Laul lahkunud sõpradele

Su süda tuksub ainult olevikku Ja aega juurde keegi sul ei kingi Ei ole kustutada vaja minevikku On kõigil oma veidrad eluringid

Nii lihtne ongi elu aksioom

Kui istud Looja armastavas süles

Sa oled iseendast täna parim versioon

Ja midagi ei ole puudu ega üle

Kõik mida tegid, sai ära lõpetatud

Ja midagi ei jäänd sul tegemata.

Kõik mida teadsid, sai ära õpetatud

Võid rahus minna, taha vaatamata

Kõik mis sa kogesid, see jättis oma jälje

Kõik tunded pakid kokku, võtad kaasa

“Ma armastan sind” pole lihtne väljend

Kui juba välja öeldud, tagasi ei saada.

Loeb ainult see, kas oled armastanud

Et oled loonud, olnud õrn ja hell

Nüüd on sind igaveseks kõigest vabastatud

Sul lahkumisemarssi mängib kell

Jään minagi sul kurvalt järgi kaema

Ma näen kuis ronid üles klaasmäe tippu

Sa juhid oma saatust nagu laeva

Ja heiskama sa lähed elulippu

November 2022, Riho peale mõeldes.

Need inimesed

Need inimesed kes on kaotanud Kedagi kas Elule või Surmale

Need inimesed teavad, et tagasi ei saa kunagi kedagi ei Elult ega Surmalt. Palu palju tahad Nuta kaua jaksad Oota kaua oskad Andesta kui mõistad Aga Nad on läinud

Ainult armastus jääb

Jääb ka mälestus

armastusest

Jääb küll

Kui ainult

mõistad

oskad

tahad

armastad

Minagi käisin sel rannal

Minagi käisin sel rannal

Kus adruvallide vaod

Kõndisin kõikuval pinnal

Hinges möllamas kaos

Kõndisin seal kus lained

rannakividel kõlksusid kokku

Kõndisin seal kus tuuled

Puhusid sõjale lokku.

Millal lõpeb ükskord su sõda

su enesevaenamistung?

On aeg et lõpeks see jada

Iseenesehaletsusäng.

Ma tean, sa pead oma sõda

siin kuskil me kõikide seas

Võitled, mässad ja rabad

Vaid vaenlased on sinu peas

Sinu elu on lõpmatu võitlus

Eneseohverduslahing

Su relvadeks nõrkus ja väiksus

ning hõbedast kannatusahing

Mis sinu hingest on saanud

Kui vaenurattas end käitad

Sõnasõdadest saadud haavu

Uhkelt ilmale näitad

Lootus ei ole veel kadunud

Et kusagil sinus on rõõm

Vabadust, ilu ja adru

Sisse hinga üks korralik sõõm

Vaata, meri on vahul

Ja vahel nii sile kui peegel

Ole sinagi endaga rahul

Sa oled iseenese reegel

Minagi käisin sel rannal

Kus adruvallide vaod

Kõndisin sinuga kõikuval pinnal

Me südameis möllamas kaos

Ma ei jäänd sinna rannale kauaks

Sest rõõmu ihkas mu rind

Lahkusin vihkamislauast

Ja kindlaks läks jalge all pind.

x

Vihmaloitsu saamislugu

See lugu sündis palju aastaid tagasi, vast ehk isegi 20 aastat tagasi. võisin olla veidi üle kahekümne aasta vana. Ronisin tol päeval metsas Rõngu kandis ühe päris kõrge kuuse otsa. See puu justkui kutsus ronima. Oli tükk tegemist, et üles latva saada. Ülemises otsas kiikus kuusk juba päris kõvasti. Kui olin latva jõudnud, oli taevas täpselt nii madalal, et pilved sõudsid minust läbi. Vaatasin, et üks tihkem pilv läheneb ja hüppasin selle peale. Niimoodi pilvega mööda ilmaruumi ringi sõites jõudsin ülemisse ilma. Seal kohtasin ühe valge suurte kaarakendega maja juures ühte vanameest. Läksin tema juurde ja küsisin: "Kes ma olen?"

“Sa oled tuulenõid,” vastas ta.  

“Kui ma olen tuulenõid, siis õpeta mulle üks tuuleloits,” vastas ta.

“Tuuleloits on sinu sees, see tuleb omal ajal, siis kui sa selleks valmis oled, praegu saad vihmaloitsu,” vastas ta ja ümises mulle vihmaloitsu viisi. Püüdsin seda niihästi kui oskasin meelde jätta. Aga selleks et viisi meelde jätta, on ju sõnu vaja. Ja siis juba kumisesid mu kõrvus sõnad: “Tule tule õllõlee tuulekene õllõ. Umisesin seda sadu kordi oma peas. 

