Minu postkasti potsatas ootamatult järgmine kiri ühelt vanalt tuttavalt kaugest minevikust.
*
Tahan sulle jutustada selle loo, et et teaksid mis on
minust saanud ja kuidas olen
veetnud oma viimase aasta. Lugu ise ei ole kuigi pikk. See viimane aasta, mis olen olnud kodust
eemal, on möödunud nagu viiv, mis võrreldav kiirusega, mis kulub märjaks kastetud udusulel
mahakukkumiseks. Kuigi tuul teda
vahepeal kuivatab ja siia sinna loksutab, on kukkumine ikkagi paratamatus. Kirjutamine on hetkel ainus asi, mis on mulle jäänud ja
lubatud. Môtlemine on lubatud.
Mõtete väljaütlemist mulle ei lubata. Kuidas ma siis seesugusesse,
enda jaoks kummalisse,
olukorda sattusin?
Nagu kõik
keerulised asjad siin ilmas, juhtus ka see väga lihtsalt.
Sattusin juhuse tahtel riiki, mille
keelt ma ei valda ja see oli mu esimene viga sellel teel. Mis kasu on
su paljude keelte oskusest kui mitte ühegagi pole
sul mitte midagi peale hakata. Ja õnnetus
ei hüüa tulles, või kui hüüabki siis nii vaikselt,
et me seda ei märka, või ei oska
tähele panna. Või mine tea, kas oligi see õnnetus. Nii palju olen õppinud selle
lühikese ajaga, nõnda põnev on olnud mu esimene aasta orjuses. Juhus
ise oli väga lihtne. Läksin ühel õhtul
valja, et osta üks türgi pitsa. Sel ajal kui noored türgi
mehed seda valmistasid sattusin vestlema korvallauas istuva türklasega, kelle
kael oli kuldketi raskusest kiivas.
Rääkis mulle omas keeles
midagi, mina muudkui noogutasin ja järgmine
hetk istusin autos, siis juba väikeses lennukis ja siin ma nüüd
olen.
Ma ei teagi, mis
riigis ja mis linnas, aga sel kõigel ei olegi ju enam tähtsust. Jah, sa said õigesti aru. Müüsin end, täiesti kogemata, orjaks. Veedan oma ülejäänud elu palmioksa
viibutades ja peremehele kirsse suhu toppides. Sa küsid, kuidas minusugune vabadust ihaldav ja mässumeelne ja rahutu hing niisuguse
eluga toime tuleb. Ehh, tegelikult ma ei ole elus muud ihanudki kui püüda olla tähtsusetu
ja igav. Elu on lihtsalt vahel sundinud
mind välja näitama mingit maski, mis on ehk vahel ka mind ennast ara
petnud. Hoidsin sellest kuni
viimase ajani kümne küünega kinni, teadmata, et tegelik vabadus on isetus. Tegelik vabadus on kui me ei
hoia kinni oma tahtest, soovidest,
ihadest. Tegelik vabadus on kui me ei tunne muret selle üle, kas oleme söönud ja joonud, maganud ja ärkvel.
Vabadus on siis, kui meil on küll
tahe, aga me ei soovi seda rakendada.
Vabadus on pühendumine. Mis
tähtsust on su vaimsel tasemel ja loetud raamatute arvul siin ilmas, sellega pole midagi peale
hakata. Terve elu püüame omandada märgisüsteemi, et teistest inimestest aru
saada, aga iialgi ei saa, ega hakkagi saama. Katsugu igaüks ennast môista ja ôppigu kôigepealt iseennast
tundma. Aga ei, kus sa sellega. Ilmtingimata
on meil vaja endale luuüdini
selgeks teha kôik maailmas kehtestatud
reeglid ja seadused. Ja muidugi iga hinna eest neid ôpetusi siis ka järgida.
Kulla sôber. See on nii tilluke
osa sellest suurest ilmast, mida
püüame ôppida. Ja see antakse meile ette tähtedes, raamatutes, sônades. Ja tunneme veel suurt uhkust selle üle
kui oleme suutnud järjekordse raamatu läbi lugeda... Käime uue teadmisega
ringi, nagu kuked keset kanakarja,
aimamata, et meie oleme kanakari ja see kes teeb seadusi, ei hooli sellest kui palju
mune me muneme! Tunneme rôômu, et oleme vabad inimesed vabas ühiskonnas. Oleme
ausad, kellele seda ühiskonda tegelikult
vaja on - kas meile kanadele, vôi neile kukkedele. Kuked tahavad valitseda ja kanad tahavad alluda. Ja
me pakume oma pöörastelt suure
ôppimisvajadusega neile seda vôimalust meile reegleid kehtestada.
Vabadus, vabadus. Seda pole olemas.
Aga vaata kui palju sõnu oleme oma keeles selle tüvega teinud. Vabanemine, vabastamine, vabandus,
vabalangemine, vabatahtlik,
vabariik, vabanemine, vabastaja, vabatmees, vabameelne.......jne.
Praegu tunnen end orjuses vabamana kui ei kunagi varem. Olen kõige oma olemusega
pühendunud iseendast, oma tahtest ja oma egost loobumisele. Kui raske oli mulle siis kui olin omapäi.
Püüdsin kõigest hingest vaba olla, kuid ei saanud kordagi aru isegi sellest, mida see sõna tähendab. Püüan õppida loobumist. See on minu väljakutse see ülejäänud
elu. Loobun minevikust, rahvusest,
identiteedist ja iseendast. Ära
mõista mind hukka ega hinda mu tegu. Ma olen õnnelik. Väga. Kuigi jah, kohati on mul siiski kahju,
et ma ei näe sind enam kunagi.
