga
nööbid ei läinud kinni
Pidin pikalt paku peal
venitama enne
kui mahtusin endasse.
Oh seda pööriöö
pöördelist
pööramist.

Tuesday, May 15, 2012

Lõhn


Kass lakub tundeliselt ja veendunult
põrandal olevat luuleraamatut.
Ühest kaaneservast teiseni.
Ta otsekui teaks,
et üks luuletus
selles raamatus
räägib loo
sadamakail kaluripaati
ootavast lillelise põlle
ja kolmnurkse rätikuga naisest,
kes päikese eest käega
silmi varjates
mere poole kiikab,
et vaadata,
kas tuleb juba.
Kui paat saabub,
saab naine korvitäie värsket kala
ja jalutab läbi väikese linnakese
kodu poole.

Sadamast tema koduni
on paari minuti tee.
Kodus paneb naine
kalakorvi köögilauale
ja otsib sahtlist terava noa.

Kass lakub raamatut,
otsekui tunneks ta
nende värskete kalade lõhna.

Naine luuletuses
viskab roogitud kalad
võisele pannile
ja raputab tilli peale.
Kala ja võilõhn
levib üle kogu toa.

Kass ikka lakub.
Ta otsekui teaks,
et see lillelise põllega naine
sellest luuletusest
annab kõik sabad ja pead
aknal ootavale
triibulisele kassile.

Triibuline kass
hüppab aknalaualt alla,
sööb
ja hüppab aknale tagasi.

Kass lakub raamatut.
Talle meeldivad
need lõhnad ja maitsed
selles luuletuses.
Ja vist ka
need soolased ookeanituuled
ja inimeste lõunamaine lahkus.

Lillelise põllega naine
luuletusest
silitab triibulist kassi
ja jääb koos kassiga
aknast välja vaatama.
Nad ilmselt ootavad kedagi
ja nende mõlema pilgus on
kummalisel kombel
nii rahu kui igatsust.

Otsin järgmise raamatu
ja pakun seda kassile.
Selles on üks luuletus hiirtest.
Kass pöörab pea põlglikult ära
ja hüppab aknale.
Istun ta kõrvale.
Vaatame aknast välja.

Üksik mööduja tänaval
ei pööra isegi pead.

Sunday, January 1, 2012

Sooviluuletus

Unustuse, ulmade ja unistuste
Grandioosses keeristormis kord
Arvasin, et olen näinud kõik kui
Laps minu sees siis hüüdis -
Ava uks ja avasta end!

Tasahilju siis paotasin ust -
Etendus kell seitse õhtul
Algas elu bakhanaalil.
Tundsin kord ma kuningana
End, kord narrikuues  -
Roll avas end mind ennast luues



Selline luuletus sai kirja pandud ühele jõulukaardile, mille peal kiri Avasta end teatris. Ja ennäe, EE ütleb, et oleme selle lausega märki pannud.

Saturday, December 31, 2011

Laulukõnõ seto ehetest ja laulust

Koh omma valmistõdu seto ehte
raodu vällä rahotsõ
säedü rinda tsäpotska
kaalakõrra kaarutõtu
Kiä tiid tu ülge mullõ
kiä kuuld tu kostkõ mullõ

Kost ol perit tu kunstnik
Kost ol perit tu pintslemiis
Kia joonist seto moodo
seo vassongi valmest tegi
Mis omma ilosa igaveste
Au siseh abrahami aost

Vanik kuu pääl kumõrdõt
sõlg päävä pääl painutõt
siidivärvi võetu vikõrkaarõst
Kiä mõistsõ nu raha rinda säädä
Kia ragi nu rahotsõ

Kost omma pärit nu seto laulu
laulu nii ladosa
Kuvvõ keske no kokko saamõ
Katsa keske no kampa lööme
Astu vällä mi väretitest
tantsi vällä mi tanomest

Ega tiäi mi dirigenti
tahai tunda mi taktilüüjät
Killõ om võetu keerü keele päält
torrõ korjat pikksekõminast

Helü veerüs vett pitte
Sõna sõudva lainet pitte
Jõudva ojja otsaga
Veerüse mere vette
selle laulva ka mere lainõ
laulu viisi veerütäs.