“Laula kõvemini, muidu tuul ei kuule sind,” õpetas vanamees.

Proovisin kõvemini, siis veel kõvemini ja lõpuks kogu hingest. Ja siis tuli tuul, lõunatuul, soe ja helde ja tugev nagu tuulispask ning haaras mind endaga kaasa. Olin selles vihuris, keerlesime ja pöörlesime hullumeelselt, nii et  kaotasin ruumi ja ajataju.

Ja siis ühel hetkel tundsin kõva maad jalge all. Olin täpselt selle sama kuuse all, kust olin teekonda alustanud. Tänasin kuuske laulu eest ja hakkasin kodu poole marssima. 

Kodus leidsin regilaulude raamatust täpselt samasuguse algusega sõnad, ja mis kõige kummalisem, need olid ka Rõngust pärit, mis sobisid sellele viisile nagu rusikas silmaauku.

Oligi laul valmis. 

See vihmaloits saadab vihma neile, kellel seda väga vaja on, sinna kus on kuiv. Kui omal kodus väga kuiv on, siis ei pruugi selle lauluga vihma ära ajada, vaid võib hoopis ise sahmaka kaela saada. Laulu sisse pandud sõnadel on suur vägi ja sõnad mõjuvad kümnekordselt. Küllap tuul kuuleb seda laulu ja aitab kui saab.

Ühe sügisõhtu luigelaul

Sel õhtul

kui meie põllul

peatusid korraks

viissada valget luike

ja maa kajas nende igatsushuigetest

sa ütlesid, et lähed nüüd päriselt ära

sest vajad vabadust.

Vabadust sellest põllust ja peenrast

maast ja metsast ja madalast taevast

Ma ei palunud sul jääda

ei hoidnud sind kinni

Ulatasin vaikides nagist su tiivad

aitasin palitu selga ja avasin ukse.

Kui luiged lahkusid

olid ka sina läinud

sügistuultega lõunamaale

Otsima iseennast

kusagilt kaugelt

võõraste hulgast.

Jäin üksi

Oma põllu ja peenraga

Oma madala taeva ja metsa ja maaga
Olin õnnelik
et see on minu vabadus.

Pööriöösel unemaailmas

Pööriöösel satusin unes kuhugile elu ja surma vahelisele vahealale, kus sa ei olnud eriti kumbagi, ei elus ega surnud. Täiesti ükskõik oli nii sellest, mis oli ja sellest, mis tuleb. Ja mingit kohustust edasi minna ka ei olnud. Selleks, et kuidagigi motiveerida inimesi ja aktiviseerida neid otsuseid vastu võtma, mitte lihtsalt seal ringi tolknema, olid selle territooriumi valdajad üles riputanud rõõmsad infotahvlid kuulutustega. Näiteks oli ajaviiteks võimalik võtta kursusi: 
Toonela jõel sõudmise kursus
Põrgu geograafia
Manalas ees ootavate ligimeste tutvustamine
Ajaalgebra ehk millal jälle?

Rohkem ei jõudnud sildilt lugeda, pidasin vajalikuks kähku tagasi tulla.

Unemeeles kohtumine

Nägin unes oma seto vanaema. Ta oli noor ja kena nagu minuvanuselt. Kutsus mind endaga kaasa, et rääkida. Ütlesin talle, et näeb nii hea välja. Ta vastas, et see on ainult näiline. Teadsin, et see kohtumine toimub minu unes ja küsisin, miks ta mu unne tuli. Ta vastas: Ajad on halvad, kui inimkond sellise eluviisiga jätkab, siis pikalt enam aega ei ole. Saastamine ja looduse hävitamine lõpetab selle pillerkaari üsna pea. Kõik esivanemad on mures ja ei suuda meid enam aidata. Kõik jäävad üha väetimaks. Ja olgugi, et ta oli mu unes alguses noor ja särtsakas, hakkas ta vaevaliselt ja raskelt tagasi oma maailma kõndima. Tänasin teda, et ta tuli...
Sellised hoiatused ei ole niisama.

