Jaburus

Pahurus on väga 

pahaendeline tõbi

Pahurad on justkui

pahupidi pööratud
paharotid

ehk pahuretid

Täpselt samamoodi

nagu taburpidi pööratud

taburetid on tagarotid

ja jaburpidi keeratud 

jamurdused

on Pavarotid

kaja

Viienda sümfoonia avatakt lõhestas vaikuse ja sellest vaikuse tekitatud haavast hakkas kosena välja voolama muusika, mille helid ja helide vahelised pausid jõudsid kuulaja südameni paralleelselt nende kõrvus kohiseva vereringe kohinaga. Tilk- tilga, löök- löögi haaval hakkas vaikuse lõhe jõudma ka publiku südamesse. Esimesed haavatud tekkisid juba pärast viiendat takti kui võimas crescendo purustas kahe esimeses reas istuja trumminahad. Ilmselt ei olnud helivõimsuse reguleerija suutnud arvestada temast mitukümmend meetrit eemal istuvate kuulajatega. Esimeste ridade kuulajad hoidsid käsi kõrvadel ürtitades summutada teravaid tromboone ja kriiskavaid orelivilesid. Nende endi kõrvade vilin sekundeeris tiiskandina kõigile pillidele. See vahetu ja aus muusika kütkestas terve saalitäie rahvast, nad sulgesid silmad, vajusid sügavale oma toolidesse ning lasid end helidel kanda. Tõsi küll, suu tuli natuke lahti hoida, sest helid tuli peale ringlemist ka ihust välja lasta. Nõndamoodi helisid enesest läbi lastes ja neid uuesti välja hingates tekitasid nad orkestrile kummalise kaja, mis muutus lõpuks nii valjuks, et teised kuulajad ei suutnud enam vahet teha, kas nemad on kaja orkestrile või kajab hoopis orkester järele nende sisemusest väljapurskuvaid ja läbi hingeheitluste tormlenud helisid. Viienda sümfoonia lõppakord aga jäi neile kahele trummikiled kaotanud esireakuulajale viimaseks hingetõmbeks, mis veel tükk aega hiljem kui tuled kustusid, orkestrandid olid lahkunud ja neid endid kanderaamil välja toimetati, kajas kontserdisaali sametistel seintel. Nemad olid võtnud kontserdist viimast.

Kaktust tahtsin silitada
seepärast tema okkad
ükshaaval välja tõmbasin
see oli roim
kui närbuma ta hakkas
siis siili okkad
tal vastutasuks
metsast tõin
Siil ilma okasteta
ohkas
ja õhtuvilus
sussid püsti lõi
Nüüd viilin ümaramaks
roosi okkaid
et viia siili hauale
üks õis

külm

Loen sõnu su huultelt
loodan kuulda tõde
tahaks olla küsimata
olla su õde

Su pilk eksleb seintel
tahaks olla su peegel
külm nagu su vale
meeleheitel

Korraks

Korraks, ainult korraks
olen oma elus
kaotanud usu
inimestesse

Kordagi, mitte kordagi
pole oma elus
kaotanud usku
endasse

Sellepärast ei olegi
ma veel kadunud.

lähen pesen

Lähen pesen endalt maha
selle kustunud armastuse
ma ei taha tantsida
purjus mehega
kes kunagi ei tantsi
ei taha rääkida
purjus mehega
kes kunagi ei räägi
ei taha magada
purjus mehega
kes kunagi ei maga
minuga
vaid otsib lunastust
iseenda üksindusele
oma sisseharjunud põrgule
Lähen pesen maha
selle põrgu

Tuuletuli

Teen tuulele tule
et tuul tunneks mind ära
Olen tuuleratsanik
aga mul pole veel oma tuult

Kavatsen taltsutada kõige
kiirema ja kuumema tuule
Perutava ja vahuse
nagu vanaisa talli
hiirvalge täkk

Tule tuul, hüüan öösse
punase lakaga
tuld silitades
Tule sa tuline tuulispask
Tuuleratsanik tahab
su vihuris tantsida
maikuu tuulevaiksel ööl

Hetk

"Praegu on täpselt selline hetk, et tahaks luuletada," ütles naine.
"Ma tahaks praegu kuulipildujaga tulistada," ütles mees.
Nad vaikisid.
Üks neist ei kirjutanud kunagi ühtegi luuletust.
Teine ei tulistanud mitte kunagi kuulipildujast.