Olid ju Sinuga meil parimad hetked elus. Kui ohtralt unistusi sai koos lendu lastud ja milliseid õhulosse sai ehitatud. Loobun
neist unistustest siin selles palees.
Mul ei ole mind enam. Ma olen muu maailma jaoks surnud. Ka maailm on surnud minu jaoks, kui olen
lõpetanud selle loo. Igaveseks.
Tahan vaid, et teaksid mu lugu ja võimalus see kirja panna oli ka üks
tingimus mu müügilepingus. Jaa, loomulikult
sõlmisin ma lepingu. Pika ja keeruka. Loobusin selles lepingus peaaegu kõigest. Peremehel on õigus ka mind tappa,
kui ta peaks seda otstarbekaks
pidama. Ma olen rahul. Vabadus on
rahu. Meelerahu. Ei ole palju asju
täna jäänud mille pärast tunnen
ärevust. Ehk vast vahel kui palmioks suurest vehkimisest hõredaks hakkab
jääma, või kui kirsid ja puuviljad
kipuvad vaagnast lõppema. Lippan siis kiiruga alla keldrisse, et leida uued ja veelgi magusamad. Ja kui ma kaua
viibin, kortsutab peremees kulmu, aga
see kaob, kui ma talle õrnalt naeratan. Olen ta ori ja mul on kohustus olla ta vastu hell ja hea. Ma
tahan seda püüda ja kõiki ta soove
täita. Vahel ta lubab mul oma jalgu pesta. Tema inglijalad mu käte vahel - tupsutan neid õrnalt roosiveega
ja lakun kuivaks oma keelega. Ükskord,
sa ei kujuta ette, ta isegi silitas mind. Ma olin sellest mitu päeva nii
õnnelik kui ma üldse kunagi olen olnud.
Ta on hea, see mu peremees. Ma loobusin ka oma nimest selles lepingus. Mind hüütakse
nüüd lihtsalt orjaks. Ori, lehvita
tuult. Ori, tantsi mulle! Oo millist rôômu ma tunnen alandlikkusest. Siiani olin
arvanud, et vaimne üleolek on püüdlemist väärt - tundsin end miskipärast tihti paremana kui teised ja käisin
nina püsti ringi. Tallasin tunnetel
ja inimsuhetel. Murdsin piigid ja astusin püstipäi minema, kui tuju tuli. Nii veider tundun endale nüüd
tagantjärele vaadates... Arvasin,
et miski, ega keegi ei suuda mind haavata. Vähemalt nii näitasin välja.
Aga kui läksin koju, oma
koopasse, nutsin enesehaletsusest mitmeid
tunde. Jaa, kuidas mulle meeldis endale kaasa tunda. Olin ju enesele nii kohutavalt tähtis. Mu
keha, mu tarkus, mu tujud ja meeleolu
- need olid nii tähtsad.
Ma loobusin siin tujudest
- mul ei ole õigust neid
väljendada, loobusin ka meeleoludest. Ma ei tohi, ega taha, kas tead,
tunda kurbust, üksindust, lootusetust,
rôômu, viha. Olen ori ja mu peremees
määrab, milline ma olen. Kord ähvardas ta mind piitsaga kui olin
kogemata ühe viinamarja maha pillanud.
Ta tahtis mind ilmselt proovile panna. Ma ei tohi tema ees ka hirmu ega valu tunda. Kõigest
väest pingutasin, et võimalikult võluvalt
ja andestust paluvalt
naeratada. Mu eksimus oli suur ja karistus oli liigagi kerge. Kaks ööd veetsin keldris madude keskel
magades. Oo, ära karda, maod on mu
sõbrad. Kuigi öösiti on nad väga elavad, sest siis paleed köetakse ja soojaga lähevad maod teatavasti väga erksaks. Lõbustan
end nende sisisemist ja jagelemist
vaadates, aeg ajalt luban neil ka end minu ümber keerata. Tunnen
nendega mingit ühisust. Mul on neilt palju õppida. Nad on küll enesekesksed ja õelad, aga iga kord
kui nad kesta ajavad, on nad väga
armetud ja haavatavad. Vahe on meil tõesti selles, et mina olen kestast igaveseks loobunud. Toidan neid ja olen
nende vastu hell. Ja nad vastavad mulle
muidugi ôelusega, hammustavad mind ja kägistavad
kui ma peaksin kogemata tukastama.
Olen selle eest neile tänulik. Millal mu endises maailmas headusele
heaga vastati - ei iial.
Inimesed
on hullemad. Inimesed kasutavad teisi
jôhkralt ära, ainus seadus inimeste maailmas on vôtta ja mitte iialgi anda.
Siin, madude keskel
olen armetu ja tähtsusetu ja ootan
armuandi ülevaltpoolt.
Ja olen ka siis ônnelik, kui ma seda ei saa, sest see kasvatab mind olema veelgi alandlikum ja ôpetab mind
andma. Vabadus on andmine. Tahan
seda kuulutada täna sulle. Sina,
kes sa elad teistsuguses maailmas. Proovi vahel anda, nii et sa ei môtleks selle peale, mis sa vastu saad. Tean,
kui raske see on. See palee, kus
ma elan, oma väikeses kongis keldrikorrusel, on hiigelsuur omaette maailm, ent esimesel kolmel korrusel ei
ole ühtegi akent. Ma võibolla ei näe kunagi päikest, aga
ma ka ei igatse eriti ta järele. Soojust on me ruumides küllaga ja küünlad ja
tôrvikud valgustavad me käike. Aga sellest kõigest juba
lähemalt siis kui liivakell
on tühjaks saanud ja kellakägu
kukub uue päeva algust.
Ela hästi.
ori