Alateadvuse hämaraladel

Veel oli neid, kes jäid maailma alles,
mõned üksikud valgustatud,
kes ei lasknud pimedust ja kadedust
oma südameisse.
Veel oli valgusvihke maailmas
veel oli võimalus mõneks päevakski
säilitada elu.
Veel oli neid, kelle südameis
alles oli lootus.
Veel oli neid, kes ei tundnud ei
valgust ega pimedust,
veel oli lihtsameelseid,
kes ootasid,
et abi tuleb kusagilt mujalt.
Veel oli neid, kes ei osanud ennast aidata.
Veel oli lapsi.
Veel oli neid, kes ei olnud milleski süüdi.
Veel oli neid, kes hoolisid ja aitasid
veel oli neid, kes lihtsalt uskusid,
et elu maapeal on võimalik ka siis
kui maad võtab täielik pimedus
ja ei jää enam ühtegi valguslaiku.
Ei ühtegi puhast allikat ega rohetavat rohukõrt.
Veel oli neid, kellel oli julgust riskida
muutuda, eksida, hukkuda
inimkonna nimel, et maailm jääks alles.
Veel nägin minagi kõike seda pealt,
siis kui inimene, musta pimedusega
löödud loom, kadus jäljetult maa pealt,
et ta ei saaks enam maailmale
rohkem haiget teha.
Veel oskasin selle inimese pärast
pisaraid valada.
Veel tahtsin teda terveks ravida
pimedusest, kadedusest, silmaklappidest.
Aga ta ei lasknud end aidata.
Panin käed tema peale
ja suunasin temasse valgust,
näitasin talle, et ta on võrdväärne olend
iga tõugu ja tihasega.
Ta võttis mu käed ja ma nägin
et see valgus tegi haiget
tema südametunnistusele.
Ta oli pimedusega oma südames
liiga harjunud.
Pimedus oli tema olemuseks saanud
ja ta enda alla matnud.
Kiskusin temast välja ta haigust
nagu venivat tõrvamusta pigi
kiskusin temast välja mürki
ja seda said täis kõik panged
Näitasin talle maailma viimast
lumikellukest
ja püüdsin seletada, et näe,
see pisike lill usub, et
tuleb kevad sel aastal ka,
kõik ärkab ellu
ja maailm saab taas valgust täis.
Ta naeratas virilalt ja suri mu käte vahel
lootusetus raevus selle üle,
et tema ei suuda uskuda.
Tal oli lihtsam alla anda.

Valasin kristallselgeid soolatuid pisaraid,
mis kastsid vihmana peenart,
kust piilusid välja juba uued
lumikellukesenupud.
Algas maailma viimane päev.

Angerjakuninga tütar

Istun siin, elu ristteel
ristiga kivil,
keset paksu,
männitüvede vaigu järgi
lõhnavat metsa.

Olen Angerjakuninga tütar,
silmad sünkmustad kui opaalid,
juuksed lokkis kui roheline adru
soojas kaldavees
ja mind on tillukesele saarele toodud,
metsaliste keskele,
et õpiksin natukenegi inimlikkust.

Olen ära eksinud tundmatule,
vetruvale ja okkalisele maastikule,
kus iga samblamütsiga kivi
ja punase kupliga puravik
sosistavad mu kõrva uusi suundi.
Püüan esitada Saatusele
nii palju väljakutseid,
et ta enam ei teaks,
kuhu suunas mind juhtida,
et võiksin ise ohjad haarata.

Kiilid ja kimalased kihutavad
metsa liiklusmöllus mööda,
jättes õhku hõljuma
sinakaid virvatulesid.
Järgnen neile poolpimesi
silmi kissitades,
lootes, et on minna veel
ainult natuke maad,
et jõuda kohale.

Röögin endalegi ootamatult
kimedal, kargel häälel
Essütaja peale,
kes mind siia mülkasse juhatas
ja leian siis
endalegi ootamatult
üles teeraja,
rahustava ja kindla kaaslase.
Essütaja tõmbab laulu peale
kae mu silmade pealt
ja mina, Angerjakuninga tütar
leian üles vahuse mere ja roostiku
ja sukeldun voogudesse,
et põgeneda kõigest sellest inimlikust
vähemalt kümne meremiili kaugusele.
Sinna, kus külm ja sinkjasmust
turvaline sügavik
ei lase metsikuil küttidel
mu elust manti võtta.

Vaatan siiski imetluse ja hardusega
selle maa poole tagasi
korra iga meremiili tagant,
ja mu opaalidena sätendavad
silmad valavad
soolases vees
täiesti magedaid,
inimlikke pisaraid.

