Kaabakate linn

Kaabakate linnas kõnnin ringi püstol vinnas

siin seadused ei kehti ja elud pole hinnas

Kaabakate linnas sõidan ringi põhjas gaas

siin kombeks lüüa lamajaid, kes pikali on maas

REF: 

Pätid vargad kaabakad

üle võtnud linnad suured

deemonid ja saatanad

kurjusel on kõikjal juured

Kaabakate linnas töö käib pimeduse varjus

käib võitlus selle nimel, kes on suurem lurjus

Kaabakate linnas moes on valgustkartvad teod

purjus peninukke täis on kõrtsid, baarid, peod

REF: 

Pätid vargad kaabakad

üle võtnud linnad suured

deemonid ja saatanad

kurjusel on kõikjal juured

Laul lahkunud sõpradele

Su süda tuksub ainult olevikku Ja aega juurde keegi sul ei kingi Ei ole kustutada vaja minevikku On kõigil oma veidrad eluringid

Nii lihtne ongi elu aksioom

Kui istud Looja armastavas süles

Sa oled iseendast täna parim versioon

Ja midagi ei ole puudu ega üle

Kõik mida tegid, sai ära lõpetatud

Ja midagi ei jäänd sul tegemata.

Kõik mida teadsid, sai ära õpetatud

Võid rahus minna, taha vaatamata

Kõik mis sa kogesid, see jättis oma jälje

Kõik tunded pakid kokku, võtad kaasa

“Ma armastan sind” pole lihtne väljend

Kui juba välja öeldud, tagasi ei saada.

Loeb ainult see, kas oled armastanud

Et oled loonud, olnud õrn ja hell

Nüüd on sind igaveseks kõigest vabastatud

Sul lahkumisemarssi mängib kell

Jään minagi sul kurvalt järgi kaema

Ma näen kuis ronid üles klaasmäe tippu

Sa juhid oma saatust nagu laeva

Ja heiskama sa lähed elulippu

November 2022, Riho peale mõeldes.

Need inimesed

Need inimesed kes on kaotanud Kedagi kas Elule või Surmale

Need inimesed teavad, et tagasi ei saa kunagi kedagi ei Elult ega Surmalt. Palu palju tahad Nuta kaua jaksad Oota kaua oskad Andesta kui mõistad Aga Nad on läinud

Ainult armastus jääb

Jääb ka mälestus

armastusest

Jääb küll

Kui ainult

mõistad

oskad

tahad

armastad

Minagi käisin sel rannal

Minagi käisin sel rannal

Kus adruvallide vaod

Kõndisin kõikuval pinnal

Hinges möllamas kaos

Kõndisin seal kus lained

rannakividel kõlksusid kokku

Kõndisin seal kus tuuled

Puhusid sõjale lokku.

Millal lõpeb ükskord su sõda

su enesevaenamistung?

On aeg et lõpeks see jada

Iseenesehaletsusäng.

Ma tean, sa pead oma sõda

siin kuskil me kõikide seas

Võitled, mässad ja rabad

Vaid vaenlased on sinu peas

Sinu elu on lõpmatu võitlus

Eneseohverduslahing

Su relvadeks nõrkus ja väiksus

ning hõbedast kannatusahing

Mis sinu hingest on saanud

Kui vaenurattas end käitad

Sõnasõdadest saadud haavu

Uhkelt ilmale näitad

Lootus ei ole veel kadunud

Et kusagil sinus on rõõm

Vabadust, ilu ja adru

Sisse hinga üks korralik sõõm

Vaata, meri on vahul

Ja vahel nii sile kui peegel

Ole sinagi endaga rahul

Sa oled iseenese reegel

Minagi käisin sel rannal

Kus adruvallide vaod

Kõndisin sinuga kõikuval pinnal

Me südameis möllamas kaos

Ma ei jäänd sinna rannale kauaks

Sest rõõmu ihkas mu rind

Lahkusin vihkamislauast

Ja kindlaks läks jalge all pind.

x

Vihmaloitsu saamislugu

See lugu sündis palju aastaid tagasi, vast ehk isegi 20 aastat tagasi. võisin olla veidi üle kahekümne aasta vana. Ronisin tol päeval metsas Rõngu kandis ühe päris kõrge kuuse otsa. See puu justkui kutsus ronima. Oli tükk tegemist, et üles latva saada. Ülemises otsas kiikus kuusk juba päris kõvasti. Kui olin latva jõudnud, oli taevas täpselt nii madalal, et pilved sõudsid minust läbi. Vaatasin, et üks tihkem pilv läheneb ja hüppasin selle peale. Niimoodi pilvega mööda ilmaruumi ringi sõites jõudsin ülemisse ilma. Seal kohtasin ühe valge suurte kaarakendega maja juures ühte vanameest. Läksin tema juurde ja küsisin: "Kes ma olen?"

“Sa oled tuulenõid,” vastas ta.  