Autor: Raivo Leivo
dets. 2010, Mikitamäel
 (kir'äviis muutmata)

Wednesday, November 2, 2011

Viimane vaatus

Üks kummaline uni: 1.mail aastal 2003
Ärkan üles kodutalus ja astun uksest välja. Maja ees on hulk inimesi ja kirst. Kirstus olen mina, näost valge, roosid rinnal säravad kui lumi ja ma olen üleni valge kangaga kaetud. Kas tõesti see ongi see hetk, mil kõik on otsas, mõtlen seal lävepakul seistes. Kuidas ma iseenda surma maha magasin? Kuidas see elus elatud aeg ikkagi nii ruttu mööda läks? Aga kui nii, siis nii. Mida inimene ikka suudab teha, kui ta juba surnud on ja kirstus lamab?
Astun uksest välja ja lähen jalutama ning jõuan jõe äärde. Istun jõe ääres paati ja sõuan pikalt pikalt, läbi maise jõe kuni jõuan surmajõele. Teisel pool, sealpool musta vett leian end ootamatult sinises laguunis, kus kallas täis rohekaid kive. Seal on täpselt samasugune metsaga servatud välu nagu too heinamaa Setomaal, kus lapsena heinal käisin ja kõrvalpõllul vikipõllus hernevargil. Lagendiku servas on miskipärast ajaaken.
Vaatan sellest aknast läbi, see aken on selleks, et vaadata viimast korda nende peale, kes minust maa peale maha jäid. Oi kui palju kummalisi inimesi ja sündmusi sellest aknast näha oli. Palju oli ka neid, mida ma pole siiani läbi elanud. Aga seda põnevam on. Igatahes kui olen pika pilgu heitnud, ja rahu teinud kogu selle maailmaga, keeran end ümber ja jätan mõttes hüvasti, rääkida ma ju niikuinii ei saa... surnud nagu ma olen. See ilm on nüüd läinud. Ja äkki näen, minu ees välul on kolm jumalannat keset helesiniste lillede välja, kes mind ootavad. Nad kutsuvad mind endaga kaasa ja jutustavad mulle lugusid igavikust, elust, hingedest ja armastusest. Nad võtavad mind käekõrvale ja viivad mind luigena lendama orgude ja metsade kohale. See on hetk, mil tunnetan Aega, mil ajal pole tähtsust. Ja siis saabub ka hetk, kus ei ole mälestusi, minevikku ega tulevikku. On ainult armastus, see mis ühendab meid igavesti, ja see mille saad kaasa võtta kui surmajõge ületad. Nõnda on inimesel, keda enam ei ole, alati võti, kuidas käia selles ilmas. Kui sa armastad kedagi, saad sa alati siia tagasi tulla. Selletõttu hoiavadki meid meie esivanemad aeg-ajalt käest kinni üle ajajõe ja see on ka põhjus, miks on olemas igavikuline armastuse tunne. Sest see ületab igavikke. Kui see tunne sind korra elus tabab, siis sa tead, et Ta on olemas päriselt. Ja sa ei saa mitte midagi teha, sest on asju, mida inimesel ei ole jõudu muuta.
Aga sellest, mida jumalannad jutustasid, võiksin kirjutada mitu raamatut, paraku, neid ei tahaks mitte keegi lugeda, sest see kõik pajatab väga sügavatest algallikatest. Ja inimene teatavasti on ikka rumal loom, kes otsib küll tõde ja elu mõtet, aga kui see talle kandikul ette kantakse, ei usu ta, et see on lõplik ja päris. Uskmatud, nagu me oleme.