*

Ma ei ole täna kusagil,
ka mitte iseendas,
kohal. 
Kui tulen, 
küllap koputan,
eks näis, kas keegi avab.

imeilus õhtu

Sel imeilusal õhtul
kui sa tulid mu juurde
ja ütlesid
et sa enam ei jaksa
ei oska
mind
meid
ja sul on keegi uus
miski justkui suri minus välja
jah, see olid sina
kes sa surid minust välja
meie
suri välja
mina jäin ellu

BALERIINI LOOD I

Ühe täiesti tavalise provintsilinna tänaval sündisid täiesti tavalised lood elust enesest. Huvitaval kombel oli tänava nimi Eha ja nende lugude peategelased - Baleriin ja Vankumatu Tinasõdur kohtusid nende kolme aasta jooksul, mil nad saatuse tahtel olid teine teisele poole tänavat elama sattunud, ainult hetkedeks. Sündisid lood, mis nüüdseks kirjutatakse kuldsete tähtedega Eha tänava ajalukku. Vankumatu Tinasõdur räägib neid lugusid õhtuti naabrinaistele ja Baleriin paneb need heade sõprade tarbeks kirja.


*


Vankumatu Tinasõdur kõnnib Baleriini avatud akende all nagu kass ümber palava pudru. Pigem nagu puder ümber palava kassi, sest Baleriin ei kavatsegi aknale kõõluma minna ja on lükanud kassi džotile. Tubakatoosi Tont teeb trikke.


*

Vankumatul Tinasõduril oli jälle kehv päev. Kui palehigis töötav Baleriin aeg-ajalt poolkere suitsetamise eesmärgil aknast välja pistis ja Tinasõdur vapralt kuid aeglaselt lähemale sööstis, oli Baleriinil suits tõmmatud ja aken käis klõpsti kinni. Korra siiski oli valvelseisak nii lähedale kavandatud, suitsupauside vaheajad välja arvutatud, et viimases hädas toimus eepiline vestlus ja vahetati ohtralt informatsiooni.
VT: Ei ole üldse hea päev täna.
B: Soh?
VT: Hommikul nagu oli parem.
B: Mis siis nüüd?
VT: Ei tea.
B: Nojah.
VT: Näe sein on ikka krohvimata.
B: Paistab sedamoodi küll. Pean nüüd jätkama oma tööasju.
VT: Jajah.
Baleriin tõmbas lossiakna kinni.

*

Vankumatu Tinasõduri aknad on juba nädalajagu pimedad. Baleriin on murelik.

*

Vankumatu Tinasõdur vaatas aknast välja. Tundus ilus. Päike paistis, lilled õitsesid, muru haljendas. "Lähen teen ühe tiiru," mõtles ta. Hakkas riidesse sättima, aga see võttis kõvasti aega. Kui ta lõpuks uksest välja astus oli sügis käes ja vihma sadas. Rasked kollased vahtralehed lendasid näkku. Baleriin lossiaknal näitas end korraks. Vankumatu Tinasõdur jõudis veel korra viibata, aga Baleriin oli juba akna kinni tõmmanud. Vankumatu Tinasõdur oli mõelnud talle rääkida kogu loo oma eelmise nädala seiklustest, kuidas talle Tartu haiglas kubeme kaudu südame veresoonte operatsioon tehti. "See mu infarkt peaks Baleriinile küll huvitav lugu olema, aga mis seal ikka, eks siis teine kord jõuab,"mõtles ta ja otsustas tuppa tagasi minna. Kui ta koduukseni jõudis oli maa külmunud ja trepiesine lund täis. "Selline õueskäik siis seekord," mõtles Vankumatu Tinasõdur. Baleriin toas ei mõelnud mitte midagi.

*

Vankumatu Tinasõdur jalutas mööda mereteemalises särgis. Lained ja puha peal.
"Mis moedemonstratsioon see siis olgu?" uuris Baleriin aknal.
"Ah, see mul tööpluuse," vastas Tinasõdur.
Baleriinil jäi suu lukku.

*

Vankumatu Tinasõdur tegi juba kolmandat ringi Baleriini akna all. Eelmisel hommikul läks tal see plaan õnneks, sai kaks lauset vahetada.
"Ma ärkan igal hommikul üles ja vaatan, kas su võrr on alles," ütles ta,
"Hea mees oled küll," ironiseeris unine Baleriin, hüppas rattale ja vuhises naerdes minema.
Siis aga jäi ta vait ja sai aru, et mitte ainult võrri ei vaata Vankumatu Tinasõdur igal hommikul. Ja Baleriin polegi ainuke, kes tähelepanekuid teeb. Vankumatul Tinasõduril on tema kohta raudselt terve kaust olemas.