“Kui ma olen tuulenõid, siis õpeta mulle üks tuuleloits,” vastas ta.

“Tuuleloits on sinu sees, see tuleb omal ajal, siis kui sa selleks valmis oled, praegu saad vihmaloitsu,” vastas ta ja ümises mulle vihmaloitsu viisi. Püüdsin seda niihästi kui oskasin meelde jätta. Aga selleks et viisi meelde jätta, on ju sõnu vaja. Ja siis juba kumisesid mu kõrvus sõnad: “Tule tule õllõlee tuulekene õllõ. Umisesin seda sadu kordi oma peas. 

“Laula kõvemini, muidu tuul ei kuule sind,” õpetas vanamees.

Proovisin kõvemini, siis veel kõvemini ja lõpuks kogu hingest. Ja siis tuli tuul, lõunatuul, soe ja helde ja tugev nagu tuulispask ning haaras mind endaga kaasa. Olin selles vihuris, keerlesime ja pöörlesime hullumeelselt, nii et  kaotasin ruumi ja ajataju.

Ja siis ühel hetkel tundsin kõva maad jalge all. Olin täpselt selle sama kuuse all, kust olin teekonda alustanud. Tänasin kuuske laulu eest ja hakkasin kodu poole marssima. 

Kodus leidsin regilaulude raamatust täpselt samasuguse algusega sõnad, ja mis kõige kummalisem, need olid ka Rõngust pärit, mis sobisid sellele viisile nagu rusikas silmaauku.

Oligi laul valmis. 

See vihmaloits saadab vihma neile, kellel seda väga vaja on, sinna kus on kuiv. Kui omal kodus väga kuiv on, siis ei pruugi selle lauluga vihma ära ajada, vaid võib hoopis ise sahmaka kaela saada. Laulu sisse pandud sõnadel on suur vägi ja sõnad mõjuvad kümnekordselt. Küllap tuul kuuleb seda laulu ja aitab kui saab.

Ühe sügisõhtu luigelaul

Sel õhtul

kui meie põllul

peatusid korraks

viissada valget luike

ja maa kajas nende igatsushuigetest

sa ütlesid, et lähed nüüd päriselt ära

sest vajad vabadust.

Vabadust sellest põllust ja peenrast

maast ja metsast ja madalast taevast

Ma ei palunud sul jääda

ei hoidnud sind kinni

Ulatasin vaikides nagist su tiivad

aitasin palitu selga ja avasin ukse.

Kui luiged lahkusid

olid ka sina läinud

sügistuultega lõunamaale

Otsima iseennast

kusagilt kaugelt

võõraste hulgast.

Jäin üksi

Oma põllu ja peenraga

Oma madala taeva ja metsa ja maaga
Olin õnnelik
et see on minu vabadus.

Pööriöösel unemaailmas

Pööriöösel satusin unes kuhugile elu ja surma vahelisele vahealale, kus sa ei olnud eriti kumbagi, ei elus ega surnud. Täiesti ükskõik oli nii sellest, mis oli ja sellest, mis tuleb. Ja mingit kohustust edasi minna ka ei olnud. Selleks, et kuidagigi motiveerida inimesi ja aktiviseerida neid otsuseid vastu võtma, mitte lihtsalt seal ringi tolknema, olid selle territooriumi valdajad üles riputanud rõõmsad infotahvlid kuulutustega. Näiteks oli ajaviiteks võimalik võtta kursusi: 
Toonela jõel sõudmise kursus
Põrgu geograafia
Manalas ees ootavate ligimeste tutvustamine
Ajaalgebra ehk millal jälle?

Rohkem ei jõudnud sildilt lugeda, pidasin vajalikuks kähku tagasi tulla.

Unemeeles kohtumine

Nägin unes oma seto vanaema. Ta oli noor ja kena nagu minuvanuselt. Kutsus mind endaga kaasa, et rääkida. Ütlesin talle, et näeb nii hea välja. Ta vastas, et see on ainult näiline. Teadsin, et see kohtumine toimub minu unes ja küsisin, miks ta mu unne tuli. Ta vastas: Ajad on halvad, kui inimkond sellise eluviisiga jätkab, siis pikalt enam aega ei ole. Saastamine ja looduse hävitamine lõpetab selle pillerkaari üsna pea. Kõik esivanemad on mures ja ei suuda meid enam aidata. Kõik jäävad üha väetimaks. Ja olgugi, et ta oli mu unes alguses noor ja särtsakas, hakkas ta vaevaliselt ja raskelt tagasi oma maailma kõndima. Tänasin teda, et ta tuli...
Sellised hoiatused ei ole niisama.

