Viienda sümfoonia avatakt lõhestas vaikuse ja sellest vaikuse tekitatud haavast hakkas kosena välja voolama muusika, mille helid ja helide vahelised pausid jõudsid kuulaja südameni paralleelselt nende kõrvus kohiseva vereringe kohinaga. Tilk- tilga, löök- löögi haaval hakkas vaikuse lõhe jõudma ka publiku südamesse. Esimesed haavatud tekkisid juba pärast viiendat takti kui võimas crescendo purustas kahe esimeses reas istuja trumminahad. Ilmselt ei olnud helivõimsuse reguleerija suutnud arvestada temast mitukümmend meetrit eemal istuvate kuulajatega. Esimeste ridade kuulajad hoidsid käsi kõrvadel ürtitades summutada teravaid tromboone ja kriiskavaid orelivilesid. Nende endi kõrvade vilin sekundeeris tiiskandina kõigile pillidele. See vahetu ja aus muusika kütkestas terve saalitäie rahvast, nad sulgesid silmad, vajusid sügavale oma toolidesse ning lasid end helidel kanda. Tõsi küll, suu tuli natuke lahti hoida, sest helid tuli peale ringlemist ka ihust välja lasta. Nõndamoodi helisid enesest läbi lastes ja neid uuesti välja hingates tekitasid nad orkestrile kummalise kaja, mis muutus lõpuks nii valjuks, et teised kuulajad ei suutnud enam vahet teha, kas nemad on kaja orkestrile või kajab hoopis orkester järele nende sisemusest väljapurskuvaid ja läbi hingeheitluste tormlenud helisid. Viienda sümfoonia lõppakord aga jäi neile kahele trummikiled kaotanud esireakuulajale viimaseks hingetõmbeks, mis veel tükk aega hiljem kui tuled kustusid, orkestrandid olid lahkunud ja neid endid kanderaamil välja toimetati, kajas kontserdisaali sametistel seintel. Nemad olid võtnud kontserdist viimast.
Wednesday, September 11, 2013
Sunday, July 7, 2013
külm
Loen sõnu su huultelt
loodan kuulda tõde
tahaks olla küsimata
olla su õde
Su pilk eksleb seintel
tahaks olla su peegel
külm nagu su vale
meeleheitel
loodan kuulda tõde
tahaks olla küsimata
olla su õde
Su pilk eksleb seintel
tahaks olla su peegel
külm nagu su vale
meeleheitel
Sunday, June 9, 2013
Korraks
Korraks, ainult korraks
olen oma elus
kaotanud usu
inimestesse
Kordagi, mitte kordagi
pole oma elus
kaotanud usku
endasse
Sellepärast ei olegi
ma veel kadunud.
olen oma elus
kaotanud usu
inimestesse
Kordagi, mitte kordagi
pole oma elus
kaotanud usku
endasse
Sellepärast ei olegi
ma veel kadunud.
Saturday, May 25, 2013
lähen pesen
Lähen pesen endalt maha
selle kustunud armastuse
ma ei taha tantsida
purjus mehega
kes kunagi ei tantsi
ei taha rääkida
purjus mehega
kes kunagi ei räägi
ei taha magada
purjus mehega
kes kunagi ei maga
minuga
vaid otsib lunastust
iseenda üksindusele
oma sisseharjunud põrgule
Lähen pesen maha
selle põrgu
selle kustunud armastuse
ma ei taha tantsida
purjus mehega
kes kunagi ei tantsi
ei taha rääkida
purjus mehega
kes kunagi ei räägi
ei taha magada
purjus mehega
kes kunagi ei maga
minuga
vaid otsib lunastust
iseenda üksindusele
oma sisseharjunud põrgule
Lähen pesen maha
selle põrgu
Saturday, May 18, 2013
Tuuletuli
Teen tuulele tule
et tuul tunneks mind ära
Olen tuuleratsanik
aga mul pole veel oma tuult
Kavatsen taltsutada kõige
kiirema ja kuumema tuule
Perutava ja vahuse
nagu vanaisa talli
hiirvalge täkk
Tule tuul, hüüan öösse
punase lakaga
tuld silitades
Tule sa tuline tuulispask
Tuuleratsanik tahab
su vihuris tantsida
maikuu tuulevaiksel ööl
et tuul tunneks mind ära
Olen tuuleratsanik
aga mul pole veel oma tuult
Kavatsen taltsutada kõige
kiirema ja kuumema tuule
Perutava ja vahuse
nagu vanaisa talli
hiirvalge täkk
Tule tuul, hüüan öösse
punase lakaga
tuld silitades
Tule sa tuline tuulispask
Tuuleratsanik tahab
su vihuris tantsida
maikuu tuulevaiksel ööl
Thursday, April 4, 2013
Hetk
"Praegu on täpselt selline hetk, et tahaks luuletada," ütles naine.
