Otsustad end tühjaks mõelda,
tühjaks ja tühiseks,
lööd laua klaasidest puhtaks,
tõmbad välja
kõik peenra viimased porgandid,
kood lõpuni viimase lõngakera,
aga töö ei saa ikka veel valmis.
Otsustad kududa vaiba sisse
iga elatud minuti, tunni ja päeva
üks triip iga elamuse kohta.
Ja unustada kõik, mis oli enne.
Ja siis on äkki hetk,
mil sul ei ole midagi,
ei ole järgmise lõime jaoks värvi.
Jätad rea vahele,
siis veel teise ja kolmanda.
Aga lõime veel jätkub
ja vaip peab edasi minema.
Vead paksu nööri üle
talutoa aampalgi.
Riputad sinna mõisatoa mõõtu
lühtri ja lased elul end
nagiseval laudpõrandal
tantsule kutsuda.
Tuba saab muusikat täis ja
lühtritelt tilgub kuuma rasva
su juustesse.
Kannatad kuidagi ära
ootamatu kuumuse pealael
jooksed õue esimesse lörtsi
ja lased maailmal
end maha jahutada.
Elu liivakella kael
venib üha pikemaks
ja su sõrmedest
voolavad välja värvilised lõngad.
Kerid neid keradesse
ja jooksed tuppa
et kangastelgedel uut triipu alustada.
Samm jääb seisma lävepakul.
Näed, et see rida on juba alanud
värve valitakse, lõim jookseb
ja vaip valmib iseenesest.
Püüad oma lõngu sisse sobitada
kududa pahempidi, jätta õhksilmuseid.
Aga vaip ei lase end sinul kududa,
õhksilmused kootakse täis
ja kude pöörab end ise ümber.
Jätad selle vaiba ja toa
jätad need kangasteljed
ja kroonlühtri.
Paned ukse väljastpoolt lukku
ja lähed öösse, teadmatusse
ja tundmatusse.
Lükkad kaabu kuklasse,
vilistad veidi, teades,
nõnda kui vanaema õpetas,
et kui vilistab naine,
põlevad majad.
Vilistad, nagu iga teekonna alguses
nagu iga maailma alguses
nagu igas uues hetkes,
halastamatult.
Tühja ja tühisena.