*

Vankumatu Tinasõdur peatus õhtusel ajal taaskord Baleriini akna all.
"Õhtust", ütles Baleriin
"Mis õhtust, nii igav on," kostis Vankumatu Tinasõdur.
"Tee midagi kätega," soovitas Baleriin.
"Ma lasen selle Huvikeskuse miiniga õhku, kui nad oma öösiti röökimist järgi ei jäta. Ma pidin jalgpalli vaadates heli lakke keerama, et seisu kuulda. Ja hakid kolivad ka selle kisa peale pargist ära," teatas Tinasõdur vihaselt.
"No miiniehitamine oleks ju päris huvitav tegevus," kostis Baleriin külmalt.


*

Vankumatu Tinasõduri akende alla paigutati kollase lindiga tõkkepuud, sest krohv ähvardas majaseintelt pähe kukkuda. Nüüd sattus ta veel sagedamini Baleriini akna alla jalgu puhkama, sest selle tänava ääres enam käia ei saanud.
"Ma kirjutan täna," ütles Baleriin korraks aknale jõudes.
"Ära sa nii palju kirjuta, et pärast rääkida ei oska," soovitas Vankumatu Tinasõdur. "Räägi ikka ka vahepeal kellegagi." Ja Vankumatu Tinasõdur pidas peenikest naeru.
"Huumorisoon ei ole teda maha jätnud," mõtles Baleriin.
"Mõhõh," ütles Baleriin ja tõmbas akna kinni, et sõbrale helistada.

*

Baleriin kõlkus varvaskingad jalas taas aknal, tehes esimesi hommikusi vabastava hingamise harjutusi nikotiinipulga saatel.
"Millal sa siis varvast viskad?" küsis murelik Vankumatu Tinasõdur justkui oleks näinud läbi seina Baleriini susse.
"Kahe nädala pärast," vastas Baleriin.
Vankumatu Tinasõdur liipas sõna lausumata tagasi oma kambrisse. Tema vaikuses oli rohkem kurbust kui nutvatel leinajatel kirstu ääres.


*

Vankumatu Tinasõdur möödus taas "juhuslikult" Baleriini akna alt.
"Noh, sa ei julge välja tulla?" küsis ta kavalalt naeratades.
"Ei saa tulla kui valvur muudkui edasi-tagasi saalib," kostis Baleriin.
"Ma ei näe siin ühtki valvurit," kostis Vankumatu Tinasõdur imestunult nurga taha kiigates.
"Aga mina näen," kostis Baleriin ja tõmbas akna mürtsuga kinni.


*

Baleriini viimane õhtu Eha uulitsas. Vankumatu Tinasõdur oli terve päeva kannatamatult tänaval kõndinud ja mõelnud, et juba ongi lõpp. "Ta on tõesti varvast visanud," mõtles ta. "Isegi kassi pole mitu päeva näha olnud." Rõõm tema rinnas oli suur kui Baleriin lõpuks pikalt lõunamaagastrollilt saabudes akna lahti tegi ja oma rinnakorvi aknalauale toetas.
Ja siis nad rääkisid juttu. Elust ja enestest. Ja esimest korda ei väsinud Vankumatu Tinasõduri ainuke jalg seismisest ära. Esimest korda jõuti ka kolmanda ja neljanda lauseni. Ja kahekümnendani ka. Sest see Baleriin vääris seda kannatust. Ja lausetest said lood, mis võtsid Tinasõdurile pisara silmanurka. Ka Baleriin poetas hiljem oma tuppa taandudes heldimuspisara. "Homme on see kõik juba täielik nostalgia," mõtles Baleriin.



Proloog ehk eessõna asemel

Baleriin kaarutas mustal kaherattalisel hobusel oma endisesse elukohta, et teostada viimaseid sanitaarse desinfitseerimise toiminguid.
Õues valvava Vankumatu Tinasõduri näole ilmus Irvikkassi naeratus, mis jäi sinna kogu vestluse ajaks.

"Miks sa kassi kaasa ei võtnud, mul pole enam kellegagi hommikuti koos kohvi juua. Muidu oli ikka nii, et tegin kohvi ja vaatasin su kassiga igal hommikul poolteist tundi tõtt. Siin tänavas on elu ikka hirmus igavaks läinud," nentis Tinasõdur oma kõige säravamat naeratust testides.

"Kass on ka uutel jahimaadel ja võitleb õiguse eest veranda trepil käia," vastas Baleriin.

"Siis sa kolisid vist küll lossi elama," kostis Vankumatu Tinasõdur.

"Eks Baleriinid peavadki elama lossides, kus on peegelseinad ja libeda põrandaga saalid," kostis Baleriin ja veetis järgnevad kolm tundi laudpõrandaid küürides. Aga tundus, et kohtumine tegi rõõmu mõlemale.