"Ma tahaks praegu kuulipildujaga tulistada," ütles mees.
Nad vaikisid.
Üks neist ei kirjutanud kunagi ühtegi luuletust.
Teine ei tulistanud mitte kunagi kuulipildujast.
"Ma tahaks praegu kuulipildujaga tulistada," ütles mees.
Nad vaikisid.
Üks neist ei kirjutanud kunagi ühtegi luuletust.
Teine ei tulistanud mitte kunagi kuulipildujast.
Monday, April 1, 2013
Sunday, March 24, 2013
pööripäev
"Üksi, üksi, õeke!"
hüüdis saunanurgas hiir.
Hakkasin läbi saunaukse
ükshaaval hüüdma.
"Too mul sukad, sukapaelad,
aluskörti ja pealissärki,
kaelakeed ja käevõrud,
kõpskingad ja pastlapaelad."
Koit hiilis lähemale
arglikel sammudel.
Väike must saatan
vihises nagu välk
sauna ja põrgu vahel käia.
Siis ei olnud mul äkki enam
ühtegi asja tarvis.
Saatsin saatana õnne järele.
Juba neljas pööripäevaöö
istun saunas, ehitud ja rõivis
ja ootan lubatud õnne.
Hiir piiksub ikka:
"Üksi, üksi, õeke!
Kui too õnn
enne kuke kiremist
kohale ei jõua
lasen kassi sauna.
hüüdis saunanurgas hiir.
Hakkasin läbi saunaukse
ükshaaval hüüdma.
"Too mul sukad, sukapaelad,
aluskörti ja pealissärki,
kaelakeed ja käevõrud,
kõpskingad ja pastlapaelad."
Koit hiilis lähemale
arglikel sammudel.
Väike must saatan
vihises nagu välk
sauna ja põrgu vahel käia.
Siis ei olnud mul äkki enam
ühtegi asja tarvis.
Saatsin saatana õnne järele.
Juba neljas pööripäevaöö
istun saunas, ehitud ja rõivis
ja ootan lubatud õnne.
Hiir piiksub ikka:
"Üksi, üksi, õeke!
Kui too õnn
enne kuke kiremist
kohale ei jõua
lasen kassi sauna.
Wednesday, March 13, 2013
***
Ma elan vete peal väikeses puust paadis
ja vetevald on mu eluase,
kaldail vee kohale kummarduvad puud
on mu varjualune.
Kulgeme metsikuis jõgedes,
liigume tasa sulisevates ojades,
ulbime vahel randa ja vahel ka ulgumerele.
Paat on mu saatus ja teekaaslane, tark sõber,
kel on hing ja teadvus
nagu neil sügavail mustavail vetel,
käänulistel jõgedel ja tormistel meredelgi.
Sõidan vahel kinnisilmi ja usaldan.
Usun, et jõuan kohale.
Vahel haaran tüüri ja siis usaldab paat mind.
Olen veest tulnud,
vetevana noorim tütar
ja ma ei karda, et pean kunagi
tagasi vette minema.
Meil kolmel on üks tee käia -
paadil, vetel ja minul -
loogeldes läbi maavalla.
Sunday, June 3, 2012
Mere omad
Me oleme nagu pluss ja miinus
pulss ja pulsitus
kord ja korratus
rutiin ja kordumatus
kinnihoidmine ja minnalaskmine
meesvõlur ja naisnõid
ja me sobime selle
maakerapalli ühe punkti
nagu siga ja kägu.
Ja ometi oled sa veidike
minu nägu
ja mina olen natuke,
ühe pinnu võrra
sinu masti puu.
Ainult purjeid ei ole me laeval
ja tuult ei ole me maal.
Aga mina olen tuuleema tütar
ja teen tuule
Ja sina oled purjepõimija poeg
ja teed purjed.
Ja meri saab laineid ja laevu täis
Ja meie jookseme
üle vee kaldale
istume vanale kummulikeeratud
kaluripaadile ja vaatame
seda merd ja neid laevu.
Neid täispurjedes mõttelaevu,
mis kannavad unistusi ja ulmasid
mälestusi ja tulvasid
pidulikke ja piinlikke hetki
neist päevist,
mil ei olnud veel seda merd,
seda kallast
ja meid sel vanal kaluripaadil.
Tema mäletab nüüd meid,
mäletab palju rohkem.
Mäletab tormiseid öid,
mäletab tuulevaikust.
Kaladega ja kaladeta tulekuid
ja minekuid.