Pärimus

Päri mu keel

Päri mu muusika

Päri mu rõõm

Päri must parim

Päri iga päev natuke 

Pärimust.

pööripäev

"Üksi, üksi, õeke!"
hüüdis saunanurgas hiir.
Hakkasin läbi saunaukse 
ükshaaval hüüdma. 
"Too mul sukad, sukapaelad,
aluskörti ja pealissärki,
kaelakeed ja käevõrud,
kõpskingad ja pastlapaelad."
Koit hiilis lähemale
arglikel sammudel.
Väike must saatan 
vihises nagu välk 
sauna ja põrgu vahel käia.
Siis ei olnud mul äkki enam 
ühtegi asja tarvis.
Saatsin saatana õnne järele.

Juba neljas pööripäevaöö
istun saunas, ehitud ja rõivis
ja ootan lubatud õnne.
Hiir piiksub ikka:
"Üksi, üksi, õeke! 
Kui too õnn 
enne kuke kiremist
kohale ei jõua
lasen kassi sauna.

 

***

Ma elan vete peal väikeses puust paadis
ja vetevald on mu eluase,
kaldail vee kohale kummarduvad puud
on mu varjualune.
Kulgeme metsikuis jõgedes,
liigume tasa sulisevates ojades,
ulbime vahel randa ja vahel ka ulgumerele.
Paat on mu saatus ja teekaaslane, tark sõber,
kel on hing ja teadvus
nagu neil sügavail mustavail vetel,
käänulistel jõgedel ja tormistel meredelgi.
Sõidan vahel kinnisilmi ja usaldan.
Usun, et jõuan kohale.
Vahel haaran tüüri ja siis usaldab paat mind.
Olen veest tulnud,
vetevana noorim tütar
ja ma ei karda, et pean kunagi
tagasi vette minema.
Meil kolmel on üks tee käia -
paadil, vetel ja minul -
loogeldes läbi maavalla.

Mere omad

Me oleme nagu pluss ja miinus
pulss ja pulsitus
kord ja korratus
rutiin ja kordumatus
kinnihoidmine ja minnalaskmine
meesvõlur ja naisnõid
ja me sobime selle
maakerapalli ühe punkti
nagu siga ja kägu.
Ja ometi oled sa veidike
minu nägu
ja mina olen natuke,
ühe pinnu võrra
sinu masti puu.
Ainult purjeid ei ole me laeval
ja tuult ei ole me maal.

Aga mina olen tuuleema tütar
ja teen tuule
Ja sina oled purjepõimija poeg
ja teed purjed.
Ja meri saab laineid ja laevu täis
Ja meie jookseme
üle vee kaldale
istume vanale kummulikeeratud
kaluripaadile ja vaatame
seda merd ja neid laevu.

Neid täispurjedes mõttelaevu,
mis kannavad unistusi ja ulmasid
mälestusi ja tulvasid
pidulikke ja piinlikke hetki
neist päevist,
mil ei olnud veel seda merd,
seda kallast
ja meid sel vanal kaluripaadil.
Tema mäletab nüüd meid,
mäletab palju rohkem.
Mäletab tormiseid öid,
mäletab tuulevaikust.
Kaladega ja kaladeta tulekuid
ja minekuid.
Ja oma viimast tulekut mäletab ta.
Üksinda randa ulpimist,
kurbust ja leina.

Ja nüüd mäletab ta ka seda lugu
plussist  ja miinusest
minevikust ja tulevikust
koidust ja hämarikust, kes kohtuvad
vikerkaaresillal siis kui kuldne päike
heidab maale oma viimase
helkiva kiire.
Ja kui me istume, pudeneb põrmuks
see vana kaluripaat,
saab üheks liiva ja kividega,
saab mälestuseks ja mere omaks
ja läheb tagasi sinna kuhu ta kuulub.
Nõnda ka meie
oleme kord mere omad.