Alateadvuse hämaraladel

Veel oli neid, kes jäid maailma alles,
mõned üksikud valgustatud,
kes ei lasknud pimedust ja kadedust
oma südameisse.
Veel oli valgusvihke maailmas
veel oli võimalus mõneks päevakski
säilitada elu.
Veel oli neid, kelle südameis
alles oli lootus.
Veel oli neid, kes ei tundnud ei
valgust ega pimedust,
veel oli lihtsameelseid,
kes ootasid,
et abi tuleb kusagilt mujalt.
Veel oli neid, kes ei osanud ennast aidata.
Veel oli lapsi.
Veel oli neid, kes ei olnud milleski süüdi.
Veel oli neid, kes hoolisid ja aitasid
veel oli neid, kes lihtsalt uskusid,
et elu maapeal on võimalik ka siis
kui maad võtab täielik pimedus
ja ei jää enam ühtegi valguslaiku.
Ei ühtegi puhast allikat ega rohetavat rohukõrt.
Veel oli neid, kellel oli julgust riskida
muutuda, eksida, hukkuda
inimkonna nimel, et maailm jääks alles.
Veel nägin minagi kõike seda pealt,
siis kui inimene, musta pimedusega
löödud loom, kadus jäljetult maa pealt,
et ta ei saaks enam maailmale
rohkem haiget teha.
Veel oskasin selle inimese pärast
pisaraid valada.
Veel tahtsin teda terveks ravida
pimedusest, kadedusest, silmaklappidest.
Aga ta ei lasknud end aidata.
Panin käed tema peale
ja suunasin temasse valgust,
näitasin talle, et ta on võrdväärne olend
iga tõugu ja tihasega.
Ta võttis mu käed ja ma nägin
et see valgus tegi haiget
tema südametunnistusele.
Ta oli pimedusega oma südames
liiga harjunud.
Pimedus oli tema olemuseks saanud
ja ta enda alla matnud.
Kiskusin temast välja ta haigust
nagu venivat tõrvamusta pigi
kiskusin temast välja mürki
ja seda said täis kõik panged
Näitasin talle maailma viimast
lumikellukest
ja püüdsin seletada, et näe,
see pisike lill usub, et
tuleb kevad sel aastal ka,
kõik ärkab ellu
ja maailm saab taas valgust täis.
Ta naeratas virilalt ja suri mu käte vahel
lootusetus raevus selle üle,
et tema ei suuda uskuda.
Tal oli lihtsam alla anda.

Valasin kristallselgeid soolatuid pisaraid,
mis kastsid vihmana peenart,
kust piilusid välja juba uued
lumikellukesenupud.
Algas maailma viimane päev.

Angerjakuninga tütar

Istun siin, elu ristteel
ristiga kivil,
keset paksu,
männitüvede vaigu järgi
lõhnavat metsa.

Olen Angerjakuninga tütar,
silmad sünkmustad kui opaalid,
juuksed lokkis kui roheline adru
soojas kaldavees
ja mind on tillukesele saarele toodud,
metsaliste keskele,
et õpiksin natukenegi inimlikkust.

Olen ära eksinud tundmatule,
vetruvale ja okkalisele maastikule,
kus iga samblamütsiga kivi
ja punase kupliga puravik
sosistavad mu kõrva uusi suundi.
Püüan esitada Saatusele
nii palju väljakutseid,
et ta enam ei teaks,
kuhu suunas mind juhtida,
et võiksin ise ohjad haarata.

Kiilid ja kimalased kihutavad
metsa liiklusmöllus mööda,
jättes õhku hõljuma
sinakaid virvatulesid.
Järgnen neile poolpimesi
silmi kissitades,
lootes, et on minna veel
ainult natuke maad,
et jõuda kohale.

Röögin endalegi ootamatult
kimedal, kargel häälel
Essütaja peale,
kes mind siia mülkasse juhatas
ja leian siis
endalegi ootamatult
üles teeraja,
rahustava ja kindla kaaslase.
Essütaja tõmbab laulu peale
kae mu silmade pealt
ja mina, Angerjakuninga tütar
leian üles vahuse mere ja roostiku
ja sukeldun voogudesse,
et põgeneda kõigest sellest inimlikust
vähemalt kümne meremiili kaugusele.
Sinna, kus külm ja sinkjasmust
turvaline sügavik
ei lase metsikuil küttidel
mu elust manti võtta.

Vaatan siiski imetluse ja hardusega
selle maa poole tagasi
korra iga meremiili tagant,
ja mu opaalidena sätendavad
silmad valavad
soolases vees
täiesti magedaid,
inimlikke pisaraid.

*

Ma ei ole täna kusagil,
ka mitte iseendas,
kohal. 
Kui tulen, 
küllap koputan,
eks näis, kas keegi avab.

imeilus õhtu

Sel imeilusal õhtul
kui sa tulid mu juurde
ja ütlesid
et sa enam ei jaksa
ei oska
mind
meid
ja sul on keegi uus
miski justkui suri minus välja
jah, see olid sina
kes sa surid minust välja
meie
suri välja
mina jäin ellu