Ja oma viimast tulekut mäletab ta.
Üksinda randa ulpimist,
kurbust ja leina.
Ja nüüd mäletab ta ka seda lugu
plussist ja miinusest
minevikust ja tulevikust
koidust ja hämarikust, kes kohtuvad
vikerkaaresillal siis kui kuldne päike
heidab maale oma viimase
helkiva kiire.
Ja kui me istume, pudeneb põrmuks
see vana kaluripaat,
saab üheks liiva ja kividega,
saab mälestuseks ja mere omaks
ja läheb tagasi sinna kuhu ta kuulub.
Nõnda ka meie
oleme kord mere omad.
pulss ja pulsitus
kord ja korratus
rutiin ja kordumatus
kinnihoidmine ja minnalaskmine
meesvõlur ja naisnõid
ja me sobime selle
maakerapalli ühe punkti
nagu siga ja kägu.
Ja ometi oled sa veidike
minu nägu
ja mina olen natuke,
ühe pinnu võrra
sinu masti puu.
Ainult purjeid ei ole me laeval
ja tuult ei ole me maal.
Aga mina olen tuuleema tütar
ja teen tuule
Ja sina oled purjepõimija poeg
ja teed purjed.
Ja meri saab laineid ja laevu täis
Ja meie jookseme
üle vee kaldale
istume vanale kummulikeeratud
kaluripaadile ja vaatame
seda merd ja neid laevu.
Neid täispurjedes mõttelaevu,
mis kannavad unistusi ja ulmasid
mälestusi ja tulvasid
pidulikke ja piinlikke hetki
neist päevist,
mil ei olnud veel seda merd,
seda kallast
ja meid sel vanal kaluripaadil.
Tema mäletab nüüd meid,
mäletab palju rohkem.
Mäletab tormiseid öid,
mäletab tuulevaikust.
Kaladega ja kaladeta tulekuid
ja minekuid.
Ja oma viimast tulekut mäletab ta.
Üksinda randa ulpimist,
kurbust ja leina.
Ja nüüd mäletab ta ka seda lugu
plussist ja miinusest
minevikust ja tulevikust
koidust ja hämarikust, kes kohtuvad
vikerkaaresillal siis kui kuldne päike
heidab maale oma viimase
helkiva kiire.
Ja kui me istume, pudeneb põrmuks
see vana kaluripaat,
saab üheks liiva ja kividega,
saab mälestuseks ja mere omaks
ja läheb tagasi sinna kuhu ta kuulub.
Nõnda ka meie
oleme kord mere omad.
Monday, May 21, 2012
Hetked elust
***
Pöörasin pööripäeval end kuhugile ära
ja nüüd enam ei teagi kuhu
Võiks ju tagasi pöörata,
aga enam ei mäleta
kust ma pöörama hakkasin
ja kas mul on ilmtingimata vaja
vana naha sisse
tagasi pöörata.
See on nagu kella keeramisega,
et keerad kella 12 tundi ette
ja number on ikka kellal ees sama
aga miski on teine.
Nüüd ongi mul see teine.
Aga kus see teine parasjagu on
ka nagu aru ei saa.
Ega ilmaaegu eesti keeles ei öelda:
Pööras ära.
Või täitsa pöördes.
Pöörane värk igatahes.
***
Keegi oli jaaniööl
ära peitnud mu
inimesenaha
Kolm päeva käisin
hundinahas ringi
Lõpuks leidsin kuuse alt
oma, aga
nööbid ei läinud kinni
Pidin pikalt paku peal
venitama enne
kui mahtusin endasse.
Oh seda pööriöö
pöördelist
pööramist.
Pöörasin pööripäeval end kuhugile ära
ja nüüd enam ei teagi kuhu
Võiks ju tagasi pöörata,
aga enam ei mäleta
kust ma pöörama hakkasin
ja kas mul on ilmtingimata vaja
vana naha sisse
tagasi pöörata.
See on nagu kella keeramisega,
et keerad kella 12 tundi ette
ja number on ikka kellal ees sama
aga miski on teine.
Nüüd ongi mul see teine.
Aga kus see teine parasjagu on
ka nagu aru ei saa.
Ega ilmaaegu eesti keeles ei öelda:
Pööras ära.
Või täitsa pöördes.
Pöörane värk igatahes.
Keegi oli jaaniööl
ära peitnud mu
inimesenaha
Kolm päeva käisin
hundinahas ringi
Lõpuks leidsin kuuse alt
oma, aga
nööbid ei läinud kinni
Pidin pikalt paku peal
venitama enne
kui mahtusin endasse.
Oh seda pööriöö
pöördelist
pööramist.
Subscribe to:
Posts (Atom)